Sanchezest Delfi vs. Eesti võtmes
Tänavu 2. septembril avaldatud otsusega kohtuasjas Sanchez vs. Prantsusmaa lõi EIK laialt kõneainet pakkuva pretsedendi, mis käsitleb sõnavabaduse piire Facebookis ja kontoomaniku vastutust vihakõnet sisaldavate kommentaaride ees. Seitsmeliikmelise kohtukoja otsust on võimalik veel kolme kuu jooksul EIK suurkojas vaidlustada: kui seda ei tehta või kui suurkoda asja menetlusse ei võta, muutub otsus lõplikuks.
Kuigi EIK seisukohad on ametlikult õiguslikult siduvad vaid konkreetse kohtuasja pooltele, on neil tegelikkuses märksa laiem mõju ja kindlasti hakkab see otsus jõustumisel Facebooki kommentaaride osas mõjutama kogu Euroopat.
Otsuses Sanchez vs. Prantsusmaa puudutab EIK seni käsitlemata teemat, nimelt sotsiaalmeediakonto omaniku kriminaalvastutust selle eest, et tema kontol ilmunud postituse juurde tehtud kommentaarid sisaldasid õigusvastast vihakõnet.
Kuid vaatleme konteksti paremaks mõistmiseks esmalt EIK senist, algselt küllalt selget, kuid iga uue ja isesuguse kohtuasjaga järjest keerulisemaks ja eklektilisemaks muutuvat praktikat.
Päris esimest korda puutus EIK sõnavabaduse temaatika ja vihakõnega internetis kokku seni ainsas EIK suurkotta jõudnud Eestit puudutanud asjas Delfi vs. Eesti aastal 2015, kuid see kohtuvaidlus käsitles mõjuka uudisteportaali, mitte Facebooki kasutaja vastutust vihakõnet sisaldavate kommentaaride eest.
Meenutagem, et Delfi asjas käis vaidlus artiklile „SLK [Saaremaa Laevakompanii] lõhkus plaanitava jäätrassi“ lisatud anonüümsete lugejakommentaaride üle, mis muu hulgas sisaldasid isiklikku vihakõnet ja vaenu laevafirma omaniku vastu. Eesti kohtud leidsid, et Delfi vastutab kommentaaride eest, Delfi seevastu viitas oma sõnavabadusele ning pöördus EIKsse, mille suurkoda nõustus Eesti kohtutega ja otsustas, et Delfi sõnavabadust pole rikutud. EIK põhjendas otsust sellega, et kommentaarid olid äärmuslikku laadi ja postitati vastukajana Delfi kutsetegevuse käigus äriliste põhimõtete alusel hallatavas uudisteportaalis avaldatud artiklile. Samuti ei võtnud Delfi kasutusele piisavaid meetmeid, et eemaldada vihakõnet ja vägivallale õhutamist sisaldavaid kommentaare viivitamatult pärast avaldamist ning tagatud polnud ka anonüümseks jäänud kommentaatorite vastutusele võtmine. Pealegi ei olnud Delfilt välja mõistetud 320-eurone hüvitis ülemäära suur.
On omamoodi uhke, et just interneti ja e-riigi varajase levikuga silma paistnud Eestit puudutanud vaidlus pani aluse EIK kohtupraktikale nii olulises ja kaasaegses valdkonnas. Pärast seda on Delfi otsust kõikides internetti ja sõnavabadust puudutavates EIK lahendites tsiteeritud, kaasa arvatud Sanchez vs. Prantsusmaa.
Tulenevalt teema uudsusest pidas EIK suurkoda Delfi otsuses siiski vajalikuks piiritleda kohtuasja arutamise ulatust ja tõi esile, et kasutajate poolt internetis loodud sisu on uudne platvorm sõnavabaduse teostamiseks, aga sõnumid levivad ka enneolematu kiirusega üle maailma ning jäävad mõnikord igaveseks internetti üles. EIK rõhutas, et tähtis on tagada nii sõnavabaduse kui ka eraelu kaitse ja tasakaal ning see, et õigusvastaste kommentaaride eest vastutataks. Kuigi EIK jõudis Delfi asjas järeldusele, et sõnavabadust ei rikutud, märkis kohus samas, et asja arutamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest ning tegemist ei saa olla kõikide internetiportaalide suhtes tehtava pretsedendiga. Näiteks ei puuduta see kohtuotsus internetifoorumeid, mille omanik ei vali teemasid ega juhi diskussiooni. Nii ütles EIK Delfi otsuses sõnaselgelt, et kohtuasi puudutab interneti uudisteportaalide vastutust ega hõlma internetifoorumeid või sotsiaalmeedia platvorme, veebilehti või blogisid, mida peab hobikorras mõni eraisik.
Sõnavabadus, internetiportaalid ja sotsiaalmeedia EIK praktikas
Kuid nagu paljud kuulsad, kauaoodatud ja kõneainet pakkunud lahendid, nii on ka Delfi pretsedendist alguse saanud kohtupraktika igas suuna laiali valgunud, hõlmates nüüd ka internetiportaale ja blogisid ning sotsiaalmeedias toimuvat.
Juba Delfi otsusele järgnenud aastal tegi EIK seitsmeliikmeline koda asjas Magyar Tartalomszolgáltatók Egyesülete ja Index.hu Zrt vs. Ungari otsuse, milles asus seisukohale, et Ungari on rikkunud sõnavabadust, pidades internetiportaale vastutavaks seal avaldatud lugejate solvavate kommentaaride eest. Peamine erinevus Delfi kaasusega seisnes selles, et kommentaarid ei kujutanud endast vihakõnet, vaid pelgalt vulgaarsusi. Samuti polnud Ungari kohtud kindlaks teinud, kuidas oleks saanud vastutavaks teha kommentaatorid ise ja polnud analüüsitud internetiportaalide käitumist kommentaaride mahavõtmisel. Lisaks oli kommentaaride läbi kahjustada saanud äriühing, st küsimuse all polnud inimese au.
Ühe järgneva kaebuse, Pihl vs. Rootsi, tunnistas EIK 2017. aastal aga vastuvõetamatuks. Selles asjas polnud kaebajaks mitte sõnavabadust taotlev internetiportaal, vaid vastupidi, eraisik, kes oli kannatanud internetis ühe blogi kommentaaride tõttu. Kaebaja soovis kahju hüvitamist, kuid EIK leidis, et kaebaja suhtes tehtud kommentaarid ei kujutanud endast vihakõnet (anonüümne kommentaar ütles kaebaja kohta, et ta on hašišisõltlane). Pealegi võeti need kommentaarid maha juba järgmisel päeval pärast kaebuse esitamist ning olid üleval vaid mõned päevad, erinevalt nädalatest Delfi asjas. Samuti oli tegemist mittetulundusliku erablogijaga, kes ei saa vastutada anonüümsete kommentaaride eest.
Sel samal, 2017. aastal tegi EIK veel ühe olulise internetiteemalise otsuse kohtuasjas Arnarson vs. Island. Seal toodi välja, et kirjutava meedia ja internetis tegutsevate blogipidajate vahel on siiski teatud erinevus ning blogija sõnavabadust ei rikutud, sest ta avaldas infot, mida riigisiseselt kvalifitseeriti laimuna. Ühes teises Islandi asjas, Egill Einarsson vs. Island leidis EIK esmakordselt eraelu kaitse rikkumise sellepärast, et Instagrami kommentaarides nimetati kaebajat vägistajaks, kuigi tema vastu oli just lõpetatud kriminaalasi vägistamise kahtlustuses.
EIK 2018. aasta otsuses Magyar Jeti Zrt vs. Ungari, oli esmakordselt arutlusel küsimus, kas uudisteportaal, mis viitas Youtube’i videole, mille riigisisesed kohtud olid tunnistanud laimuks, vastutab selle eest. EIK leidis, et ei vastuta, kuid tõi välja asjaolud, mida riigisisesed kohtud peaksid sellistel puhkudel analüüsima. Näiteks, kas uudisteportaal pani lihtsalt heas usus üles hüperlingi laimava sisuga videole või kordas ka selle sisu ning kas portaal teadis või pidi teadma, et see, millele ta viitas, sisaldab laimu või on muul moel õigusvastane.
Kohtuasjas Hoiness vs. Norra oli aga kaebajaks tuntud advokaat, kes esitas hagi internetiportaali toimetaja vastu, kuna tema au ja väärikust kahjustasid kolm internetifoorumis anonüümselt avaldatud seksuaalselt ahistavat kommentaari. Portaali omanik väitis, et polnud kommentaaridest teadlik ja need eemaldati niipea, kui portaal neist teada sai. EIK leidis, et seksistlikud märkused ei olnud siiski viha või vägivalla õhutamine.
Kohtuasjas Smajić vs. Bosnia ja Hertsegoviina oli vaidluse keskmeks kaebaja süüdimõistmine rassilise vaenu õhutamises, kuna ta oli oma internetipostitustes kirjeldanud, mida tuleks teha Serbia küladega, juhul kui algaks järjekordne sõda. Kaebaja leidis, et tema postitused teenisid avalikke huve, kuid EIK nõustus riigisiseste kohtutega, et kaebaja sõnavabadust polnud rikutud: tegemist oli tundliku teemaga ja talle määratud karistus polnud ebaproportsionaalne.
Kohtuasi Nix vs. Saksamaa puudutas Natsi-Saksamaa liidri pildi ja svastika postitamist ühes kaebaja blogis, mille eest ta sai karistada. Kaebaja väitel tegi ta seda protestiks koolide ja tööbüroode vastu, mis diskrimineerivad sisserändajate lapsi. EIK kaebajaga ei nõustunud ja leidis, et kuigi kaebaja ei tahtnud totalitaarset sümboolikat levitada ega vaenu õhutada, kasutas ta seda oma blogis, et tähelepanu tõmmata ning just seda tahab Saksa seadus vältida. EIK arvates toimisid Saksa kohtud õigesti.
Kaasuses Savva Terentyev vs. Venemaa mõisteti kaebaja süüdi vaenu õhutamise eest, kuna ta oli postitanud blogis politseiametnikke halvustavaid ja solvavaid kommentaare. EIK leidis, et Terentyevi väljendusvabadust oli rikutud, sest šokeeriv ja ründav kõneviis üksinda ei õigusta veel riigivõime sõnavabadusse sekkuma. Riigisisesed kohtud oleksid pidanud analüüsima juhtumi konteksti.
Mis puudutab Facebooki, siis siin tegi EIK ühe huvitava otsuse asjas Melike vs. Türgi, kus haridusministeeriumi lepinguline koristaja vallandati töölt, kuna ta oli Facebookis laikinud ehk meeldivaks märkinud poliitilise sisuga postitusi, mis kutsusid üles protestima valitseva võimu vastu. Türgi kohtud arvasid, et meeldivaks märkimisele sõnavabadus ei laiene, aga EIK sellega ei nõustunud ning leidis sõnavabaduse rikkumise.
Põnev on ka Beizaras ja Levickas vs. Leedu kaasus. Nimelt postitas Pijus Beizaras 2015. aastal oma Facebooki-lehel pildi suudlevast samasooliste paarist: endast ja oma sõbrast Mangirdas Levickasest, et nende suhtest teada anda. Pilti märgiti meeldivaks enam kui 2400 korda ja sellele kirjutati üle 800 kommentaari, kuid valdav osa neist õhutasid vaenu ja sisaldasid homofoobset vihakõnet, soovitades muu hulgas paari kastreerida. Leedu kohtud leidsid küll, et kommentaarid on vulgaarsed ja ebaeetilised, kuid ei kujuta endast siiski kuritegu ja pildi postitamine ise oli provokatiivne, arvestades Leedu ühiskonda, mis on tihedalt seotud traditsiooniliste pereväärtustega. EIK Leedu kohtutega ei nõustunud, vaid otsustas, et kaebajate sõnavabadust on rikutud.
Mõistagi on EIK varasalves veel teisigi vihakõnega seotud teedrajavaid lahendeid, kuid eelnevalt sai käsitletud just interneti ja Facebooki seisukohalt olulisemaid. Nagu näha, on sellise kohtupraktika pealt väga raske teha üldistusi. Delfi vs. Eesti otsuses andis EIK teatud kriteeriumid, mida kohtud saavad sarnaste asjade lahendamisel oma analüüsi aluseks võtta, kuid lõplik otsus sõltub paljuski konkreetse juhtumi asjaoludest. EIK ülesanne on kontrollida, kas riigisiseselt on kohtud selle analüüsi läbi teinud. Samal ajal püüab EIK vältida enda asetamist riikide kohtute asemele. Nende kaasuste üks oluline ühisosa paistab olevat see, et vihakõne esinemisel pole ruumi sõnavabaduseks ning tuleb ütluste ja kommentaaride eest vastutada, olgu tegemist siis internetiportaali, Instagrami, blogi või Facebookiga.
Sanchez vs. Prantsusmaa tuum ja eriarvamus
Mille poolest on siis kõige eelneva valguses EIK otsus asjas Sanchez vs. Prantsusmaa ikkagi nii eriline ja mida see endaga kaasa toob? Vaatamata Delfi kaasuses antud lubadustele, et seal paika pandud kriteeriumid ei puuduta sotsiaalmeediat, on EIK kohtupraktikat nii edasi arendanud, et see paneb ikkagi ka Facebooki konto omanikule suure kohustuse ja vastutuse. Miks? Olgu siinkohal rõhutatud, et Sanchez ise ju midagi õigusvastast ei avaldanud (nagu ka Delfi oma artiklis), vaid õigusvastast vihakõnet sisaldasid kommentaarid, mis nende kirjutiste pinnalt tekkisid.
EIK otsus Sanchez vs. Prantsusmaa on tähelepanuväärne eelkõige kahest aspektist. Esiteks, EIK hinnangul on Facebooki konto omanikult legitiimne nõuda järelevalvet ja valvsust tema kontole teiste inimeste poolt kirjutatud kommentaaride üle. Seda eriti juhul kui konto omanik on otsustanud teha konto kõigile avalikuks ja ligipääsetavaks, samuti siis, kui on tõenäoline ja etteaimatav, et mõni tema postitus võib kaasa tuua ilmselgelt õigusvastase sisuga kommentaare. Kusjuures see kohustus on kontoomanikul hoolimata sellest, kas kommentaatorid on identifitseeritud ja neid on karistatud (erinevalt Delfist, kus kommentaatorid olid anonüümsed, olid Sancheze asjas kommentaatorid algusest peale teada, esinesid oma nime all ja üks neist kustutas kohe oma kommentaari ka ära, kui seda temalt paluti). Vähetähtis polnud antud asjas siiski seegi, et Sancheze näol on tegemist avaliku elu tegelasega, kes osales aktiivselt poliitikas ja viis just läbi valimiskampaaniat. Teiseks toonitas EIK, kui oluline on kontoomaniku kiire reaktsioon, juhul kui tema kontole on teiste kasutajate poolt tehtud õigusvastase sisuga postitusi. Sellest aga, et kontoomanikule pannakse suur vastutus ja kohustus ning tegu võiks olla tsensuuriga, ei räägita.
Küll aga on otsusele lisatud eriarvamusele jäänud kohtuniku Stéphanie Mourou-Vikströmi seisukoht, milles ta leiab, et kui inimene ei jätnud tahtlikult kommentaare kustutamata (praegusel juhul pole tahtlust kindlaks tehtud ei Prantsuse kohtutes ega EIKs), siis läheb EIK oma otsusega liiga kaugele ning tekitab sõnavabaduse osas nn hoiatava mõju, mistõttu inimesed ei taha Facebookis enam oma mõtteid väljendada.
Enamik EIK liikmetest nõustus aga Prantsuse kohtutega, olles nendega ühel meelel muu hulgas ka selles, et kommentaaride sisu oli selgelt õigusvastane ning tegemist oli üleskutsega vihkamisele ja vägivallale. EIK ütles siiski, et riigisisestel kohtutel on konkreetset konteksti kergem hinnata kui EIKl. Seega on vaja, et väljendused, millega levitatakse, õhutatakse, soodustatakse või õigustatakse sallimatusel põhinevat vihkamist, oleksid karistatavad. Piirangud või karistused peavad omakorda olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsed. EIK leidis lõpetuseks, et 3000-eurone trahv ei olnud liiga suur. Lisaks meenutas EIK, et Facebooki kasutajatingimuste kohaselt vihakõnet sisaldav postitus eemaldatakse ja kõik kasutajad peavad Facebookiga liitudes selle reegliga nõustuma. Oma lahendis viitas EIK veel Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee resolutsioonile vihakõne kohta ning Euroopa rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise komisjoni (ECRI) üldistele soovitustele vihakõnega võitlemise osas.
Ja nii jäigi Sanchez oma Facebooki-lehel toimunu eest vastutavaks, sest kommentaaride sisu on vihakõne ja konto omanikuna peab ta seda monitoorima. Enamiku EIK liikmete arvates pole see ebaproportsionaalne, lisaks olid kommentaarid nähtaval veel päris kaua (kuus nädalat) ning trahv, mis Sanchezele määrati, polnud ülemäära suur. Ka kriminaalkaristust ei peeta vihakõne asjades mittesobivaks. EIK meenutab oma otsuses, et sallivus ja austus kõigi inimeste võrdse väärikuse vastu on demokraatliku ning mitmekesise ühiskonna alustala ning võib õigustada sõnavabaduse piiranguid.
Sanchez ise peab ajalehele antud intervjuus EIK otsust ülekohtuseks ja leiab, et sel juhul võiks ükskõik millist ministrit rumalate kommentaaride eest Facebookis kriminaalvastutusele võtta, sest poliitikute väljendid on mahlakad nii Prantsusmaal kui mujalgi.
Ent siinkohal Sanchez eksib. Kui keegi kirjutab rumalusi või isegi roppusi, ütleb näiteks, et Sanchezel on suured kõrvad, siis ei ole tegemist vihakõnega ja EIK senise praktika kohaselt tuleb Sanchezel sellised solvangud alla neelata. Välja arvatud juhul, kui keegi peaks halvustama tema hispaania päritolu või ähvardama tema elu kallale kippuda. Aga küllap jääb pärast EIK otsust niisuguseid kommentaare vähemaks.
Eks seda näita aeg, mismoodi EIK otsus praktikas toimima hakkab. Seni ootame huviga, kuidas eksperdid ning õigusteadlased sellesse suhtuvad, mida Strasbourg on öelnud, sest nii kütkestavale ja mitte ühtki Facebooki sõpra külmaks jätvale teemale kindlasti kommentaare jagub. Peaasi, et need poleks õigusvastased!
Lõpetuseks on huvitav märkida, et EIKl endal ei olegi Facebooki kontot. Kohtu tegemisi saab jälgida küll Twitteris, kuid EIK peab vajalikuks oma kodulehel eraldi rõhutada, et juhul, kui keegi kasutab Facebookis EIK-nimelist kontot, on tegemist libakontoga.