Vaesus

Vaesus elab väikses Supilinna korteris Kartuli tänaval. Teisele korrusele viiv pruun trepp kääksatab meeleheitlikult, kui juuatäis naabrimees koduust otsib. Hämaras sopilises koridoris levib mõrkjas kopituse ning praekapsa lõhn.

Üksikutest päikesekiirtest hoolimata on korteris pime. Beežikaks tuhmunud tapeet narmendab ning hallikarva heegeldatud kardin ühes ämblikuvõrkudega kiigub laisalt, kui aknapraost hiilib tuppa jahe tuuleiil. Selles korteris elabki vaesus - väike roheliste silmadega metsik tüdruk. Naeratus suul, kollakad esihambad paljastatud, vaatab ta läbi määrdunud akna mööduvaid inimesi. Peagi jääb ta magama.

Lõunaunest ärgates on kõik samamoodi. Puuküttega korteris oli külm nagu ikka. Jahedus tervitas teda kui vana sõpra ning haaras ta enda külmade käte vahele ja suudles teda otsaesisele. Aken oli lahti jäänud ning kriipis kinni-lahti käies aknaraami. Selle heli oli nii ebameeldiv, et pani vaesusel pea õlgade vahele tõmbama. Supilinna supilõhnaliste tänavate hõng imbus tuppa ning pani tüdruku kõhu korisema. Korin sai alguse kuskilt kõhu kõige sügavamast sopist, vajudes aegamisi üle keha. Näljatunne oli nii intensiivne, et vaesus tundis, kuidas veresooned ta silmades tahaks lõhkeda.

Õhtu saabudes käis vaesus õunaraksus. Udu väänles ümber tänavalaterna tuhmi valguse, kui ta mööda uulitaid kõndis. Hallid teravad kivid ta jalge all soonisid saapataldadesse. Helendavas öös hiilis ta ühte rohtu kasvanud aeda. Roostetanud nael rebis ta jope küünarnuki juurest katki ning tüdruk astus jõnksatades sammu tagasi. Küünarnukist pressis välja valge vatt.

Siin-seal muutus maha jäetud aed sooks, tehes tüdruku jalad märjaks. Külmaaisting levis kõrvetava tundena mööda varbaid üles. Aias kohtas ta sinkjasmustade sulgedega lindu. Tüdruk hiilis linnule ligi, istus ta kõrvale ning ütles vaikselt: “Mul on homme sünnipäev.” Lind vaatas teda ega öelnud midagi. “Shuu!” karjus vaesus ja lind lendas minema.