Türgis elab praegu 3,6 miljonit ainuüksi Süüriast pärit põgenikku, seevastu Eestis on erineva päritoluga pagulasi kokku umbes sadakond. Põgenike enda häält ei ole meedias enamasti kuulda ja nende lugusid vahendatakse. Meediaväljaanded keskenduvad põgeniketeemade kajastamise puhul peamiselt töökohtadele ja sotsiaalabile vastuvõtjariigis ning kultuurilistele erinevustele. Seetõttu kipuvad inimesed arvama, et pagulased proovivad iga hinna eest jõukasse Euroopasse saada. Tegelikult elab aga enamus põgenikest arengumaades ning neil kõigil on oma lugu, miks nad selle teekonna ette on võtnud.

Põgenike endi jutustatud lugudes on reeglina esimesel kohal positiivsed mälestused minevikust ning seejärel teisena sõda, mis toob jutustajas kaasa vastandumise, väärtuste konflikti ja pahameele. Kodu seljataha jätnute narratiivides on kesksel kohal aeg ja ruum ning erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvad sõnad, mille tähendus muutub vastavalt ajale ja kohale.

2020. aasta septembris avaldasid Tartu Ülikooli teadlased Veronika Kalmus ja Tayfun Kasapoğlu uurimistöö, kus analüüsisid Süüria põgenike endi jutustusi põgenikuks olemisest ning võrdlesid neid üldiste tõlgendustega põgenike elust. Analüüsi aluseks on kahe Süüria põgeniku lood Facebooki grupis “Miks ma olen Türgis?” (Why Am I In Turkey?), kus pagulased saavad vabatahtlike tõlkide abiga oma lugusid jagada.

Neis jutustustes võib leida sarnasusi näiteks teise maailmasõja lõpus Eestist põgenenute mälestustega. Samuti aitavad need paremini mõista paguluse tagamaid nii praegu kui ka ajalooliselt.

Uuringust selgus, et põgenike lugudes võib eristada nelja etappi.

Enne sõda: nostalgilised mälestused

Lugude alguses räägivad põgenikud oma mälestustest – naabruskonnast, kus nad elasid, oma perekonnast ja põhjustest, miks nad oma kodumaad armastasid.

Minu perekonnas oli kogu minu tulevik minu jaoks ette planeeritud. Ma ei pidanud üldse oma tuleviku pärast muretsema.

„Suur, soe, vanamoeline perekond nautimas rahulikku elu linna rahulikes piirkondades. Ma olin ära hellitatud… Minu perekonnas oli kogu minu tulevik minu jaoks ette planeeritud. Ma ei pidanud üldse oma tuleviku pärast muretsema.“ (Lugu 1)

Tsitaadis viitab jutustaja minevikule kodumaal, mis oli täis õnne ja rõõmu. Ta kasutab rohkesti asesõna “mina”. See viitab talle kui enda elu üle otsustajale tollel eluperioodil. Tal oli kontroll oma elu üle, sai seda nautida ja oma unistusi ellu viia.

Muutused pärast sõda: probleemide algus

Positiivsetele mälestustele sõjaeelsest ajast järgneb mõlema jutustaja narratiivis sõjaga seotud kaos.

„Mul oli jäänud veel kaks loengut enne, kui oleksin Damaskuses ülikooli lõpetanud. Ma läksin tagasi ja plaanisin just oma passi uuendada, kui nad mu arreteerisid. 45 väsitavat ja julma päeva ülekuulamisi. See oli periood, mis muutis mu elu. Ma tegin midagi, mis oli hea (humanitaarabiga seotud töö), aga just selle tõttu kuulati mind üle ja sellele vaadati justkui millelegi halvale ja kriminaalsele.“ (Lugu 2)

Selle asemel, et otseselt sõda mainida, kirjeldab jutustaja probleeme, mis tulid tema ellu pärast sõja puhkemist. Samuti kasutab ta arreteerijatest rääkides asesõna „nemad“, mida võib tõlgendada sotsiaalse distantseerumise ja vastumeelsusena. Jutustaja kasutab ka nimisõnastamist “ülekuulamisi”, aega tegija rollis “periood, mis muutis” ja umbisikulist tegumoodi, et vältida oma kinnivõtjate otsest nimetamist. Siin avaldub esimest korda vastandus „mina versus nemad“.

Uus elu uues kohas

Jutustajad kirjeldavad suuri muutusi oma elus ja identiteedis peale Türki saabumist.

„Selle aasta jooksul, kui käisin inglise keele kursustel, ei olnud mul mitte kedagi. Isegi mu nõbu ja vend ei rääkinud minuga eriti. Ma olin aasta otsa vait. Üks mu Türgi tuttav ütles mulle otse: “Sa ei ole türklane, nii et ära rohkem meiega tule“. See šokeeris mind ja otsustasingi terve aasta vaikida.“ (Lugu 1)

Üks mu Türgi tuttav ütles mulle otse: “Sa ei ole türklane, nii et ära rohkem meiega tule“. See šokeeris mind ja otsustasingi terve aasta vaikida.

Sotsiaalsete barjääride tajumine tekitas jutustajas tunde, et ta on nii-öelda „teine“. Tsitaat: “Sa ei ole türklane, nii et ära rohkem meiega tule“ on selge „sina versus meie“ vastandus. See ja ilmselt teised sarnased juhtumid viisid jutustaja otsusele aasta aega mitte sõnagi öelda. Vaikimine aga halvab ja isoleerib inimese, laskmata tal oma seisukohti avaldada.

Uue elu mõtestamine

Lugude lõpus selgitasid jutustajad oma kogemusi põgenikena.

„Miks ma olen Türgis? See ei olnud minu valik. See ei ole meie valik olla põgenikud või migrandid. See ei ole meie valik, see on elu valik ja me peame seda lihtsalt aktsepteerima.“ (Lugu 2)

See ei ole meie valik, see on elu valik ja me peame seda lihtsalt aktsepteerima.

Kasutades korduvalt asesõna „meie“, rõhutab rääkija, et inimeste eludes juhtubki sündmusi, mida ei saa kontrollida ega suunata. Korduva eituse kasutamine vastandub meedias sageli levivale narratiivile, kus põgenikustaatust nähakse tihti kui vabatahtlikku valikut. Nii loovad pagulased sotsiaalmeedias kontranarratiive, mis võimaldavad lugejatel paremini mõista põgenike probleemi mitmetahulisust.