Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Professionaalid ülikoolipingis

Darja Maskin | Fotod: Anna Tüür, Merle Rüütel, erakogu, Madis Perli

Monika Lilles (foto: Anna Tüür), Raul Vinni (foto: Merle Rüütel), Marion Leppik (foto: erakogu). Kollaaži autor: Madis Perli.
Monika Lilles (foto: Anna Tüür), Raul Vinni (foto: Merle Rüütel), Marion Leppik (foto: erakogu). Kollaaži autor: Madis Perli.

Sisseastumine Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistrantuuri annab minule, endisele taani filoloogile ja klaverimängijale šansi avastada midagi täiesti uut ja proovida kätt mulle tundmatus sfääris. Kursuse tutvumisringi käigus selgus, et asun ajakirjanduse ja kommunikatsiooni ammu praktiseerivate spetsialistide keskel. Mul tekkis uudishimu, miks mina, kes alles hakkab seda teed liikuma, on samal pulgal nendega, kes on kaugel ees. Ma rääkisin kolme magistrantuuris õppiva asjatundjaga, et uurida, mis motiveerib neid veetma nädalalõppe ülikoolipingi taga, kuidas õpingud mahuvad nende intensiivsesse ellu ning mida nad ülikoolist ootavad. Mind huvitavatele küsimustele vastasid Rahvusooper Estonia kommunikatsioonijuht Marion Leppik, Eesti Raudtee kommunikatsioonijuht Monika Lilles ja 15-aastase kogemusega ajakirjanik Raul Vinni.

”Mulle on alati meeldinud uusi teadmisi omandada, maailmapilti avardada, erialast võrgustikku laiendada – kõike seda ülikool ka võimaldab,” – Marion Leppik.

Professionaalsed tudengid

Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tutvustav rubriik ülikooli kodulehel rõhutab muude eeliste seas võimalust kohtuda eri taustaga kaastudengitega. Erialase võrgustiku loomine on tõepoolest üks võtmetingimusi eduka karjääri ehitamiseks. “Mulle on alati meeldinud uusi teadmisi omandada, maailmapilti avardada, erialast võrgustikku laiendada – kõike seda ülikool ka võimaldab,” ütleb selle kohta Marion Leppik. Kõik intervjuus osalejad kinnitavad, et kokkupuude teiste professionaalidega inspireerib, rikastab ja annab ka tööle uut hoogu.

Kogenud ajakirjanik Raul Vinni meenutab, kuidas ta sisseastumisvestluse käigus ausalt kirjeldas oma peamist huvi: „Tulin kooli uurima, kas ajakirjandust õpetatakse tegema sellisena nagu seda päriselt tehakse.“ Kui ta praegu Tartu Ülikooli tudengina ise vastab, et suures osas küll, siis tema arvamust võib usaldada. Ka teised siin õppivad spetsialistid märgivad, et karjääriinimesena näed ja koged õpinguid täitsa teistmoodi. Erinevalt algajatest näevad nad teravamalt kontrasti teooria ja praktika, idealismi ja reaalsuse vahel – ning võtavad mõlemast maksimumi.

Ma pole kordagi tundnud, et ma oleks üksi ja keegi ei aita,” – Raul Vinni.

Tartu Ülikooli vaim

On palju räägitud Tartu vaimust, mille intelligentse ja ajaloolise atmosfääri tähtsaks osaks on Eesti vanim ülikool. Marion, kes on enne juba omandanud siinsamas bakalaureuse- ja magistrikraadi, leidis jälle tee tagasi Tartu Ülikooli. Vaatamata mitmekesisele kogemusele ja teistes ülikoolides külalistudengina õppimisele, seovad teda kõige soojemad tunded just tema alma mater’iga: “Mäletan, et kui 2006. aastal esimest korda ülikooli astusin [---], siis jäin kord loengu ajal mõtlema, kui õnnelik ma olen, et mul on võimalus nii vägevas ja ajaloolises õppeasutuses parimate õppejõudude käe all teadmisi omandada.” Tartu Ülikool on Marioni jaoks tänini jäänud sama jõuliseks inspiratsiooni allikaks.

Raul Vinni hindab Tartu Ülikooli toetavat seltskonda ja instituudi tuge: “Ma pole kordagi tundnud, et ma oleks üksi ja keegi ei aita.” Nii tema, Marion kui ka Monika Lilles võrdlevad igat Tartusse tulekut väikese mõttepausiga, mille ajal võib ümber lülituda uutele projektidele ja taas end tundengina tunda. Tartus õppimine on sel moel intellektuaalne, ajaline ja ruumiline rännak, mis annab igapäevategevustele väärtusliku perspektiivi.

Eks tegusa naisena ikka tunnen, et aega jääb aina vähemaks [---], aga kuna see [ülikooli astumine – D. M.] on olnud teadlik valik, siis olen sellega rahu teinud, et kõike ei jõuagi,” – Monika Lilles.

Töö ja õpingute vahel

Töö ja õpingute ühildamine on ambitsioonikas ettevõtmine ning töötavate inimeste vaimne heaolu mängib siinjuures olulist rolli. Ülikooli astunud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni spetsialistid peavad perekonda ja loodust nendeks jõuallikateks, mis ei lase neil läbi põleda. Monika Lilles on suure ettevõtte kommunikatsiooniosakonna eesotsas ning vabal ajal ka ema ja abikaasa. “Elukestvaks õppeks” vajalikku energiat ammutab tema just oma lähedastest inimestest, kellele ta on väga tänulik: “Nad [pereliikmed – D. M.] on minu suurimad toetajad ja mulle kaasaelajad.”

Veel üks Monika soovitus on lülitada vahel sisemine perfektsionist välja ja lubada endale võtta ajanappust rahulikumalt: “Eks tegusa naisena ikka tunnen, et aega jääb aina vähemaks [---], aga kuna see [ülikooli astumine – D. M.] on olnud teadlik valik ‒ siis olen sellega rahu teinud, et kõike ei jõuagi.” Taastada sisemisi ressursse aitavad Monikale samuti spordi tegemine ja looduses olemine. Viimase jaoks muide sobib sügisene Tartu suurepäraselt: kõndida loengutesse läbi kuldsete lehtede mere on väga innustav!

Ma olen seda usku, et inimene õpib kogu elu. [---] Selleks, et õppida, ei peagi otseselt ülikooli minema, piisab ka sellest, kui julgelt võtta vastu uusi projekte ja katsetada midagi uut,” – Monika Lilles.

Elu pärast diplomit

“Esmalt tuleb diplom saada,“ vastas Raul Vinni mulle tagasihoidlikult ülikoolijärgsete plaanide kohta. Tegelikult ei peagi ta õpingute lõppu ootama, mõned muutused hakkavad juba realiseeruma ja soovid kujunema. Raul hakkas hiljuti tegelema Saaremaa Gümnaasiumi koolimeediaga ning tulevikuplaanis köidab teda mõte proovida ennast õpetaja rollis.

Minuga koos õppiv Marion Leppik on aga täis akadeemilist särtsu ja teab juba täpselt, millele ta sooviks edaspidi keskenduda: “[Ma – D. M.] töötan selles suunas, et meedia ja kommunikatsiooni eriala doktorantuuri astuda, et uurida, millised on Eesti etendusasutuste kommunikatsioonipraktikad ja milliste huvipoolte koosloomena sünnib teatri kuvand avalikkuses.”

Monika Lilles võtab ülikoolist kaasa täiendatud teadmiste pagasi ja meeldivaid tutvusi ning jätkab uute kõrguste poole püüdlemist temale kallis kommunikatsioonivaldkonnas. Diplomiga tema õppetee aga ei lõppe, ta märgib filosoofiliselt: “Ma olen seda usku, et inimene õpib kogu elu. [---] Selleks, et õppida, ei peagi otseselt ülikooli minema, piisab ka sellest, kui julgelt võtta vastu uusi projekte ja katsetada midagi uut.” Minul, artikli autoril, on ees kaks magistrantuuri aastat, et õppida oma kursusekaaslastelt seda julgust ja professionaalset uudishimu.