Peegli toimetus alustab uut kolumni. Koondame siia ajakirjandustudengite parimad palad „Loo jutustamise“ või mõne muu õppeaine raames loodud tekstidest.

Esimesena toome teieni magistriõppe esimese aasta tudengi Martin Liivandi loo kellast. Martini loos on saanud kokku kaks olulisemat hea teksti kirjutamise põhitõde: lisaks sellele, et tegu on hea looga, on tegu ka tõese looga.

KARVANE ÄRATUSKELL

Hommik

Uue päeva juhatab sisse elutoast tempokalt lähenev käpapadin, mis teisendub peagi sahinaks voodijalutsis. Rahulolevalt ähkides ja puhkides patseerib karvane äratuskell mööda voodit omanike patjade vahele, kuhu ta ennast võimalikult pikaks venitades mõnuga külili viskab. Kui mugava pikutamiskoha territoorium peaks juhuslikult olema hõivatud viimast hommikuund magava inimolendi poolt, siis sellest ta ennast häirida ei lase. Puhvis saba leiab endale kiiresti sobiva koha kellegi näos, käpake mahub kõrva ning niiske ninaots sobib silmaauku nagu, noh, rusikas silmaauku.

Ei ole tarvis öökapilt kobamisi telefoni otsida või und silmast hõõrudes käekella suunas kissitada. Karvane ärataja korraldab oma esimese etteaste iga päev täpselt samal ajal – hommikusöögitunnil. Omanikel on sellele kriitilise tähtsusega hetkele oma nimetus, nemad ütlevad, et „kell on kaheksa“. Paraku ei ole juba koriseva kõhuga kärmelt köögi poole siblival pehmel äratuskellal selle teadmisega midagi peale hakata.

Lõuna

Keskpäev saabub kolmes vaatuses. Esimeses osas ilmuvad tööd rügava omaniku sülearvuti tagant nähtavale kaks ümmargust karamellikarva silma. Neis on peidus tähtis sõnum: „Mul on midagi vaja, sa tead küll!“. Järgmise vaatuse tõmbenumbriks on esikust kostev ärev nihelemine ja siia-sinna tammumine. Kulminatsioon saabub kolmandas ja viimases osas, kus eelnevate vaatuste parimatele paladele lisanduvad kurblikud niutsatused. Ja stseen!

Sellel performance’il on üks oluline efekt: inimesele meenub, et kell on saanud kaksteist. Ta paneb Exceli tabelid, koosolekud ja aruanded hetkeks kõrvale ning hiivab end püsti. Mitte küll seisvaks ovatsiooniks, vaid selleks, et viia karvane ärataja õue looduse kutsele vastama.

Õhtu

Sel hetkel, kui inimene hoomab, et ta ei ole üksi, on tal käsil mõne maailmavallutava seriaali eriti põnev osa. Ta kiikab kõrvale ja seal ta on: karamellised silmad kaasa elamas Hawkinsi laste võitlusele monstrumitega võõrastest dimensioonidest või Harvey ja Mike’i hämaratele tegemistele uhketes kohtusaalides. Omanik kahtlustab, et need silmad ei jälgi tegelikult ekraanil lahti rulluvaid sündmusi, olgu need nii põnevad kui tahes. Ei, nad tahavad öelda, et kell on üheksa õhtul. On aeg, lähme.

Inimene ajab ennast uuesti jalule ja mõistab päeva ärasaatval auringil, et pehme ärataja seltskond teeb Hawkinsi põnnidele ja Netflixi superadvokaatidele pika puuga silmad ette. Ja kuigi õhtul teki all und oodates noolivad omaniku mõtted juba homseid kohustusi, siis äratuskella ta helisema ei säti. Ta teab, et juba varsti juhatab uue päeva sisse elutoast tempokalt lähenev käpapadin.