Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Murdes müüte: kurnatud sportlaslapsed ja nende diktaatoritest emad

Anna-Liisa Blaubrük | Fotod: erakogu

Anna-Liisa lastega. Foto: erakogu
Anna-Liisa lastega. Foto: erakogu

See on võistlevate sportlaslaste emade lugu. Minu, Reene ja Pilleriini lugu. Ei, me ei ela oma saavutamata unistusi laste peal välja. Ei, me ei poputa neid liigselt taksojuhtide või meeskonna kokkadena. Väljakule me appi ei jookse, aga vabatahtlikult tribüünile minemata ka ei jäta.

Reene pojad Märt ja Siim on mänginud jalgpalli ja võrkpalli alates varasest teismeeast ning õpivad praegu kõrgkoolis. Pilleriini lapsed Mattis, Kristofer ja Saara harrastavad jalgpalli ning tennist alates neljandast-viiendast eluaastast, täna on kõik teismelised. Minu poeg Karl on jalgpalli mänginud kolmandast eluaastast ning tütar Kirke alustas viieselt rühmvõimlemisega, kuid vahetas selle tennise vastu.

Kas enda realiseerimata unistused või oma laste suurimad fännid?

Tütre tenniseklubist tuleb kiri, et kui soovin lapse jätkamist võistlusgrupis, siis kohatasu kasvab, aga kui hobigrupis, jääb trenn kaks korda nädalas. Küsin Kirkelt, ta vaatab mind pettunult ning lisab: „Ja nii kehvad valikud antigi? No siis ma valin ikka võistlusgrupi!“ Planeerime veidi eelarvet ja tuletame mehega meelde mõned aastad tagasi möödunud nädalavahetusi, mil üks oli tütrega Elvas võimlemisvõistlustel ja teine pojaga jalgpalliturniiril Riias. Mõlemal hing haige, et teist last ei näe.

Spordiala valib küll vanem, kuid võistlemiseni jõuab andekas ja töökas laps. Reene poegadest on saanud professionaalsed võrkpallurid, kuigi nad alustasid jalgpalliga. Spordiala sai valitud poiste füüsiliste eelduste ja ande pealt. Jalgpalli füüsiline kontakt ja agressiivsus poistele ei sobinud. Mõnda aega tegeleti paralleelselt kahe alaga, kuid see kurnas andekaid mängumehi. Tuli teha valik. Otsus ala vahetada pole aga lihtne.

Reene: „Jah, me küll nendega arutasime, aga see on ikkagi vanemate vastutus olnud.“ Siimu ja Märdi sportlasteks saamine lihtsalt kujunes nii, sest nad on väga osavad olnud. Reene kirjeldab ennast ja abikaasat maksimalistidena: „No kui midagi ette võtta, siis tuleb seda teha täies mahus, anda endast maksimum. Koondis oli see, kuhu peaks sportimisega jõudma. Et koondisest aga edasi välismaale jõudmine, see tuli alles hiljem.“

Pilleriini laste tee spordini oli loomulik, kuna nad abikaasa Kristjaniga olid ise mõlemad lapsena sporti teinud. „See [spordi tegemine – ALB] on elu osa, see on okei. Aga et lastest saavad võistlevad sportlaslapsed, see on ikkagi tulnud juhuslikult,“ ütles Pilleriin ning lisas: „See ei ole kunagi olnud eesmärk omaette!“ Laste spordiala valiku taga oli Pilleriini sõnul ikka nende enda soov. Tütart on ta suunanud tantsima, aga ei ole oma tahtmist saanud. „No ega me ei survesta, tema tahab tennises käia, käigu siis tennises. Ma olen valmis teda sinna trenni vedama ja talle seal toeks olema. Ma ei kujuta ette, et laps peaks käima trennis, mis talle väga ikkagi ei meeldi.“ Poegade spordiala sai valitud tulenevalt nende andest. Kuigi Mattis mängis alguses tennist, siis sobis võistkonnasport talle rohkem ja ta tunneb ennast seal paremini. Pilleriini sõnul alustas ka teine poeg jalgpalliga: „Seal hakkasid võistkonnakaaslased natukene nagu mööda päid ja jalgu saama, kui asjad ei läinud nii, nagu Kristofer arvas.“ Ühiselt jõuti otsusele, et Kristoferile sobib individuaalsport rohkem. Kahe võistlusspordiga tegeleva lapse kõrvalt kolmanda tegemisi jälgiv ema loodab esialgu, et kolmas laps võistlema ei hakka. Perega nad selle nimel ei tööta. „See oleks päris väsitav, aga kui ta tahab, kätt ette ei pane!“ ütleb Pilleriin.

Meie lapsed ei ole kunagi küsinud, kas tuleme, või vastupidi palunud, et ei tuleks võistlust vaatama. „Nad on nagu nii harjunud, et me alati käime. Nagu juba eeldavad alati, et me oleme seal,“ arvab Reene. Kõikide treeningute ja võistluste juures olemise tingis algselt asjaolu, et treeningud toimuvad tihti kodust kaugemal ja emadel polegi muud võimalust, kui see tund-poolteist staadionil või spordihoones olla, sest koju selle ajaga ei jõua ning neli-viis korda nädalas poodides ka ei käi.

Kord rääkis mulle korvpallurist tütre ema, kuidas tal on võistlustel lapse kaotusvalu kõrvalt kogeda tunduvalt valusam, kui ise kaotada või sellega leppida. Nii on ka mul endal. Samas meeskonnamängude puhul on emadena meile siiski tihtilugu tähtsam see, kuidas oma lapsel läheb, mitte niivõrd see, kas tuli võit või kaotus. Pilleriini sõnul on kõige raskem vaadata kõrvalt seda, kui laps ei tule ise oma emotsioonidega toime: „Ma näen, et laps tehniliselt või füüsiliselt saaks hakkama, aga on endast väljas ja käitub väljakul ebasportlikult. Seda on raske vaadata, et kui adrenaliin üles läheb, siis kasvatus ei loe talle nagu mitte midagi. Kõrvalt endal tekib ka tunne, et oled natuke nagu ise läbi kukkunud.“

Reene sõnul on tribüünil istumisest veelgi raskem olla kodus ja vaadata mängu televisiooni vahendusel. „Isegi televiisorit vaadates lihtsalt tunnen, et ei suuda seda vaadata. Pean korra teise tuppa minema,“ selgitab Reene. „Tribüünil olles on ikka kordades parem, sest siis näen nende näoilmeid, tean-tunnen nende keha läbi-lõhki. Näen kehahoiakust, mis talle muret teeb, kuidas ta ennast seal väljakul tunneb, telekast seda ei näe“.

Eesti naine on emotsionaalne naine, juhul kui ta on jalkaemme

Krdi, kohtunik, kas sul jäid prillid koju? Kaarti ei leia taskust üles, vä?“ kisavad emad üksteise võidu. Isad vaatavad suuri silmi oma prouadele otsa, ise segaduses, et kust see nüüd tuli? „No nii närvi ajas praegu!“ vastab väike nääpsuke ja malbe blond naine, kes metamorfeerub tribüünil hullunud fänniks.

Stereotüüp soccermum ehk jalkaemme on ema, kelle elu põhiliseks suunajaks on tema lapse jalgpalli harrastus. Mulle tundub, et see on omane vaid jalgpallile. Reene kinnitab, kuidas jalgpallis vanemad tulid mängudele, kaasas võileivad ja termosed. „Kõik see, kuidas nad võistlustel koos istusid, õhtuti arutlesid, kuidas nad peredega läbi käisid ja üksteise lapsi viisid-tõid, see oli nagu üks suur pere, võrkpallis seda ei ole,“ ütleb Reene ja lisab: „Olen täiesti nõus, et see on nagu täiesti omaette maailm.“ Pilleriini sõnul on ta seda tundnud tänu seltskonnale, ent tennisemaailmas näeb ta pigem rohkem lapsevanemaid, kes tegelevadki ainult lapse sporditegemisega. Jalgpallis on tema kogemused erinevad. „Oleneb vist ikka rohkem satsist või aastakäigust. Eelmises meeskonnas oli väga kokkuhoidev vanemate punt ja kõik tulid alati kaasa,“ ütleb Pilleriin, kelle hääles on tunda nukrust praeguse meeskonna leigema fänluse pärast. Kujutan ta kurbust ehk ka ette, sest minu üks meeldejäävamaid sünnipäevi möödus Vilniuse kooliõue kunstmurul poja meeskonna ja kaasasõitnud vanematega makroone süües.

Pilleriin taaskord tribüünil. Foto: erakogu
Turniiripäev on pikk. Kolm mängu seljataga, neljas tulekul. Jookseme Södertälje kohalikku poodi ning ostame viis liitrit koolat ja viis kilo banaane. Üks isa ostab 15 jäätist. Poisse ju kümmekond. Tervislik? Tulvil suhkrut? Päev on vaja vastu pidada. Nii energia kui ka emotsiooni poolest. Nii on.

Kuulasin imestusega kunagi ammu, kui mul lapsi veel polnud, kolleegi kirjeldust: „Kui tüdrukud mängult tagasi tulid, pidi neile alati pitsat küpsetama.“ Tema hommik oli alanud juba kella nelja ajal värske pärmitaigna segamisega, et korvpallurist tütre naiskonnale võistlustele sõiduks bussi kaneelisaiu kaasa teha. Õhtu lõppes pitsateoga samale seltskonnale. Tänaseks on see minu jaoks normaalsus.

Reene toob näite, kuidas ta on ostnud banaane ja küpsiseid ikka kogu meeskonnale, sest kui poisid olid nooremad ja kuskil koolimaja põrandal magasid, oli tavapärane, et mitmel poisil oli esimesel päeval kogu oma taskuraha ära kulutatud ja päeva ainus söögikord oli ammu möödas. Ka Pilleriinile pole võõras laupäeva hommikune kookide ja pirukatega staadionile minek. See oli kombeks, kui poisid olid veel väikesed.

Ema aeg ja pere aeg

Pühapäeviti on altariks tabloo ja palved lähevad kujutletava Hermese või Nike’i poole. Tavaline reede õhtu möödub esindusmeeskonnaga staadionil. Laupäev on pikim päev spordihallis. Robotid on kodukoristamisel täna abiks, aga üldiselt: „Andke andeks see segadus, me elame siin!“

Pilleriin nimetab suurimaks ajaplaneerimise väljakutseks just tennisemaailma. „Jalgpallivõistlused on kindla ajakavaga. Tennisevõistlustel on nii, et lähed lapsega võistlustele ega tea, kas tuled tagasi sama päeva õhtul või pead jääma sinna ööseks?“ Tavapärane on, et nädalavahetus algab reedel Tartust ärasõiduga, sest võistlused Tallinnas algavad laupäeva hommikul kell üheksa. Kergenduseks on, kui reede hommikupoole ajakava selgudes veab ning saab minna alles laupäeval. Planeerimisest pole siin juttugi, puhas reageerimine.

Reene sõnul on sportlaslastega elu toonud kaasa üksjagu loobumisi, kuigi ta neid nii ei näe. „See on elustiil, mina ise ei ole küll millestki ilma jäänud. Jah, meil ei ole sõpru, sest poistega olemine tähendab seda, et sa leiad nende jaoks aega. Ja meil ei ole ühtegi sellist peresõpra, kes käiks meie juures kodus. Kõik sugulased ka teavad, et meid ei ole kunagi kodus.“

Pilleriin lisab, et ajakava ei ole alati keeruline: „Täitsa tore on võistlustel käia. Jalkavõistlus võib olla ka puhkus!“ Siiski perega koos olemiseks on ta viimastel aastatel oma puhkuse planeerinud just laagrite ja võistluste järgi. „Meil on alati teada, et suvel on mingid laagrid ning tennisemeistrivõistlused, mis kestavad lisaks kaks nädalat.“ Nädala või paar püüab ta igal suvel leida ka sellist aega, kus saaks perega koos teha midagi, mis ei oleks võistlustega seotud.

Reene puhkused on samuti seotud spordiga, näiteks tehakse jaanipäeval koos pere ja sugulastega turniir, kus kõik end võrkpallis proovile panevad. Samas lisab ta, et kaks korda on neil perega õnnestunud Egiptuses käia, siis kui lapsed olid päris pisikesed.

Etteheited emadele. Liigne hool ja suur sund

Ma ei kavatse küll siin mingit taksojuhti mängida,“ teatab tuttav tähtsalt, kui küsin, kas laps trennis ka käib. „Kui ise mindud ja tuldud saab, siis mingu sinna trenni, kuhu tahab!“ Küsiksin hoopis neilt sõpradelt, kes trennis ei käi, kas käiksite siis meelsamini trennis, kui keegi alati viiks ja tooks ning kodus sooja söögiga ootaks?

Võistlevate laste emadele heidetakse tihti ette liigset poputamist ja iseseisvumise takistamist, kuid keegi käesoleva loo kangelastest ei saa seda kinnitada. Reene sõnul ei maksa karta, et lapsed ei saa iseseisvaks. „Ma ütlen ausalt, et kui nad läksid kodust ära, nad ei olnud ise võileiba ka teinud, aga nad saavad väga hästi elus hakkama, teevad sööke, mida mina ei ole kodus kunagi teinud ja nende korterid on rohkem korras kui meie kodu kunagi olnud on.“

Küsin lapselt, kas soovib minna parvematkale, vaja kinnitada nimekirjad klassijuhatajale. Ta teatab enesekindlalt: „Ma ei saa, viimane trenn on enne võistlusi, ma ei taha puududa!“ Vastus ei kuulu läbirääkimistele.

Harv pole ka etteheide nagu me võtaks lastelt lapsepõlve ja ei lase neid peole või klassireisile. Tegelikkuses kinnitavad siinse loo emad, et see on laste valik. Pilleriini sõnul ei ole nende peres sellist küsimust, kas minna trenni või mitte. „Mind vaadatakse segaduses, umbes, et mis küsimus see on, et ta ei lähe trenni või see ei ole nagu variant üldiselt.“

Emad kinnitavad, et pigem saab trenni või võistlusele mittelubamist kasvatusmeetodina kasutada. „Et kui miskid asjad ei toimi, kui näiteks õppimisega on mingeid probleeme, siis ikkagi võistlustele ei saa!“ kirjeldab Pilleriin tugevat motivaatorit ja lisab: „Ei tahaks küll välja öelda, aga see on paraku ainus relv, mis meil on.“

Reene kinnitab, et ei ole lastes kohanud mingit kurbust sünnipäevade, klassiõhtute, reiside ja trennide vahel valides. „See võistlus annab meile nii palju ja ma ei tea ka mitte ühtegi korda, kus nad oleks öelnud, et kuule, ma ei viitsi täna trenni minna või ma ei taha minna.“ Samas on nii mõnigi sünnipäev peetud vaid pereringis või üldse tähistamata jäänud, kui planeerides on ikkagi võistlus vahele tulnud.

Eks preemia tuleb lisaks heale emotsioonile spordivõistluselt kuskilt mujalt. Reene sõnul on ta andnud alati poistele üksikutel vabadel hetkedel võimaluse puhata. „Olgem ausad ega nad kodutöödest ei tea mitte midagi, sest see tundus väga ebaaus öelda, et tulge nüüd, aidake kartulit võtta või mine nüüd muru niitma või lehti riisuma.“ Pilleriin kinnitab, et laps, kes on hommikuti trennis, saab kodus rohkem vabadust. „Tema pääseb jah, mõnest kodutööst sellepärast, et ta on lihtsalt rohkem kodust ära!“

„Ma arvan, et nende laste jaoks ei ole kodul võib-olla sellist tähendust, mis teistel, sest nad on nii palju pidanud kusagil eemal olema,“ nimetab Reene siiski sportlaselu ühe hinna. „Nende kodu on seal, kus parasjagu on, neil on koguaeg kottide ja kompsude seljas elamine.“

Soovitused: uni, toit ja elage kaasa!

Reene soovitab võistlussportlastest laste vanematel jälgida distsipliini. „On kaks olulist asja – piisav uni ja korralik toitumine, sest muidu lihtsalt ei jaksa“. Pilleriin kinnitab, et toitumise jälgimine on loomulik, kuigi keerukas. Une osas on ta lohutav: „Elu näitab, et kuna see treeningmaht on nii suur, eriti meie keskmisel lapsel, kes käib kolm-neli korda nädalas hommikuti ka veel trennis, siis ta on nii väsinud, et jääbki ruttu magama.“

„Ma ei kujuta ette, et ei käiks staadionil kaasas. Oma lastega ühes rütmis hinganud vanemad tunnevad täpselt, milleks nende lapsed on suutelised ja võimelised, ja oskavad teha paremini otsuseid,“ ütleb Reene ning lisab veel ühe soovituse: „Olge oma laste kõrval olemas, siis kasvavad neist just iseseisvad ja hoolivad inimesed. Just toetust ja armastust näitab see, et elate nende tegemistele kaasa tõsiselt, huvitute sellest.“

Pilleriin nõustub ja lisab, et staadionil õpid oma last rohkem tundma. „Ja see emotsioon on äge, ikka väga äge. Oleks kahju sellest ilma jääda!“

Suurim fänn Reene abikaasa ja poegadega. Foto: erakogu