Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Kust tuleb tuul ja kus on otsad?

Helena Hanna Juht | Fotod: erakogu, Ylle BööDi

Koolitusjaht. Foto: Ylle Böödi
Koolitusjaht. Foto: Ylle Böödi

On augustikuu õhtupoolik. Päike paistab ja oleme sõbrannaga võrreldes teiste suvitajatega veidi liiga soojade riietega Noblessneri kai ääres. Väike ärevus on sees, kuid nüüd on hilja tagasi pöörata, sest kai värav on meie taga sulgunud. Kauaoodatud neli õhtut kestev algajate purjetamiskoolitus algab.

Koos instruktoriga on meid on kokku viis. Kamba peale saame ühe õhukese vihiku, kus on olemas kõik, mida purjetamisest võiks teada. Koolitusjaht tundub päris pisike oma naabri, ümber maakera tiirutanud katamaraani „Nordea“ kõrval.

Mulle ei jää midagi meelde peale selle, et tagumine puri on groot, eesmine on foka ja rool on üks kang. Meie peade kohal kõlgub raske poom. Ülejäänu on esialgu „nöör“, „köis“ või „see pall, mis tuleb sisse tõsta“.

Ilma pika tseremoonia ja teoorialoenguta läheme kohe merele. Minutiga tehakse selgeks tuulesuunad. Järgmisel hetkel juba tõmban koos meeskonnaliikmega suurt kolmnurkset purje üles. Instruktor seletab, mis on mis. Mulle ei jää midagi meelde peale selle, et tagumine puri on groot, eesmine on foka ja rool on üks kang. Meie peade kohal kõlgub raske poom. Ülejäänu on esialgu „nöör“, „köis“ või „see pall, mis tuleb sisse tõsta“.

Niipea, kui väljume purjekaga sadamast, lööb tuul pea mõtetest tühjaks nagu pahvakas värsket õhku. Jaht vajub kergelt kaldu ja saab hoo sisse. Tallinna laht sillerdab päikese käes ja kõigil on põnev.

Rollid roteeruvad. Kaks inimest tegelevad foka purjega, üks groodiga ja neljas on muidugi roolimees. Instruktor seisab ahtri juures, jagab käske ja sekkub minimaalselt. Tasapisi tekivad purjeka osadele nimed. Otsad, millega saab peale tõmmata või lõdvemaks lasta fokat või grooti, saavad nimeks fokasoot ja grootsoot.

Kõik meeskonnaliikmed saavad roolima juba esimesel sõidul. Kätte jõuab ka minu kord. Esimesel korral tundub, et jaht sõidab ja mina hoian tal lihtsalt kramplikult roolist kinni. Ma ei saa aru, mis tuules ma sõidan. Tundub, et sõidan ringiratast.

Mees üle parda

Teisel purjetamise päeval on tuul tõusnud: sadamas vilistab. Ka koolituse korraldajad arvavad, et tuul on päris kõva. Grupp, kes päeva esimeses pooles purjetamist õppis, käis vees ära. Väga haruldane juhus.

Öeldakse, et koolitusjaht on nagu jonnipunn: võib külili minna, aga tõuseb seejärel ise püsti. Kuigi oleme pisut ärevuses, et äkki ootab meid sama saatus, otsustame siiski tugevast tuulest hoolimata merele minna. Telefonid ja muu kallis vara jääb seekord kaldale. Üks meeskonnaliige läheb teeb baaris kiire julgustusjoogi.

Sadamast välja jõudes kaob igasugune tuulevari ning purjekas saab suure hoo sisse. Kuigi ilm on päikseline, siis ühtki teist purjekat merel näha ei ole. Nii pingul purjedega nagu eelmisel päeval, sõita ei saa. Kreen on mõnus ja lained kõigutavad. Ühtegi harjutust, mida esimesel päeval tegime, ei ole enam kavas. Instruktori sõnul on täna ellujäämiskursus.

Fokast on saanud tuulelohe, mida tuleb kahe käega kinni hoida, kuni meeskonnaliige aitab stopperi paika kruttida. See on paras katsumus.

Istun fokasootide juures ja aegajalt viskab vööri poolt vett näkku. Soodid saavad märjaks. Mõtlen, kas täna saab ujuda. Üks fokasoodi kinnitussüsteem streigib: libe soot lipsab stopperist lihtsalt läbi. Fokast on saanud tuulelohe, mida tuleb kahe käega kinni hoida, kuni meeskonnaliige aitab stopperi paika kruttida. See on paras katsumus.

Kohati tundub, et jaht sõidab täiesti isetahtsi. Seepärast mina rooli minna ei tahagi. Tuule tahtel sildume naabersadamas. Õhtul magama heites maailm kõigub.

Lisaks ära hõõrutud kätele ja sinikatele, andis tugevama tuulega purjetamine julgust nii palju juurde, et järgmised algajate koolituse sõidukorrad ja pisike eksam mööduvad sujuvamalt. Esmalt keerulised tundunud tuulesuunad ja manöövrid saavad selgeks.

„Mees üle parda“ on viimane manööver, mida õpime. Keegi meeskonnaliikmetest vette ronima ei pea. Hakkame päästma hoopis vendrit ehk „seda palli, mis tuli sisse tõsta“.

„Mees üle parda“ on viimane manööver, mida õpime. Keegi meeskonnaliikmetest vette ronima ei pea. Hakkame päästma hoopis vendrit ehk „seda palli, mis tuli sisse tõsta“. Rõõm sooritatud eksamist tuhmub, sest tuleb meelde tõsiasi, et meresõit ei ole ainult lust ja lillepidu. Kord möödume hädasolijast liiga kaugelt, siis jälle valest suunast. Ulpiv oranž vender on juba mitu korda jõudnud ära uppuda.

Tagasi merele

Algajate koolitusest jääb väheks. Septembrikuisele jätkukoolitusele meelitas meid kohale jutt suurest taganttuulepurjest nimega spinnaker. Spinnaker näeb välja nagu suur värviline punnis langevari ja võtab hoo mõnusalt üles.

Märkamatult oleme sattunud aga laevateele ning küsime instruktori käest, kas lähenev Tallink Megastar on meie jaoks probleem. Jah, on küll.

Plaan on spinnaker peale tõmmata keset merd. Sel ajal, kui meeskonnaliikmed asjatavad, pean roolimehena rahulikku tempot hoidma. Märkamatult oleme sattunud aga laevateele ning küsime instruktori käest, kas lähenev Tallink Megastar on meie jaoks probleem. Jah, on küll.

Kuigi purjekal on eesõigus mootoriga laeva suhtes, ei ole vaja reisilaevale ette sõita. Tuleb lisada kiirust ja ruttu. Õnneks saan jahile piisava hoo sisse ja eelviimasel hetkel lipsame laevateelt risti üle. Reisilaev möödub mühinal meie selja tagant. Lehvitan reisijatele.

Koju jõuame alles pimedas. Foto: erakogu

Paudiks valmis?“ – „Valmis!“

Teeme oma viimaseid tunde veel septembri lõpus, kui ilm on juba külm. Meri on eriti hülgehall ja lainetab, meil on seljas soojad purjetamisjoped ja -püksid.

„Paudime!“ – hüüan meeskonnale ning lükkan rooli pöörde sooritamiseks endast nii eemale, kui saan. Pautimine on manööver, kus roolimees keerab purjekat 90 kraadi läbi vastutuule. Meeskond koos roolimehega liigub teisele äärele istuma, kreen muutub ja foka puri tõmmatakse teisele poole. Kuigi pautimine on lõbus, siis kohmakale inimesele on see parajaks katsumuseks. Võib rooli otsa komistada või peaga poomi riivata.

Kõik läheb seni hästi, aga kui valmistun manöövri lõpus poomi alt läbi astuma, libiseb jalg alt. Kukun siruli purjeka põrandale, millest on saanud tuulise ilmaga vesine kreenis liuväli. Jõuan napilt vaba käega purjeka äärest kinni haarata, et mitte vette libiseda. Kuidagimoodi saan rooli asendi õigeks ja vinnan end ääre peale istuma.

Seni kõige halvim paut: käsi valutab, homme on külje peal sinikad. Kuskilt ahtrist tuli lainega vett sisse ja üks mu toss on läbimärg. Aga vähemalt on uus kurss õige ning meeskonnaliikmed, kes olid ametis tuulelohest foka taltsutamisega, ei märganud midagi.

Rahulolev meeskond peale edukat seilamist. Foto: Ylle BööDi

Kus kulgeb tuul?

Üldiselt saab purjetades kohe aru, kui midagi on valesti. Näiteks on purjed tühjad või poom kõlgub kontrollimatult pea kohal. Kõige raskem on algajana aru saada, kust puhub tuul ja mis tuules sa ise sõidad. Koolituste jooksul kogunes erinevatelt instruktoritelt ja isiklikest avastustest mitmeid viise, kuidas tuulest aru saada. Võib vaadata tuulevimplit jahi mastis, purjede küljes olevaid niidikesi, vahel saab lainete järgi aru või suskad rooliga siia-sinna. Kui miski muu ei aita, siis paned silmad kinni ja tunnetad, kust tuul näkku puhub.

Kui miski muu ei aita, siis paned silmad kinni ja tunnetad, kust tuul näkku puhub.

Kui mere peal saab kiirust või valeks osutunud kurssi üsna muretult muuta, siis sadamas on võimalused palju väiksemad. Kai ääred on jahte täis nagu mõni kaubanduskeskuse parkla ning tuulevarjud võtavad hoo maha. Meeskond peab reageerima kiiresti, adrenaliin on laes, kommunikatsioon võib minna teravaks. Lahku minnakse ikkagi sõpradena, isegi kui sõideti napilt või päriselt kaisse. Meel mõruks ei jää.

Tegelikult on koolitusjahil ka mootor olemas. Kahjuks oli see töökorras umbes kahel sõidukorral kaheksast. Ülejäänud kordadel tuli sadamasse saada tuule abil. Kuniks tuult jätkub, saab vaikselt kaide vahel liuelda. Üks hetk saab tuul aga otsa ja siis ei jää muud üle, kui jaht kohale kõigutada. See on väga hea trenn – kükki ja püsti nagu külakiigel. Heal õhtul saab selle kiikuva sildumise eest Noblessneri kai baarides istuvatelt külastajatelt suisa aplausi.

„Mis teid purjetama toob?“ on küsimus, mida iga instruktor küsib siis, kui tund on umbes poole peal ja purjekas sõidab pakstaaktuules ehk üsna aeglaselt. Põhjuseid on erinevaid: kas meeldib tuuline meri, vesi, kiirus, jahid või vaikus. Purjetamine on nagu pea tuulutamine – tähelepanu on kas sillerdaval merel või trikitaval tuulel. Muud muremõtted peavad kaldale ootele jääma.