Kohtume filmimaailmas tegutseva Kristofer Piiriga vihmasel oktoobrikuu päeval Literaadi restoranis Telliskivis. Meie teed ristusid 2019. aastal Hollywoodi eelmise aasta kõige vaadatuima filmi, Christopher Nolani „Teneti“ tegemise ajal. „Tenet“ kogus Eestis tervelt 160 627 kinokülastust ja seda väga rasketes oludes, COVID-19 viiruse teise laine ajal. Osaliselt Eestis filmitud Hollywoodi kassamagnet pakkus meie meediamaastikul nii 2019. kui ka 2020. aastal palju kõneainet. Mind hakkas aga huvitama, kas peale sellist nimeka režissööri ja näitlejate plejaadi on Eesti filmitööstusel hakanud projekte uksest ja aknast sisse tulema või on meil siiski keeruline konkureerida riikidega, kus taolise koostöö traditsioon on palju pikem?

Kristofer (30) on oma noore ea kohta palju jõudnud. Viimased pea kolm aastat on ta töötanud Ivo Felti juhitud Eesti filmistuudios Allfilm produtsendi ja lokatsiooni mänedžerina. Enne seda tegutses ta filmitööstuses vabakutselisena. Lisaks on ta olnud seotud nii Pimedate Ööde filmifestivali, Eesti Kinoliidu kui ka kinoleviga üldisemalt. Märkimata ei saa jätta ka asjaolu, et võttekohtade koordinaatorina on tema portfoolios peale „Teneti“ ka näiteks sellised Eesti mängufilmid nagu „Tõde ja õigus“, „Võta või jäta“ ja „Vehkleja“, aga ka Netflixis jooksnud Soome seriaal „Deadwind“.

Selles, et „Teneti“ laadne suurfilm muutis Eesti filmimaastikku, ei kahtle vist täna enam keegi. Võiks öelda, et see viis meie filmitööstuse maailmakaardile. „Eks me hüppasime nagu tundmatus kohas vette, sest sellise mastaabiga produktsiooni polnud meil veel õnnestunud Eestis teha. Ma usun, et tänu sellele said meie filmitööstuse inimesed ainulaadse kogemuse,“ muljetab Kristofer. Ta räägib, et see projekt tuli Allfilmi suhteliselt samal ajal, kui ta seal tööle hakkas ning alguses ei tahetud avaldada, millise filmi ja tiimiga tegemist on, kuid olude tõttu pidi Warner Bros. seda siiski tegema. „Meil oli vaja külastada selliseid kohti, kus küsitakse ka isikut tõendavat dokumenti ja kui mulle saadeti nimekiri, kellega võttepaiku külastama pidin suunduma, siis võttis ikka käe võbisema küll. See võbin kestis täpselt nii kaua, kuni nendega lennujaamas kokku sain. Edasi läks töö juba nii nagu igal teiselgi korral ‒ minu ülesandeks oli neile näidata Eestit ja Tallinna ning mis võimalused meil siin on,“ meenutab mees.

Hollywood vs. Eesti

Meenutades võtteperioodi räägib Kristofer, et mastaabid on Eesti filmitööstusel ja Hollywoodil drastiliselt erinevad. „Meil on siiski lust ja lillepidu võrreldes nendega. Hollywoodi taust ja ajalugu on teine ning nende filmitööstus on eksisteerinud ikka juba väga pikka aega. Natukene oli isegi kahju kõrvalt vaadata, milline stressitase on igapäevaselt sealsetel osakonnajuhtidel ‒ summad ja vastutus on suured, eksimusi ei lubata ja konkurents on väga suur,“ räägib Kristofer.

Hollywood on harjunud suhtumisega, et asi saab tehtud, no matter what.

Töötamine taolise mastaabiga äri jaoks on ka suhtekorralduslik proovikivi. Kui Eestis tehakse palju asju tutvuste ja usalduse pealt, siis nii tõsises äris on oluline roll juriidikal. Kristoferi sõnul oli Eesti poolsetelt partneritelt raske nõuda, et lisaks kõigele töötaksid nad läbi Hollywoodi hirmuäratavalt keerulised lepinguvormid. Samuti oli pidevalt reaalne oht, et mõnelt osapoolelt ei saada kirjalikku nõusolekut õigel ajal. Hollywood on harjunud suhtumisega, et asi saab tehtud, no matter what.

Peale keerulise administratiivse koormuse leidsid Kristoferil „Teneti“ projekti ajal aset ka eraeluliselt suured muutused. „Olin just lõpetanud oma esimese ringreisi välisstuudio filmitiimiga, kui kümme tundi hiljem sündis mu tütar. Mäletan siiani, kuidas ma kusagil Rummu karjääris põlvini lumes nägin sõnumit, et mu naine oli läinud haiglasse. Sellistel momentidel tunned ennast abitult, et ei saa aidata,“ räägib mees. Selleks ajaks, kui „Teneti“ projekt Eestis purki sai, oli Kristoferi tütar juba pooleaastane ning mehe sõnul oli ta oma last näinud vaid loetud tunnid ja ka siis vaid peamiselt hetkedel, mil laps magas. „Mulle tundus, et „Teneti“ näol oli tegemist justkui ilmvõimatu projektiga, kuid see kindlasti kasvatas paksu nahka ja stressitaluvuse taset,“ räägib ta sellest, mis see kogemus talle kaasa andis.

„Tenet“ kui visiitkaart

Taoliste projektide puhul ei saa üle ega ümber ka kontaktidest professionaalses karjääris. Pärast filmiga lõpetamist sai Kristoferist rahvusvahelise võttekohtade koordinaatorite ühingu Location Managers Guild International´i liige. „Kui muidu on selle liikmeks saamine väga keeruline protseduur ja sul on vaja ette näidata väga palju töötunde ning soovitajaid, siis „Tenet“ oli minu jaoks sinna kui otsetee, sest paljud, kellega ma võttemeeskonnas koos töötasin, olid selle ühingu väga lugupeetud liikmed,“ räägib mees.

Ka välisriikides filmimaailma üritustel käies on „Tenet“ heaks visiitkaardiks reklaamimaks Eestit võttekoha maana. Kristoferi sõnul tuli peale seda Allfimile palju päringuid võimalike koostööprojektide osas ning kuigi praegu pole veel järgmist Hollywoodi filmi siia saadud, on see tema arvates ainult aja küsimus. „Filmitööstus ongi väga kontaktipõhine. See, milline on kellelgi mõne produktsioonifirmaga kogemus olnud, on väga suure kaaluga. Saime keerulistes oludes kenasti hakkama ning Eestit teatakse nüüd kindlasti rohkem potentsiaalse võttekohana,“ on mees veendunud.

Lisaks on taolises äris oluline, milliseid filmivõtete asukohti pakutakse, kui lihtsasti neile ligi pääseb, kui lihtne on seal asju korraldada ning kas riik võimaldab ka teatud protsendi võttekoha riigis tehtud kulutustest tagasi saada. „Kui riik tagasimaksesüsteemi ei paku, siis ilma selleta väga ei tulda ka. See arvestatakse juba rahastusskeemi sisse. Näiteks Rootsis hakkas taoline tagasimaksesüsteem tööle alles hiljuti, meil on see toiminud juba umbes viis-kuus aastat,“ räägib Kristofer. Kuigi kõik naaberriigid võitlevad filmitööstuses projektide pärast, peaks mehe sõnul Eestit müüma peale huvitavate võttepaikade just meie töökas filmimaailma tiim ning Eesti eelis on, et siin ollakse kõrgel professionaalsel tasemel ja kõik räägivad soravalt inglise keelt.

Filmilinnak aitaks kaasa

Viimasel ajal on meediast palju läbi käinud ka Põhja-Tallinnasse planeeritud filmilinnaku projekt, mis hakkab koondama Eesti erinevaid filmitööstuse teenusepakkujaid, et tagada koostöö ja võteteks vajalik. Kristoferi sõnul on seda hädasti vaja, kuna ainult nii saame olla konkurentsis teiste riikidega. „Kui meil oleks filmilinnak olemas olnud, oleks me tõenäoliselt saanud ka „Tenetit“ siin kuu jagu rohkem teha. See on elementaarne filmi tegemise juurde käiv asi, mis on oluline nii meie oma tootmisele kui ka välisstuudiotele,“ räägib Kristofer.

Kui meil oleks filmilinnak olemas olnud, oleks me tõenäoliselt saanud ka „Tenetit“ siin kuu jagu rohkem teha.

Kuigi taolist linnakut oleks olnud juba ammu vaja, siis seni on selle rajamine jäänud rahapuuduse taha ning mängu tuleb ka meie riigi väiksus. Eesti filmitegijad on Lätist ja Leedust kõvasti maas ‒ neil on spetsiaalsed stuudiod juba olemas ja saavad selle tõttu endale ka suuremaid produktsioone lubada. „Näiteks Riias on meie kandi LED-ekraani stuudiote tipp, kuhu saab projitseerida ükskõik millise tausta nõnda, et ühel hetkel oled sa kuu peal, teisel hoopis kõrbes,“ toob Kristofer välja naabrite eelise.

Naabritega konkureerimine on selles äris üsna tavaline. Kristoferi sõnul teevad nad ka praegu ühte Rootsi seriaali, kus tegijad kaalusid enne Eestit ka Leedus filmimist. „Ikka otsitakse parimat kohta, õnneks on meie eeliseks näiteks odavus võrreldes Skandinaavia maadega,“ toob mees välja. Tihtipeale vahetatakse ka meeskondi riikide vahel. Näiteks on selle sama Rootsi seriaali filmimise juures kahe osakonna juhid Lätist ja üks Leedust. Ka Eesti filmitööstuse töötajad ise käivad teistes riikides filmitavate projektide juures abiks.

Kui vanasti käidi ehk mõnel korral kuus kinos filmi vaatamas, siis praegusel Netflixi ajastul on inimeste tarbimisharjumused muutunud ning tihtilugu vaadatakse päevas ära vähemalt üks film või isegi terve seriaal.

Kristoferi sõnul on põhjuseks see, et Euroopa filmitööstuses on hetkel 30 000 inimest puudu ning seetõttu on raske projekte mehitada. Selles mängib rolli ka muutunud meediamaastik. „Kui vanasti käidi ehk mõnel korral kuus kinos filmi vaatamas, siis praegusel Netflixi ajastul on inimeste tarbimisharjumused muutunud ning tihtilugu vaadatakse päevas ära vähemalt üks film või isegi terve seriaal,“ toob Kristofer välja.

Eesti film on kõige südamelähedasem

Kristoferi sõnul on talle kõige südamelähedasem Eesti film. „Muidugi on arendav tegeleda suurte välismaiste projektidega, aga vahel on lihtsalt tore teha oma asja. Näiteks filmisime siin just režissöör Eeva Mägiga esimese täispika filmiprojekti jaoks arendustreilerit. Olime selle tarbeks kaks päeva 15-liikmelise meeskonnaga Hiiumaa külje all Saarnaki laiul. See oli vajalik vaheldus.“

Kui rääkida sellest, kui palju on normaalne ühe aasta jooksul projekte teha, siis Kristoferi sõnul enam kui kahe suure projektiga ei jõuagi tegeleda, sest näiteks oma filmi produtseerimine võtab algusest lõpuni aega tavaliselt 3-5 aastat. Kuigi filmimaailm võib tunduda kõrvaltvaatajatele glamuursena, on tegemist ka väga stressirohke alaga. „Mõnikord ikka mõtled, et kas seda kõike on vaja, et lihtsam oleks ju perega aega veeta. Aga siis pead lihtsalt võtma aega iseendale,“ toob mees välja puhkuse olulisuse. Siiski ei kahetse ta oma valikut sukelduda sellele loovale alale ning see on talle palju andnud.

Meie intervjuu lõpetuseks küsin Kristoferilt, kas välismaine filmimaailm on tulnud Eestisse selleks, et jääda? „Kõik muutub nii kähku: vana Hollywoodi stuudiote süsteem on lagunemas, uut tuleb aina peale ning vana masinavärk vahetatakse uue vastu. Ma arvan, et kindlasti tuleb siia ka teisi suuri projekte, selleks peavad vaid planeedid joonduma ning meeskondade tahe peab olema suur.“