Taur Lillestik (24) on üks tublidest arstitudengitest, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi nakkushaiguste osakonnas abiarstina. Nagu aimata võib, käib hetkel võitlus suures osas ühe nakkushaigusega – ikka koroonaviirusega. Lisaks on Tauril käsil arstiõppe kuues ehk viimane aasta, mil läbitakse kliinilist praktikat. Kohtume temaga kõige vaiksemas kohvikus, mida Tartus lõuna ajal leida annab. Tauril on vaba päev, kuid õnneks on ta ikkagi nõus väljateenitud puhkehetkel rääkima abiarsti tööst ja arstitudengi elust.

Miks sa just arstiks läksid õppima?

Täpset vastust sellele ei tea ma isegi. Mulle lihtsalt pakkus meditsiin juba väiksest saati huvi. Võib-olla läksin ka tänu sellele, et minu ema on samuti arst. Inimeste aitamine tundus lihtsalt õige asi, mida teha. Kindlasti on oluline ka see, et arsti töö on väga mitmekülgne, on nii inimestega suhtlemist kui ka teaduse poolt. Alati on võimalus minna lisaks haiglatööle näiteks terviseametisse või sotsiaalministeeriumisse tööle. Erinevaid karjäärivalikuid saab ka kombineerida. Seega on tegemist ühe ülimalt põneva elukutsega.

Kas sul olid mingisugused kindlad ootused või kuidas arstiamet sulle siis tundus?

Olin arstidega enne õppima tulemist kokku puutunud, kuid mul puudus suuresti ettekujutus haiglaelust. Nii et need ootused olid pigem kujunenud meediast ja seriaalidest. Ja kindlasti ka töövarjupäevadelt. Aga suuri ootusi ei olnudki. Pigem mõtlesin vaadata, mis saab ja kuidas kulgema hakkab.

Kui sa mõtled tagasi ajale, mil alustasid õpinguid ja nüüd vaatad seda, mida sa praegu teed – see on ju ootamatu üllatus?

Kahtlemata on üllatus. Kui tulime arstiks õppima, siis minu ootus oli, et me läbime kuus aastat õpinguid niimoodi, nagu vanemad kursused räägivad, ilma suuremate üllatusteta. Ja esimesed aastad möödusidki nii-öelda vana head arstiteadust õppides. Koroonaga tulnud muutus oli väga järsk ja ootamatu. Olulist osa hakkas mängima töötamine ja kriisis abistamine. Lisaks tuli harjuda ka meditsiinitöötajatele päevapealt saabunud tähelepanu ja vastutusega. Enne koroonat oli meedikute ja arstitudengite elu kindlasti rahulikum ja meedias mitte nii väljapaistev kui praegu.

Sa oled nüüd aasta aega abiarstina töötanud. Milline see abiarsti roll üldiselt on?

See on väga erinev haiglate ja osakondade puhul. Põhiline on ikkagi arsti töö toetamine. Abiarstile määratakse jõukohaseid ülesandeid, vajadusel juhendatakse. Ülesanneteks on näiteks patsientidega suhtlus, sissekannete tegemine arvutisse, uuringute ja analüüside tellimine, epikriiside ehk haiguslugude koostamine. Suures pildis on ülesanded samad, mis arstidel, kuid abiarstid saavad pidevalt tuge, juhendamist ja tagasisidestamist. Minu arvates on abiarstina töötamine kui sisseelamisperiood arstiks saamise teekonnal.

Kas sa läksid nakkushaiguste osakonda vabatahtlikult?

Just, eelmise aasta detsembris.

Ja see valik tuli siis sellest, et meil oli parasjagu koroonapandeemia?

Seal oli erinevaid põhjuseid, aga üks oli kindlasti see, et tahtsin appi minna. Kui nägin meedias tööga koormatud meditsiinipersonali, siis tekkis soov anda oma väike panus. Aga kindlasti mängis rolli ka põnevus. Ikkagi meie meditsiiniajaloo üks kõige suuremaid kriise ja võimalus selle lahendamisse panustada. Lisaks võimalus saada praktilisi kogemusi patsientidega suhtlemisel, sest kogu õpe oli siis veebis. Pandeemia alguses ei näinudki me pikka aega ühtegi patsienti ja see oli pisut demotiveeriv. Arstiks õppides tahaks ikkagi näha haiglaelu ja patsientidega kokku puutuda.

Milline on sinu klassikaline tööpäev nakkushaiguste osakonnas?

Kõige klassikalisem päevane vahetus algab kell kaheksa hommikul. Meil on valvevahetus, kus me räägime öö jooksul toimunud sündmustest ja uutest patsientidest. Lisaks paneme paika päevaplaani. Peale seda lähevad arstid osakonda patsiente vaatama. See kestab tavaliselt pärastlõunani, sest praegu on koormus küllaltki suur. Siis saab paberitööd teha ja arvutisse sissekandeid kirjutada. Tehniline pool võtab väga palju aega. Tööpäev lõpeb kell neli, kui on järjekordne otste kokkutõmbamine, info edastamine öisele vahetusele, et millist patsienti kindlasti peaks jälgima. Lisaks ka edasiste plaanide tegemine. Ja nii need päevad mööduvad.

Töö on graafiku alusel. Mõned nädalad on sellised, kus olen ainult päeval tööl, mõnel teisel nädalal on ka öine vahetus. Üldiselt on öisele vahetusele järgnevad päevad ikkagi vabad. Aga kui on õppetöö, siis vahel tuleb ka otse öisest vahetusest loengusse või praktikumi minna. Tudengitel on see üpris tavaline, et minnakse öövahetusest otse kooli.

Kui palju teil osakonnas õppivaid tudengeid on?

Praegusel hetkel on meil lisaks minule veel üks abiarst. Rohkem arstitudengeid meil hetkel ei ole, kuid on residendid, kes on arstiteaduse lõpetanud ja õpivad eriarstiks. Kindlasti on tudengite vähesus tingitud ka sellest, et arstide töökoormus on praegu lihtsalt nii suur, et põhitöö kõrvalt õpetamiseks aega napib. Tudengitega tegelemine nõuab ikkagi omajagu aega.

Kuidas on lood turva- ja hügieeninõuetega nakkushaiguste osakonnas? Needki võtavad vist palju aega.

Kui võrrelda seda, mis oli aasta tagasi, kui ma läksin abiarstina tööle, ja mis on praegu, siis nii rangeid kaitsevarustuse nõudeid enam ei ole. Viiruse levikuteed on täpsustunud. Selles mõttes võtab kaitseriietuse kasutamine vähem aega ja on ka endale vähem nõudlik. See on sisseharjunud ja treenitud tegevus, mida ma enam isegi igapäevaselt tähele ei pane.

Võib-olla kunagi on nõuded veel leebemad nagu vanasti?

Kui nüüd mõelda, siis veel kaks aastat tagasi külastasid arstid patsiente niimoodi, et nad ei kandnud isegi mitte maski. See tundub praegu suhteliselt utoopiline, kuidas sa käid haiglas ilma maskita? Ma miskipärast kahtlen, et leebemad nõuded tulevad sellisel kujul tagasi. Arvan, et maski kandmise harjumus on piisavalt juurdunud, et jääda.

Pea kogu elanikkonna harjumused on ju tegelikult muutunud.

Kahtlemata, just maski kandmine poes ja igal pool mujalgi. Kunagi käisin reisil ja vaatasin, kuidas Aasias kantakse maske ja mõtlesin, et huvitav, kas Eesti ka kunagi jõuab sinnamaale. Möödus kõigest kaks aastat ja maskikandmine on meil igapäevane tegevus.

Milline olukord on nakkushaiguste osakonnas, kuidas sa kirjeldaksid seda meeleolu?

Meeleolu on töine. Minu arvates on meil kõigil ühine tahe ja eesmärk, et me saame hakkama. See pole seni veel üle läinud. Kuid kindlasti leiab ka piisavalt väsimust, pandeemia on juba kaks aastat kestnud. Kui patsientidelt tuleb tänusõnu, toredaid kaarte, aitab see meeleolu tõstmisele kahtlemata kaasa ja on südantsoojendav. Sellist tänu on viimasel ajal õnneks tulnud päris palju.

Meedias on tõstatatud teema, et kui nakatumisnäitajad alla ei lähe ja olukord ei parane, siis peab haiglates rakendama ranget triaažimist. Mis tundeid see sinus tekitab?

Minu jaoks tundub see veel ulmevaldkonda kuuluv. Kui triaaži mõte meedias välja käidi, siis nagu ei tahtnud kuidagi uskuda, et see saab Eestis võimalik olla. Kui triaaž sellisel moel, nagu meedias on käsitletud, teoks saab, siis kindlasti on see väga kurnav nendele meditsiinitöötajatele, kes peavad valima, milline haige saab haiglaravi, milline mitte. Lisaks raske neile, keda tuleb saata kodusele ravile. Kui sulle öeldakse, et me raviksime teid haiglas, aga meil lihtsalt praegu ei ole ressurssi – nii personali kui ka voodikohti – see on kindlasti väga julm. Aga loodame, et asi ikkagi nii kaugele ei lähe.

Kui on olnud raskem tööpäev nakkushaiguste osakonnas, mida siis arstid taastumiseks teevad?

Päevad on väga erinevad. On toredamaid päevi ja kurvemaid päevi. Kui ongi raske päev, siis aitab see, et lähed ja lülitad ennast välja, teed midagi toredat. Tööd aitab mõtestada ka see, kui valvevahetustel räägime patsientidest ja analüüsime, mida me tegime õigesti, mida oleks saanud teha paremini. Kuid põhiline on ikkagi ennast tööelust välja lülitada. Mulle vähemalt on see hästi mõjunud.

Mida sa teed selleks, et puhata ja end tööelust välja lülitada?

Mulle meeldib väga trenni teha – mängin tennist. Sportimist ei ole jäänud väga palju vähemaks. Õues meeldib liikuda, kui on vabad hetked. Ei saa jääda ainult haiglaellu ja pingutustesse kinni. Peab ikkagi natukene vabalt ka võtma ja sõprade või kursusekaaslastega jagama muljeid, kogemusi, raskusi.

Mis meeleolu või muljed on osakonna patsientidel, kui nad juba taastuma hakkavad?

Kui patsientidega rääkida, siis nad ütlevad, et nad tegelikult varem ei teadnud, kui raske see haigus on ja kui hullusti see võib kulgeda. Arvatigi, et põed läbi nagu kergema viirushaiguse.

Kui patsientidega rääkida, siis nad ütlevad, et nad tegelikult varem ei teadnud, kui raske see haigus on ja kui hullusti see võib kulgeda.

Enamik neist ei arvanud, et võivad haiglasse või lausa intensiivravile sattuda. Paljud patsiendid on öelnud, et kui oleks teadnud, et haigus võib niivõrd raskeks kujuneda, siis oleks vaktsineerinud.

Lisaks on ju mõnel sümptomid, mis jäävad veel pikaks ajaks häirima?

Kindlasti on. Täpselt veel ei teata, milline on koroonaviiruse pikemaajalisem mõju, kuna see on nii uus haigus. Näiteks mõnel patsiendil pole tulnud tagasi lõhna- ja maitsetundlikkus. Noore inimese seisukohast, kui näiteks minul kaoks maitsetundlikkus, siis see oleks kindlasti väga oluline löök minu elukvaliteedile.

Osa patsiente, kes esimese laine ajal haigestusid, pole ikka veel täielikult taastunud. Püsima on jäänud tüsistused, näiteks koormustaluvuse langus. Selle peale võiksid inimesed rohkem mõelda.

Millised on kõige toredamad momendid nakkushaiguste osakonnas?

Kõige toredam on, kui mõni väga pikalt haiglas olnud patsient hakkab taastuma – siis on näha meeskonnatöö tulemus. Ja kuidas kõik arstid, õed, hooldajad, füsioterapeudid pingutavad, et patsient hakkaks paranema ja taastuks võimalikult hästi. See kestab päevi. Meil on osakonnas olnud patsiente isegi üle saja päeva. Ja lõpuks patsiendi seisund paraneb, ta saab koju või läheb veel taastusravile. Need momendid jäävad meelde ja annavad jõudu.

Vahepeal saadeti teile ju kingitusi?

On väga toredaid inimesi, kes peavad meditsiinitöötajaid meeles ja toetavad nii hea sõna, toredate kaartide kui ka toidu ja muude asjadega. Kui pitsasid toodi, siis oli väga tore töötada ja mõelda, et ka haiglast väljas mõeldakse selle peale, kuidas meditsiinipersonal pandeemia ajal vaeva näeb.

Mida saab rahvas veel meditsiinitöötajate heaks teha, kuidas neid toetada?

Võib-olla on see juba ära leierdatud seisukoht, aga kindlasti tuleks proovida ise võimalikult terve püsida, vaktsineerida, kanda maski, vähendada kokkupuuteid teiste inimestega. Et väheneks haiglaravil olevate inimeste arv ja seeläbi väheneks ka töökoormus haiglates. Ja teiste erialadega tegelevad arstid saaksid oma igapäevatööd teha ja plaanilist ravi vajavad haiged saaksid õigel ajal abi.

Väga palju on muutunud selle aja jooksul, kui võrrelda tänast olukorda selle alguspunktiga, kui tulid esimesed uudised koroonaviirusest Wuhanist.

See oli detsembris kaks aastat tagasi, kui esimesed uudised Wuhanist tulid. Mäletan, kuidas ma arutasin vanematega, kas kunagi on üldse võimalik, et see viirus jõuab Eestisse. Möödus paar kuud ja see oligi juba Eestis. Ma olen harjunud päris palju reisima ja käima ka arstitudengite organisatsiooniga igal pool maailmas. Seega koroonapandeemia ei mõjutanud ainult õpinguid, vaid ka eraelulist poolt.

Koroona on selles mõttes päris kiire kuluga ja kriis on üha süvenenud. Vahepeal jõudis juba tekkida tunne, et nüüd läheb paremaks, näiteks suvel. Tundus, et kõik vaktsineerivad end ja enam kriisi ei tule. Ja vaid paar kuud hiljem oleme samas situatsioonis tagasi. Olukord on nii ettearvamatu, et enam ennustusi teha küll ei julge, mis edasi saab.

Natuke tundub, et suvel me Eestis puhkame ja koroonakriisiga ei tegele?

Töötasin ka sel suvel nakkushaiguste osakonnas, kui meil oli vähem koroonahaigeid ja rohkem teisi infektsioonhaigusi. See oli väga huvitav aeg, kui sai näha ka teisi patsiente peale koroonahaigete. Tundus, et koroonakriis on möödumas, nakatumisnäitajad olid madalad ja haiglates üksikud koroonahaiged.

Arstitudengitel on ilmselt suurem sisemine kohusetunne piirangutest kinni hoida?

Paljud meist töötavad. Kui meie haigestume, siis võime nakatada ka haiglapersonali, just seetõttu on vastutustunne suurem. Ma võin näite ka tuua. Meil olid kevadel plaanis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi kolmekümnenda aastapäeva gala, mis piirangute tõttu lükkus novembrisse ja oleks pidanud toimuma 13. novembril, aga loogilistel põhjustel lükati see jälle järgmise aasta kevadesse. Sellised suured ja olulised üritused lihtsalt lükkuvad muudkui ajas edasi. Toredaid hetki on selle pandeemia tõttu kindlasti vähemaks jäänud.

Kas see tekitab mingisugust frustratsiooni ka, kui mõned teised inimesed saavad elada vabamalt ja isegi vilistavad piirangutele?

Ma ei saa öelda, et ma oleks otseselt nende inimeste peale pahane. Tekib pigem selline jõuetu tunne, et me anname ju endast kõik, et olukord läheks paremaks, kõik meditsiinitöötajad üritavad anda endast maksimumi, aga ikkagi kulgeb olukord Eestis tõusude ja mõõnadega.

Seda on küll raske näha, et minu elus olulised sündmused lükkuvad edasi, jäävad ära. Samas osal inimestest üritused toimuvad ja elu on nii-öelda tavapärane. Seda on raske vaadata.

Seda on küll raske näha, et minu elus olulised sündmused lükkuvad edasi, jäävad ära. Samas osal inimestest üritused toimuvad ja elu on nii-öelda tavapärane. Seda on raske vaadata. Ja siis tekibki frustratsioon. Tahaks ju ka, et minu tavapärane elu läheks edasi. Aga praegu peame ikkagi elama hetkes ja järgima piiranguid.

Kuidas sulle tundub, kas need arstitudengid, kes on nüüd sattunud õppima just koroonapandeemia ajal või töötavad juba haiglates, kas nad on meditsiinitöötajatena teistsugused, rohkem karastunud?

Nii ja naa. Siin võiks mõelda sellele, et pandeemia alguses toimus kõigil osa tsükleid vaid veebiõppes. Iseõppimisel oli väga suur roll. Ülikoolil võttis kohanemine aega. Minu rühmale sattusid silmahaigused ja onkoloogia pandeemia algusesse, kus me patsiente lõppkokkuvõttes ei näinudki. Neis tsüklites tunnen küll, et ma nii tugev ei ole, kui mõnes teises, mis kontaktõppes toimusid. Seega on kõigil koroonaaja tudengitel omad puudused, mis võib-olla ilmnevad edasise karjääri käigus.

Samas, haiglas töötamine karastab ja paneb sind proovile. Kindlasti on ka pandeemial oma roll. Ametit õppida ja tööd tuleb teha vähemalt kahekordse kiirendusega, kuna koormus on lihtsalt niivõrd suur. Tahaks ju loota, et tulevikus on neil noortel meditsiinitöötajatel lihtsam, kui koormus on jälle tavapärane. Ma ei tea isegi, mis tunne on sama ajaga kaks või kolm korda vähem tööd teha.

Kas nüüd on juba veebiõppega ära harjutud ja mingisuguseid lünki saab tasa teha?

Jah, kahtlemata on suured edusammud toimunud veebiõppe osas, vähemalt nooremate kursuste sõnul. Loengud on ette salvestatud, praktikumid toimuvad kohapeal. Tegelikult on toimunud kiirelt need muutused, mida on oodatud juba aastaid.

Millised on sinu tulevikuplaanid? Kas jätkad nakkushaiguste osakonnas?

Praegu ma soovin tõesti jätkata nakkushaiguste osakonnas. Mulle meeldib sealne töökeskkond ja õhustik. See on väga õpetlik aasta. Soovin võimalusel jätkata kuni suveni, kui tuleb lõpueksam. Eks siis tuleb juba edasi mõelda.

Kas sul on mõni erialasuund ka mõttes?

See on alates esimesest kursusest olnud kõige sagedasem küsimus, et mis arstiks sa saada tahad. Hetkel mul mingit suurt eelistust või lemmikut ei ole. Ootan veel viimased praktikatsüklid ära ja eks siis otsustan, mis kõige parema mulje jättis ja milline eriala kõige rohkem huvi pakub.

Kindlasti on infektsioonhaigused väga huvitav eriala, kus on väga mitmekülgne töö. Aga kui mõelda, et need residendid, kes läksid kaks aastat tagasi õppima, on pidanud põhiliselt tegelema koroonaviirusesse nakatunud patsientide ravimisega, siis arvatavasti ei ole see olnud nende soov, miks infektsioonhaiguste arstiks saada.

Mida me veel peaksime teadma koroonast ja nakkushaiguste osakonnast?

Kiputakse arvama, et COVID-19 on vanemate inimeste haigus, kellel on palju kaasuvaid haiguseid ja ka seda, et ainult nemad jõuavad haiglaravile. Tegelikult see ikkagi nii ei ole. Näiteks olid ühel tööpäeval kaks minu patsienti, keda ravisin, minust nooremad, kuid mina olen kõigest 24-aastane. Seega tegemist ei ole vaid vanemate inimeste haigusega.

Haiglas on ka palju keskealisi ja eelkõige ikkagi vaktsineerimata inimesi. Kindlasti tuleb välja erinevus vaktsineerimata ja vaktsineeritud haigestunute vahel. Palju suurema tõenäosusega on raskem haiguskulg nendel, kes ei ole vaktsineeritud.

Mida teha vaktsiinikõhklejatega, kes on kahevahel?

Täielikke vastaseid on ainult paar protsenti ühiskonnast, aga nemad teevad kõige kõvemat häält. Enamik vaktsineerimata inimesi on kõhklejad. Ühelt poolt esitatakse kaalutletud ja teaduspõhist infot arstidelt ja teadlastelt, kuid see ei tule niimoodi esile, ei ole nii valjult loosungitega välja hõigatud. Teiselt poolt tuleb alternatiivseid seisukohti, mis on väga valjud ja tulevad meedias palju rohkem esile. Seepärast saan ma täiesti aru, miks osa inimesi jätkuvalt kõhklevad.

Täielikke vastaseid on ainult paar protsenti ühiskonnast, aga nemad teevad kõige kõvemat häält.

Mina soovitan kõigil kahtlejatel ühendust võtta oma perearstiga, tema aitab ja nõustab teid. Kõigil on ju erinev arusaam või põhjus kõhklemiseks, seega tuleb igale inimesele personaalselt läheneda. Näiteks arstitudengid tegelevad hetkel projektiga „Sügise plaan“, kus helistatakse perearsti nimistus olevatele patsientidele ja üritatakse üles leida vaktsineerimises kõhklejad, et neid nõustada. Äsja tegid ka perearstid kampaania, mille käigus nõustasid ja vaktsineerisid kahe nädala jooksul suure hulga inimesi. Sellised kampaaniad aitavad kindlasti tõsta vaktsineeritute arvu, ja meie ühiskonna tavapärase elurütmi juurde jõudmisele kaasa.

Kindlasti ei tohiks ka iga internetis loetud artiklit ja sõbralt kuuldud infokildu usaldada, liikvel on palju valeinfot. Isiklikult soovitan kindlasti kõigil vaktsineerida. Proovime haigusi ennetada, mitte vaid tagajärgedega tegeleda.