Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Isatapja, karjuv muumia, kaksteist varvast ja teenimatu kuulsus

Annika Mäe | Fotod: Egiptuse antiigiministeerium

Mõni noor inimene: ise vaevalt 19–20 ja juba kuulus! Seda küll postuumselt, kolm tuhat aastat peale oma surma. Aga ikkagi. Et asi veelgi ebaõiglasem oleks, ei teinud too isik kogu selle tähelepanu pälvimiseks ise suurt midagi, välja arvatud ehk panus oma isa mõrvamisse. Samas pole see roim olnud kuigi aktuaalne juba aastatuhandeid.

Pentawere oli kõrgest soost Vana-Egiptuse prints. Lisaks veel vaarao esimene poeglaps. Printsiks aga lihtsalt sünnitakse – saatuse sõrm. Võib vaid ette kujutada, milliseid privileege tähendas olla vaarao poeg. Jumalale nii lähedal!

Ometi polnud Pentawere rahul. Probleem proosaline: tema isa vaarao Ramses III oli otsustanud teha Pentawere asemel tulevaseks troonipärijaks hoopis ühe tema poolvenna, kelle emaks oli kuninganna Tyti. Vaaraol oli palju naisi. Üks neist oli Pentawere ema kuninganna Tiye ja talle meeldis see troonipärimise asi veel kõige vähem.

Vaarao haaremis jõudeelu elavatel kõrgest soost prouadel oli enamasti väga igav ning see rajas rammusa pinnase intriigideks ja vandenõudeks. Ega asjata ei saanud Tiye sepitsetud mõrvaplaan oma abikaasa vaarao Ramses III vastu hiljem nimeks haaremi vandenõu.

Et aga peened daamid oma kauneid käsi verega ei määri, sai atentaadi võtmerolli endale Pentawere, kes oli selleks ajaks sirgunud tugevaks noormeheks. Ja olgem ausad, ühe mehemürakast vaarao kõri läbilõikamine nõuab siiski teatavat füüsilist ettevalmistust. Pentawere isa Ramses III oli – nagu enamik tolle aja vaaraosid –tõenäoliselt üks paras mürakas. Vaaraod ju jala ei käinud, naiste järele jooksma ei pidanud, enamasti tassiti neid ringi kandetoolis ning menüüst ei puudunud magus vein ja kõikvõimalikud hõrgutised. Seega oli vaja Pentaweret ning üht väga teravat lõikeriista. Ja atentaat õnnestuski.

Pentawere kuulsuse seeme oli idanema pandud. Loomulikult määrati talle oma isa mõrva eest surmanuhtlus nagu kõigile haaremi vandenõus osalenutele. Kuid ülikuna oli Pentawere privileeg valida karistuseks enesetapp, mis tollaste tõekspidamiste kohaselt võimaldas talle ikkagi seisusele väärilise hauataguse elu, vaatamata maapealsetele pattudele ja korda saadetud kuritööle.

Kõige hullemaks karistusteks peeti põletamist ja tuhastamist, sest usuti, et sellisel viisil keha hävitamine lõikab ära ka võimaluse suunduda hauatagusesse ellu ning see ongi absoluutne lõpp.

Senini on jäänud mõistatuseks, miks Pentawere muumial on suu pärani lahti, justkui vaevleks ta agoonias. Oli see agoonia?

Tavapärased enesetapuviisid olid mürgitamine ja poomine. Või mõlemad. Senini on jäänud mõistatuseks, miks Pentawere muumial on suu pärani lahti, justkui vaevleks ta agoonias. Oli see agoonia? Või hoopis omamoodi eneseväljendus meistrilt, kes teda mumifitseeris? Tänaseks on veel teada, et too inimene tegi oma töö üsna kiirustades ja ülejala: ta ei kasutanud mumifitseerimisvedelikku ega eemaldanud aju. Lisaks oli Pentawere keha mässitud ülikule üldse mitte kohasesse materjali – lambanahka.

Aga sellega polnud Pentawere kannatused veel lõppenud. Oma isast Ramses III, kelle atentaadis nooruk oli osalenud ja kelle kõri ta suure tõenäosusega lausa isiklikult läbi oli lõiganud, ei vabanenud ta isegi peale nende mõlema surma. Kuigi algselt paigutati nad eraldi hauakambritesse, järgnes tapetud ja mumifitseeritud isa mõne aja pärast mõrvarist pojale tolle viimasesse puhkepaika. Põhimõtteliselt oli Pentawere taolise kummitamise täiel määral ära teeninud ja see kestis päris kaua – kuni 19. sajandini, mil arheoloogid nad mõlemad avastasid.

Te ei usu kummitustesse? Hea küll. Need olid hauaröövlid, kes aitasid Ramses III isatapjast poega kummitama minna. Nad varastasid vaarao muumia Kuningate Orust ja suundusid seejärel Pentawere hauakambrisse. Mingil põhjusel jäi aga seal hauarüüstamine pooleli, muumiad jäeti sinnapaika ja lahkuti. Nõnda taaskohtusid mõrvatud vaarao ja isatapjast poeg, et veeta sajandeid aegade hämaruse ühe katuse all.

Ebamugavustele vaatamata on need sündmused teinud Pentawerest tänaseks omamoodi avaliku elu tegelase. Nagu paljud noored tänapäeval, võib ka tema tänada oma tähelennu eest internetti. Pentawere kuivetunud muumia ja dramaatilise grimassiga pildid on saanud tõeliseks klikimagnetiks ning tema lugu on tõlgitud paljudesse keeltesse. Ja nagu oleks sellest veel vähe – kuulsaks on saanud ka kõik tema kaksteist varvast! Jääb üle vaid loota, et ehk jätab Pentawere vähemalt suunamudimise elavatele…