Õpetajaamet on tihti elu kutse mitte elukutse. Hea õpetaja on segu andest, kirest, lootusest ja armastusest. Ta usub siiralt õpilastesse ja tahab teha maailmast paremat paika.

Värske TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistrant ja inimeseõpetuse õpetaja Anna-Liisa Blaubrük küsis 5. oktoobril tähistatava õpetajate päeva eel arvamusi õpetajaks saamise ja heaks õpetajaks olemise kohta oma kolleegidelt, eeskujudelt ja endistelt õpilastelt, kes samuti õpetajaameti valinud.

Õpetajaamet on tihti elu kutse mitte elukutse. Hea õpetaja on segu andest, kirest, lootusest ja armastusest. Ta usub siiralt õpilastesse ja tahab teha maailmast paremat paika.

Kodu mõju ja elu kutse

Artikli autori ametivalikus olulist rolli mänginud tänane haridusteooria kaasprofessor Kristi Kõiv kirjeldab oma teekonda õpetajaametini: „Minu kasvukeskkonnas diskuteeriti kasvatusest, pedagoogikast, õpetamisest ja õppimisest.“. Kodune keskkond ja õpetajatest vanemad, aga ka kirg ja uudishimu õppimise vastu on mõjutanud paljusid tulevasi õpetajaid. Meisterõpetaja kvalifikatsioonini jõudnud, haridusteemalise taskuhäälinguga #hariduskäik tuntust koguv saksa keele õpetaja Maigi Varusk kinnitab: „Ma olen õpetajaks sündinud, vist. Kindlasti mängis rolli ka minu ema, kes samuti on õpetaja.“ 2015. aastal elutööpreemia pälvinud keemiaõpetaja Helgi Muoni ütleb, et õpetajaks ei õpita, õpetajaks sünnitakse.

Kutsumust, mida õpetaja Muoni juba lapsena naabrilapsi õpetades tundis, nimetavad mitmed küsitletud. Sel sügisel programmiga Noored Kooli tahvli ees seismist alles harjutav Karoliina Arold tunnistab, et juba gümnaasiumi ajal tundis ta sisimas pisikest kutsumust saada õpetajaks. Juba 16-aastasena õpetajaametis alustanud Annelinna Gümnaasiumi armastatud õppejuht ja muusikaõpetaja Julia Trubatšova kirjeldab, et lapsepõlves mängis ta kodus kooli, kus õpilasteks olid nukud ja kaisukarud ning päevikusse olid kantud „õpilaste“ nimed ja hinded. Selline stseen võis aset leida paljude koolieelikute kodudes, kuid õpetaja Trubatšova jaoks jäi õpetajaks saamise soov kestma. „Ajas muutus vaid aine, mida õpetada tahtsin,” lisab ta.

Saatus, elukäik või akadeemilisest karjäärist tulenev paratamatus on teiseks õpetaja elukutse valiku põhjuseks. Professor Halliki Harro-Loit mõtiskleb: „Ma pole ande poolest õpetaja. Akadeemilises elus tuli rahvusvahelises erialases teadlaste kogukonnas olla innovaatiline. Ikka oli midagi uut ja olulist öelda ja see eeldus omakorda võimaldas luua ainetele sisu. Olen olnud rohkem õpetatava sisu looja, vähem õpetaja.“

Pika kogemusega, igapäevaselt teismeliste ees seisev matemaatikaõpetaja Tiiu Sasi toob ametivaliku põhjustena välja iseloomu ja seltskonna: „Olen juba lapsest saati saanud hästi hakkama endast noorematele lastele tegevuste organiseerimisega. Matemaatikateaduskonnas olin ümbritsetud kaaslastest, kellest enamik tahtis saada õpetajaks. Nii see õpetajaks saamise soov küpseski.“ Ka teismelistele õppuritele loodusteaduslikke teadmisi jagav, kuid ka kitarrimängu õpetav Lauri Kõlamets lisab: „Minu tõeline talent avaldus hariduses ja kõiges, mis sellega seondub.“ Tänu sellele on ta (nagu mitmed siin mainitud head õpetajad) jõudnud doktoriõpinguteni pedagoogika alal. Õpetajaametis alles alustav Lauriina Targijainen, kes ülikooliõpingute kõrval nii eraõpetaja kui ka koolitöötajana teadmisi jagab, toob välja palju kõneainet pakkunud missioonitunde: „Ma arvan, et mõtlesin ametit valides mõistuspäraselt, sest eesti keele ja kirjanduse õpetajaid on väga vaja. Nägin vajadust olla nii õpetaja kui ka vajadust väärtustada eesti keele õppimist.“

Õpetajate õpetajaeeskujud

Õpetaja Kõlamets kirjeldab oma gümnaasiumiaegset lemmikõpetajat. „Tänu mingile X-faktorile sütitas ta minus huvi loodusteaduste vastu,“ viidates siinkohal õpetaja Muonile, kes ise kirjeldab oma lemmikõpetajaid palju pragmaatilisemalt. „Loomulikult jätab iga õpetaja koolis ning õppejõud ülikoolis oma jälje. Mõni lihtsalt sügavama. Mu lemmikõpetajate ja -õppejõudude kohaselt peab tunnis olema kord ja asju tuleb selgitada loogiliselt.“ Ka õpetaja Varusk kiidab oma lemmikõpetaja metoodikavalikut, nautides seda, millise kirega õpetaja ainet edasi andis: „Oli näha, et ta oli fänn!“.

Nii õpetajakarjääri alguses olev õpetaja Arold, kui õpetajaid õppejõuna suunav haridusteooria kaasprofessor Kõiv on ühel nõul, et õpetaja peab eelkõige olema eeskuju. „Tänu õpetaja lapsesõbralikkusele hakkasin talle alt üles vaatama kohe 1. klassis, mitte tagantjärele,“ lisab Kõiv. Noor õpetaja Arold jätkab oma klassijuhataja kirjeldusega: „Tundides ja tundide väliselt oli tunda õpetaja ja õpilaste vahelist usaldust, austust ning hoolivust.“. Õpilase ja õpetaja erilist suhet mainib ka Harro-Loit, tuues välja, et tal ei ole kunagi olnud lemmikõpetajat, vaid õpetajad, kellega tal oli hea olla dialoogis.

Hea õpetaja on hea

Kas hea õpetaja on kõigile hea õpetaja? Kõik eelkõnelejad leiavad, et hea õpetaja on keegi, kellel on alati usk oma õpilastesse ja soov teha maailmast parem paik. Matemaatikaõpetaja Tiiu Sasi tunneb, et kõige tähtsam on, et hea õpetaja armastaks kõiki oma õpilasi ning usuks neisse. „Ta on heatahtlik ja alati valmis õpilasi õpingutes toetama, kui õpilane tahab õppida. Hea õpetaja rõõmustab koos õpilasega iga väiksemagi edusammu üle.“

Samas ei piisa vaid usust ja armastusest. Saksa keele õpetaja Maigi Varusk nõustub oma kolleegi tabava ütlusega, et hea õpetaja on see, kelle tunnis tahaksime ka täiskasvanuna olla. Professor Harro-Loit lisab veel sügavust, kirjeldades ennast õppimise toetajana. „Õpetajaks julgen end üha vähem pidada,“ lisades, et hea õpetaja on see, kes tunneb oma õpilaste vajadusi ja suudab lähtuda iga õppija vajadustest.

Nii nagu on olemas Tartu Ülikooli eetikakeskusel hea kooli kriteeriumid, võib öelda, et on olemas ka hea õpetaja kriteeriumid. Või õigemini, üks kriteerium – südameheadus.

Õpetaja Trubatšova tsiteerib Goethet ja Tolstoid ning nõustub kahe suure kirjamehega, kelle arvates hea õpetaja oskab armastada ja luua vastastikust armastust, austust, headust: „See on oskus ja valmisolek kuulata ja kuulda, märgata ning aktsepteerida. Mõista.“

Õpetaja ja õpilase suhet ja sellest tekkivat energiat kirjeldab hästi oma õpilaste käekäiku alati jälgiv õpetaja Muoni: „Ja kui koolis tunnid antud, konsultatsioonid tehtud, ootavad mind kodus teiste koolide keemiahuvilised, kellega töö on lausa lust ja lillepidu.“ Õpetaja Trubatšova lisab lõpetuseks, et elu on ainult tugevdanud tema kiindumust ametisse ja usku, et õpetajaks olemine on suur privileeg, vastutus ja õnn: „See on eluviis ja saatus!“.

Autor tänab kõiki artikli jaoks oma südame avanud häid õpetajaid.