1857. aastal ehitatud Kreenholmi manufaktuur oli oma hiilgeaegadel üks suurimaid Euroopas, võimas kaubamärk, justkui riik linnas. Vabrikus töötas kunagi ligi 12 000 inimest, kellest jäi tulevastele põlvedele pärandiks uhke nostalgia ja eriline suhe tekstiiliga. 2010. aastal lõppes Kreenholmi ajajärk, kuid tühjus asendub ilusas tööstuspiirkonnas nüüd aktiivse kultuurielu, uute väikeettevõtete ja tulevikku vaatavate kunstiprojektidega.

Kaasaegne visuaalkunstnik Maria Kapajeva osales projektis #KreenholmMurals, mille käigus kandis koos noorte aktivistidega grupist Art Revolutionaires Narva seinadele Kreenholmi disainerite tehtud kangamustrid. Kunstnik on pidevas dialoogis Kreenholmi ajalooga tänu isiklikule seotusele ja väsimatule ajaloohuvile. Rääkisime temaga projekti ja linna tulevikust, Kreenholmi pärandist ja tekstiilidisaini kunstist.

Mind oli ammu köitnud mõte proovida teha Kreenholmi kavandite järgi seinamaalinguid. Kui nägin Facebookis, et on grupp noori aktiviste, kes tahavad teha umbes sedasama , siis võtsin nendega ühendust ja kõik sujus.

Narva müüridele kanti kolm Kreenholmi mustrit ning selles projektis osalesite Teie ja noorte grupp Art Revolutionaires. Kuidas tekkis selline idee, kes oli projekti algataja ja milline oli Teie roll selles?

See oli meie ühine töö ja idee. Art Revolutionaires on grupp suurepäraseid tänavakunsti entusiaste, kes osalevad aktiivselt Narva projektides. Ühe konkursi käigus avaldasid nad sotsiaalmeedias idee muuta Narva grafiti abil atraktiivsemaks nii elanike kui ka külaliste jaoks. Kommenteerisin kohe, et toetan nende algatust ja et mul on ka endal mõtteid, kuidas seda teha.

Olen mitu aastat tegelenud Kreenholmi puudutavaga ja 2017. aastal avasin Kreenholmile pühendatud näituse “Unistus on helge, veel ebaselge”. Samuti on mul Kreenholmiga isiklik side läbi ema, kes töötas seal disainerina. Mind oli ammu köitnud mõte proovida teha Kreenholmi kavandite järgi seinamaalinguid. Kui nägin Facebookis, et on grupp noori aktiviste, kes tahavad teha umbes sedasama, siis võtsin nendega ühendust ja kõik sujus. Noortele meeldis idee kanda Narva unikaalne pärand seintele grafiti kujul. Nad võitsid konkursi ja me saime projekti elluviimiseks rahalist toetust. Ühendasime oma jõud nii rahaliselt kui ka ideeliselt ning hakkasime projektiga pihta.

Kui töötasime ühe maja seina kallal, tulid ka majaelanikud meid aitama – see oli vapustav!

Kuidas Narva reageeris seinamaalingutele?

Enamasti reageerisid kõik väga positiivselt. Muidugi oli mõningaid raskusi, paaris kohas saime näiteks eitava vastuse. Aga mul on isegi hea meel, kuna algselt ambitsioonikalt planeeritud viie seina jaoks ei jätkuks meil lihtsalt aega. Üldiselt toetavad meid kõik. Kui töötasime ühe maja seina kallal, tulid ka majaelanikud meid aitama – see oli vapustav!

Muuseumi fondis, kus lehitsesime lõputuid kangamustreid, seisavad eksemplare täis kapid, kapid, kapid... Narva muuseum on teinud suurepärast tööd disainide autorite tuvastamisel.

Ma lugesin, et leiti raamat, kus on kirjas mustrite autorite nimed, ehkki mitte kõik.

Narva muuseum on digiteerinud 14 000 mustrit, seega tegemist on palju mastaapsema materjaliga kui raamat. Muuseumi fondis, kus lehitsesime lõputuid kangamustreid, seisavad eksemplare täis kapid, kapid, kapid... Narva muuseum on teinud suurepärast tööd disainide autorite tuvastamisel. Kuraatorid küsitlesid endisi töötajaid, kes näitasid neile: „See siin on minu disain ja see on minu kolleegi oma." Nad mäletavad seda täpselt ja seetõttu said paljud autorid tuvastatud ja tööd allkirjastatud. Peab ka mõistma, et üks muster võib olla salvestatud mitu korda: erinevates albumites, erinevates värvides ja ühel neist võib olla autori nimi all ja teisel mitte. Seega on see väga keeruline muuseumitöö, milles on raske saavutada ideaali. Sellised projektid nagu #KreenholmMurals võimaldavad muuhulgas kangamustrite autorid üles leida. Meie töö käigus selgus näiteks juhuslikult, et üks valitud joonistustest oli minu ema tehtud.

Praegu digiteeritakse aktiivselt Kreenholmi pärandit. Eile lehitsesin näiteks pikalt Kreenholmi töötajate portreesid portaalis Ajapaik. Seal oli ka Teie ema, Natalja Kapajeva portree.

Vahur Puik teeb väga olulist tööd, säilitades visuaalseid mälestusi ja muutes neid kättesaadavaks. Muide, infot portaalis saab vajadusel lisada ja parandada.

Kas nägite lapsena, kuidas Teie ema tööd tegi? Kuidas nõukogude disainer töötas välja kangamustri ja kuidas protsess ise välja nägi?

Mingil ajal said Kreenholmi töötajad kodus töötada ja siis sain rohkem ema töötamist näha. Tal oli oma laud, kus ta tegi paberile visandeid. Paber võis varieeruda, olla erineva tekstuuriga, mis mõjutas tunduvalt ka lõpptulemust. Temaatikaga seoses olid olemas teatud ettekirjutused – mis oli lubatud ja mis mitte.

Ühes mustris kasutatud värvide arv sõltus masina võimalustest. Kui ma õigesti mäletan, oli Kreenholmis nõukogude ajal seatud piirang kuni viie värvi kasutamiseks ühe mustri jaoks. Hiljem, 90ndatel aastatel, võimalused laienesid. Palju sõltus ka kanga laiusest. Arvestades neid parameetreid, loodi nn mustrikordus ehk korduv mustriosa. Samuti pidid disainerid arvestama toote tüübiga: kas tegu oli kardinate või voodipesuga, särgi- või kleidikangaga.

Mäletan, et ükskord läksime emaga nii-öelda loomingulisse lähetusse Leetu, Kaunasesse. Ema tegi visandeid muuseumides, tänavatel – võib öelda, et ta läks sinna töö jaoks inspiratsiooni ammutama. Selline reis oli muidugi väga haruldane juhus.

Kreenholmis tehti aga näiteks mustreid eesti sõnadega. Need olid Nõukogude Liidus meeletult populaarsed, sest need olid inimeste jaoks võõrsõnad ja see oli lahe.

Oleks huvitav teada, mida ei tohtinud nõukogude tekstiilidel kujutada?

Võõrsõnu näiteks. Lubamatu oli kujutada kangal lääne tegelasi või mingisuguseid vihjeid lääne kultuurile. Kreenholmis tehti aga näiteks mustreid eesti sõnadega. Need olid Nõukogude Liidus meeletult populaarsed, sest need olid inimeste jaoks võõrsõnad ja see oli lahe. Tundus, et see lubas puutuda kokku millegi lääneliku, välismaisega.

Kui vaadata kollektsioone, on selgelt näha erinevaid tehnikaid: kasutati pliiatsit, tušši, vesivärve, guašši. Kui oled veidi nende tehnikatega kursis, siis näed selgelt, kui uskumatult nad kangale üle kandusid.

Ma lugesin tehniliste piirangute kohta kanga tootmisel ja seda, et tehniline töötaja võis värve muuta. Kas lõpptulemuseks oli siis täisväärtuslik disainitöö või värvi- ja tehniliste piirangute tõttu siiski loominguline kompromiss?

Värvi küsimustega tegelesid koloristid. Nad töötasid ühe mustri jaoks välja erinevaid värvilahendusi, mis näeksid harmoonilised välja ja vastaksid tekstiili trendidele. Tekstiili toodeti umbes paariks aastaks ette, nii et oli vaja teada, millised värvikombinatsioonid on lähiajal moes. Seetõttu oli koloristide tehtud värvide sobitamise töö väga oluline. Nad viisid olemasolevate masstootmise võimaluste abil ellu kunstniku disaini.

Loovuse piiranguid dikteerisid pigem masinad. Näiteks viie värviga disain läks väga kalliks maksma. Seetõttu on enamik selle aja disaine kolme- või neljavärvilised. Üldiselt aga olid kunstnikud vabad selles, kuidas ja millega joonistada. Kui vaadata kollektsioone, on selgelt näha erinevaid tehnikaid: kasutati pliiatsit, tušši, vesivärve, guašši. Kui oled veidi nende tehnikatega kursis, siis näed selgelt, kui uskumatult nad kangale üle kandusid. Kui rootslased ostsid Kreenholmi [1994. aastal – D. M.] ja hakkasid kunstnikke vallandama, ilmus arvutigraafika ja sellega koos lihtsamad disainid üksluisema tekstuuriga. Niisiis arvan, et Kreenholmi disainerid tegid omal ajal suurepärast tööd.

#KreenholmMurals on meie katse vaadata manufaktuuri ajalugu teise nurga alt: saada üle leinast ja hakata kasutama Kreenholmi pärandit erinevatel ühistel eesmärkidel.

Kui rääkida veel Narva linnaruumist, mida Te sellest arvate ja mida annab linnale projekt #KreenholmMurals?

Minu jaoks oli selle projekti eesmärk tuletada inimestele meelde, et Narval on olemas imeline pärand, mille üle uhkust ja rõõmu tunda. Arusaadav, et nende jaoks, kes on Kreenholmis töötanud ja vallandamise trauma läbi elanud, on see teema tänapäevani väga raske. Aga meil on midagi nii ainulaadset, mida saame kasutada – Kreenholmi kangamustrid. Ma tahaks, et meie seinamaalingutest mööda kõndivad noored mõtleksid, et see grafiti on palju lahedam kui lihtsalt hall sein. Samuti soovin, et vanemad inimesed tunneksid ära Kreenholmi mustreid ja tunneksid sellest rõõmu. #KreenholmMurals on meie katse vaadata manufaktuuri ajalugu teise nurga alt: saada üle leinast ja hakata kasutama Kreenholmi pärandit erinevatel ühistel eesmärkidel.

Narval on praegu ainulaadne positsioon. Linnas pole viimase 30 aasta jooksul tehtud suuri arhitektuurilisi muudatusi. Nõukogude ajast säilinud linnakeskkond tundub paljudele masendav, aga sellel on oma arhitektuurne ilu ja omapära. Selle asemel, et unistada, kuidas Narvast teha teine ​​Tallinn, peaks „kuulama“ linna arhitektuuri ja ruumi. Ma tõesti loodan, et Narva hakkab uutesse projektidesse kaasama rohkem noori arhitekte, kes projekteerivad linna selle pärandit arvesse võttes.

Olete pikalt elanud Londonis, kus on hästi arenenud linnaruum ja seinamaalide kunst. Kas võib tõmmata paralleele Teie Londoni kogemuse ja Kreenholmi projekti vahel?

London pole minu arvates parim grafitikultuuri näide. Kui räägime Euroopast, tooksin pigem esile Berliini. Kõige rohkem aga raputasid mind Brasiilias nähtud seinamaalingud, mis on lihtsalt uskumatud. Seal on grafiti tõesti väga oluline kunstiliik. Seda võime ka meie ellu viia: vaja läheb vaid seina, ideed, värve, pintsleid ja natuke aega.

See puudutab siin elavaid endiseid Kreenholmi töötajaid, kes mäletavad kõike: manufaktuuri helisid, lõhna, iga liigutust. Nende vahetu, “nahaalune” mälu kaob vaikselt nagu liiv läbi sõrmede.

Kas Teie ettekujutuses on Kreenholm samuti osa Narva vaimust, nagu näiteks paljude jaoks Narva jõgi ja Hermanni linnus? Endine manufaktuur, see vaikiv hiiglane – millest ta linnale räägib?

Ma isegi ei püstitaks sellist küsimust, Kreenholm on kindlasti üks olulisemaid Narva kultuuripärandeid. See puudutab siin elavaid endiseid Kreenholmi töötajaid, kes mäletavad kõike: manufaktuuri helisid, lõhna, iga liigutust. Nende vahetu, “nahaalune” mälu kaob vaikselt nagu liiv läbi sõrmede. Seetõttu on Kreenholm mulle isiklikult olulisem. See puudutab ajalugu, mida meie riik ja piirkond on läbi elanud ja elab ka täna.