On suur au eelnevate toimetuste töö üle võtta ja seda siis omasoodu edasi arendada, kujundada ning oma käekiri leida. Meie toimetuse esimene number, mis küll ajalehe mõistes on juba kahekümne kolmas, just sellele erinevate nurkade alt keskendubki.

Kuigi toimetuse liikmed on kõik väga erineva karjääritaustaga ‒ hariduse valdkonnast riigiettevõteteni –, olid meid huvitavad teemad siiski suhteliselt sarnased. Eks see ole ka aja märk, et vaimse tervise ning vaimsusega seotud teemad on aktuaalsed nii pereemale, kes lastega kodus, kooliõpilastele, kes alustavad uut kooliaastat, teadmata, kaua veel kontaktõpe kestab kui ka pereisale, kes ei tea, kas tööandja suudab talle sellel ebakindlal ajal piisavalt tööd pakkuda.

Vaatame ja analüüsime veidi lähemalt, mida see kõik noorte maailmas tähendab. Kas oleme koroona- ja digitaalpõlvkonnana kuidagi muutunud? Kas meie noored on omaks võtnud uue trendi investeerida ning „roosamanna“ tulevik on kindlustatud või elavad üliõpilased endiselt turistieinest ning suudavad hädavaevu kuu lõpuni vireleda? Sukeldume ka veidi turismindusse ja vaatame, kuidas on Eesti siseturism suutnud pideva segaduse ja piirangute ajastul hakkama saada, ning teemade jahutuseks heidame talisupluse jaoks riided seljast.

Tänase ilmumispäeva puhul ei tohi unustada ka fakti, et on õpetajate päev. Ja mis õpilased me sellised oleksime, kui me ei tooks oma kalleid õppejõude au sisse! Ameerika telesaate „60 minutit“ legendaarne kommentaator Andy Rooney on öelnud: „Enamikul meist on viis kuni kuus inimest, kes meid mäletavad. Õpetajatel on tuhandeid inimesi, kes mäletavad neid kogu ülejäänud elu.“ Seega ilusat sügist ja head õpetajate päeva kõigile, kes selles väärt ametis ennast ära tunnevad!