Tartus 1899. aastal ehitatud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirik peegeldab Eesti katoliikluse keerulist teekonda: kirik on korduvalt olnud hääbumise äärel, kuid alati on leidunud vapraid inimesi, kes ei ole lasknud jumalakojal unustusse vajuda. Osa arhiividest on hävitatud, aga kui korjame kokku ajalookillukesi ja inimeste lugusid, siis elavad inimesed edasi. Las elab edasi ka mälestus minu mehe vanaisast Felixist, kelle pühendumus kiriku parandamisele 1960. aastatel sai aastakümneid hiljem tunnustatud Vatikani ordeniga.

Katoliku kiriku juured

Katoliikluse algusajaks Eestis peetakse 13. sajandit. Vaherahuga lõppenud Liivi sõja järel loovutas Venemaa 1582. aastal Lõuna-Eesti Poola-Leedu suurriigile ning kehtinud kirikukorda hakati nimetama „Poola kirikuks“. Kuna ka hilisematel aegadel moodustasid poolakad tihti enamiku Eesti katoliiklike koguduste liikmetest, kinnistus see nimi rahva teadvuses, peegeldades eestlaste suhtumist katoliiklusesse: see oli teiste, võõrkeelsete inimeste valdus.

Katoliku kiriku likvideerinud Rootsi ajale järgnes Vene keisririigi ajastu. Tsaar Nikolai I lubas Tartus avada katoliiklaste jaoks ülikooli kabeli, kus ülikooli poolt palgatud preester pidas missasid ja loenguid katoliku usust. Suure eeltöö oli selle jaoks teinud ülikooli kuraator Georg von Craffström, kes koos Riia vaimulikega arutas ideed preestri ametikoha loomisest ülikooli juurde ning Tartusse katoliku kiriku ehitamisest. Seega on Tartu kogudus mõnes mõttes ülikooliga seotud ja selle tinglikuks lähtepunktiks võib pidada 1849. aastat.

Eesti kirik?

1930. aastal Tallinna Püha Peetruse ja Pauluse koguduse preestriks tulnud Eduard Profittlich sai aru, et katoliku kirik ei saa jääda siinmail Poola rahvuskirikuks ja hakkas otsima võimalusi, kuidas avada kirikuuksi kohalikule elanikkonnale. Selleks korraldas ta üle Eesti ulatuslikku hingeabi, värvates vaimulikke välismaalt, kes aitasid kureerida Tallinna, Rakvere, Pärnu, Narva, Petseri ja Valga kirikutegevust, ning tegeledes noorte usulise kasvatusega. Tallinnas avati poisslaste internaat, kuhu isegi mitte-katoliiklastest vanemad soovisid oma lapsi õppima panna. Ajakiri Kiriku Elu. Eesti Katoliiklaste Häälekandja saavutas kuulsust nii kirikuringkondades kui väljaspool. Tulemuseks oli eestlaste kasvav huvi katoliku usu vastu ning jumalateenistustel hakkasid käima nii kogukonnaliikmed kui ka mittekatoliiklased.

Tumedad ajad

1937. aastast algas Eestis religioosse elu kriis. Uus põhiseadus küll tunnistas formaalselt usuvabadust, kuid reaalses elus piirati kiriku tegevust aktiivselt. Järgnevad okupatsioonirežiimid püüdsid kirikut oma eesmärkide nimel ära kasutada või kirikuelu suisa hävitada. Nõukogude okupatsiooni ajal kiusati vaimulikke taga, arreteeriti ja küüditati. Saksa võimud andsid katoliku kirikule näilise vabaduse, kuid tegelikult oli kiriku tegevus tõsiselt raskendatud: neljateistkümne preestri asemel jäi alles neli ning igasugune suhtlus Vatikaniga oli keelatud.

Märterpiiskop

1936. aastal piiskopiks pühitsetud Eduard Profittlich arreteeriti viis aastat hiljem saades süüdistatuna spionaažis ja nõukogudevastases agitatsioonis. Piiskopi viimane soov oli käia veel kord kirikus palvetamas, mida ta relvastatud NKVD töötajate saatel ka teha sai. Eduard Profittlich suri 1942. aastal Kirovi vanglas.

1944. aastal hävitas Nõukogude õhurünnak Narva, sealhulgas kohaliku katoliku kiriku. Üheks ellujäänutest oli poola preester Tadeusz Kraus, kes määrati uueks Tartu koguduse preestriks. Külmal talvepäeval istus ta avatud kaubavagunisse ja suundus Tartusse, et teenida sealset kirikut järgnevad 20 aastat.

Poola misjonär Eestis

Mälestustes kirjeldab isa Tadeusz, millises seisundis ta Tartu kiriku eest leidis: „Nii kiriku kui torni katus olid üleni kuuli- ja pommikillu auke täis. Kõik kiriku aknad olid puruks pekstud, seintes aga olid kuulijäljed.“ Kõik katsed kirikut iseseisvalt remontida olid asjata, sest niipea, kui aknad said järjekordselt ära klaasitud ja aed korda tehtud, purustasid vägivallatsevad vandaalid kõik uuesti. Ühe jumalateenistuse ajal koguni tulistati isa Tadeusze pihta, aga tänu õnnelikule juhusele keegi kannatada ei saanud. Võimude vaikival nõusolekul jätkusid rünnakud isa Tadeusze vastu kogu tema teenimise aja.

Paavsti orden Tartu katoliiklasele

Aastakümneid hiljem, aastal 1993 ilmus Kiriku Elus artikkel „Paavsti orden Tartu katoliiklasele“. See katoliiklane oli minu mehe vanaisa, poola päritolu lihtne ja lahke inimene Felix Wąsawicz (Vonsovitš). Viiekümnendatel aastatel käis tema isa Tadeusze missadel, kus tuul puhus sisse pidevalt purustatud akendest ning pingid olid täis klaasikilde. Intervjuus Kiriku Elule meenutab ta: „Kui palju kordi pidi tulema siia aknaid klaasima! Juhtus ka, et me polnud veel tööd aia ülesladumisega lõpetanud, kui hommikuks oli kõik uuesti lõhutud.“ Inimestest, kes oma elu ja tervisega riskides kirikut korras hoida aitasid, elas nii pika elu ainult vanaisa Felix, kes suri 2018. aastal. Eeskujulik katoliiklane, vaikne inimene, kes viimastel aastatel kõndis kepiga ja küsis kohtumisel alati: „Kuidas siis noortel käsi käib?“. Vatikani orden Tartu kirikule osutatud teenete eest oli tema jaoks kõrgeim aumärk, mille ta pühendas oma sügavalt usklikule emale ning lastele ja lastelastele, kes nüüd saavad kartmatult kirikusse sisse astuda.

Katoliikluse tähendus Eesti jaoks

Säilinud protokollidest on teada, et ülekuulamistel avaldas piiskop Eduard Profittlich veendumust, et usuvabadus kunagi taastatakse. Hiljem möödusid Hruštšovi sula, stagnatsiooniaeg, perestroika, ning ligi 50 aastat pärast piiskopi surma lagunes ebainimlik ja religioonivastane režiim. 1991. aastal kuulutati taas välja Eesti vabariik, kus (nagu suur märter ennustas) kehtib nii suure hinnaga saavutatud usuvabadus.

Üheksakümnendatel aastatel tagastati katoliku kirikule sundvõõrandatud kirikuvarad ja avati uusi kogudusi. Alates 1995. aastast on Eesti katoliku kiriku eesotsas Prantsusmaalt Gaskoonia ja Baskimaa piirilt pärit piiskop Philippe Jourdan ning täna toimuvad kunagises „Poola kirikus“ missad nii eesti, vene, inglise kui poola keeles.

Tänu ristiinimeste järeleandmatule tööle on Eestist saanud Euroopa jõulise katoliikliku traditsiooni ja vaimuliku mõjupiirkonna osa. Eestit seovad Vatikaniga kiriklikud ja diplomaatilised suhted, mis ei ole kunagi Eesti anneksiooni tunnistanud. „Ärge kartke elada tões!“ kuulutas 1993. aastal Tallinna külastanud Rooma paavst Johannes Paulus II, toetades sel viisil taastatud vabariigi elanike lootusi ja õigusi. 2018. aastal käis Eestis ka praegune paavst Franciscus. Katoliku kirik näeb tänapäeval Eestit kui vaimulikku ja intellektuaalset mõttekaaslast ning eestlasi kui rahvast, kes tunneb vabaduse ja mälu väärtust.