Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Parkuur kui elustiil teeb Eestis comeback´i

Monika Lilles | Fotod: erakogu, Märt Madison, EstParkour

Enamik inimesi on ilmselt kuulnud sellisest harrastusspordist nagu parkuur või näinud sellest vaatama kutsuvast liikumisviisist isegi mõnda videoklippi. Ka Eestis on harrastajaid, kes seda spordiala elus hoiavad ja noorte seas populariseerivad. Üks taolistest noormeestest on Märt Madison, kelle soovist arendada kodumaal parkuurikultuuri, on sündinud ka MTÜ Eesti Parkour.

Märt Madison. Foto: erakogu

Kust pärineb parkuur?

Parkuur ei olegi teab mis uus harrastusport. Sõna parkour pärineb prantsuse keelest ning nõnda kutsuti takistusrada, mille viis 20. sajandi alguses prantsuse armee treeningutesse sisse kehakultuuri pioneer Georges Hébert. Sealt edasi 1988. aastal David Belle kehtestas parkuuri Prantsusmaal harrastuspordiala ning liikumisviisina. Eriti populaarseks hakkas liikumisviis muutuma 2000. aastatel ning umbes samal ajal jõudis see ka Eestisse. Märt (28) ning teised Albu küla noormehed turnisid sel ajal kohaliku kultuurimaja katusel ja avastasid, et see on nagu parkuurimine. Maapoisid võtsid YouTube´i lahti ja nagu öeldakse, sealt edasi on juba ajalugu.

Parkuuriga flirtimine ei olnud poiste jaoks ajutine ‒ Märt ning tema sõber Imre Liivak asutasid oma MTÜ, et populariseerida parkuurielustiili Eestis. „Tol ajal polnud Eestis treenereid, kes parkuuri õpetaksid. Mulle ja teistele praegustele parkuuri vanakooli meestele oli see aga osa elustiilist, kuna meile meeldib üleüldiselt liikumine ja oma keha proovilepanek,“ räägib Märt. Ta on läbi elu proovinud ka teisi spordialasid, kuid need on tema jaoks liiga raamides, parkuur pakub aga temasugustele vabadust. Parkuurist ongi välja kasvanud ka freerun stiil, mis erineb parkuurist selle poolest, et seal pole fookuses efektiivne sihtkohta jõudmine, vaid eneseväljendus läbi vaba liikumise, kus parkuuri elementidele on lisatud akrobaatilisi elemente.

Kui parkuuri algusaastatel saatis seda harrastussporti maine, et sellega tegelevad pätid või vandaalid, siis nüüdseks on saanud sellest täiesti normaalne spordiala, millel on ka vastavad trennid, laagrid ning töötoad. Märdi sõnul on viimase kolme aasta jooksul märgata harrastajate hulga kasvu, mille taga on pidev töö. „Praegusel hetkel on meil 30 rühma, mis treenivad nii Harjumaal, Raplamaal, Järvamaal kui ka Rakveres. Samuti korraldame töötube ja Jam sessioone, kus tulevad kokku harrastajad üle Eesti,“ räägib Märt. Ka täiesti tavaline treening võib kujuneda heaks reklaamivõimaluseks. Nimelt räägib mees, et kui ta Mustamäel parkuuripargis käib, vaatavad lapsed teda alati suure huviga ning näitavad ka omi trikke.

Jam. Foto: erakogu

Mis asi on tracer vision?

Parkuuriga tegelevatele inimestele ehk „traceritele“ tekib aja jooksul ka omamoodi keskkonna nägemine ehk „tracer vision“. „Kui ma seisan kusagil ääre peal, siis näen täpselt, kas mul jääb 2 cm puudu hüppest või sooritan selle planeeritult. Ka autoga ringi sõites või lihtsalt jalutades vaatan ringi, et kus oleks lahe koht harrastada,“ räägib Märt. Parkuuri juures on tore see, et seda saab harrastada suhteliselt igal pool ‒ õues või sees, linnas, pargis või metsas. Ainuke asi, mis veidi segab, on Eesti ilmastikuolud. „Eelistatult on parkuur siiski välispordiala, kuid külmade ning vihmaste ilmadega tehakse trenne ka sisetingimustes,“ räägib Märt. Mehe sõnul on väga tore, et viimasel ajal on Eestisse juurde tulnud parkuuriks spetsiaalselt mõeldud trennialasid ja ka see aitab spordiala populariseerida. Näiteks toob ta välja, et Eestis ongi nii palju triki- ja tõukerattureid, kuna igale poole on vastavad alad loodud. „Lastele antakse tõuks kätte ja saadetakse õue parki sõitma, aga ükski vanem ei ütle lapsele ju, et näe seal nurga taga on trepp, et mine turni seal,“ räägib Märt.

Kas parkuur on ohtlik?

Nii nagu iga spordiala juures, on ka parkuuri harrastamisel suur rõhk ohutusel. Märdi sõnul saavadki siin professionaalsed trennid lastele abiks olla. Tema sõnul juhtuvad õnnetused pigem nendega, kes alles alustavad harrastamist ning soovivad kohe hakata tegema keerulisi trikke või üritavad imiteerida videotes nähtut. Kui aga teha seda sporti mõistusega, on parkuur täiesti ohutu spordiala.

„Mul ei ole ühtegi luumurdu olnud, pigem on liigsest koormusest saadud tavalised spordivigastused või siis olen vähese soojenduse tõttu midagi välja venitanud,“ ütleb Märt. Kui rääkida kukkumistest, siis on parkuuriharrastajad ka selles pigem vilunud ja oskavad läbi kontrollitud meetodite ära hoida kahju oma kehale. Kuigi kõrvaltvaatajatele võib trikkide nägemine tekitada parajat närvikõdi, siis tegelikult ei jäta Märdi sõnul harrastajad midagi juhuse hooleks. „Kõik liigutused, vahemaad, kivid ja ääred on läbi vaadatud ning üle kontrollitud,“ ütleb mees rahustuseks.

Kuigi kõrvaltvaatajatele võib trikkide nägemine tekitada parajat närvikõdi, siis tegelikult ei jäta Märdi sõnul harrastajad midagi juhuse hooleks. „Kõik liigutused, vahemaad, kivid ja ääred on läbi vaadatud ning üle kontrollitud.“

Alles alustav harrastaja võiks võtta asju samm-sammult ning teha piisavalt trenni, et oleks ka arengut. „Igal harjutusel on ka eelharjutused, millest soovitan alustada. Ei tasu kiirustada kohe kõige keerulisematega,“ ütleb Märt.

Laste puhul pole Märdi sõnul füüsilised eeldused olulised, kuna kõik lapsed on harjunud hüppama ja turnima, see on nende jaoks loomulik liikumisviis. Parkuur aitab neil seda liikumist lihtsalt paremini ära kasutada. Kui selle spordialaga sooviksid alustada vanemad inimesed, siis peaks olema mingi põhi all kas akrobaatikas, tantsimises või muul alal, mis on arendanud koordinatsiooni. Laste puhul on mees veendunud, et kõik lapsed saab panna parkuuri tegema. „Kõik leiavad endale meelepärase triki ning hästi tore on näha, kui töötubade lõpus ollakse endale meeldivas trikis kohe palju osavamad,“ räägib Märt.

Suvelaager lastele. Foto: EstParkour

Parkuuriga käib käsikäes videokultuur

Parkuurikultuur on populaarsust kogunud paljukski läbi videomeediumi tõusu. Ka Märdi sõnul sai tema armastus videograafia vastu alguse käsikäes parkuuriga. „Ma hakkasin paralleelselt spordiga tegema ka parkuurivideoid ning esimesel aastal tuli mul neid 20 ringis,“ räägib mees. Tema sõnul on hästi tore, et mõlemad hobid on ajas arenenud ning nüüdseks saanud koostoimes tema põhitegevuseks. „Õppisin ja töötasin tegelikult teedeehituses ning päris kiiresti sai mulle selgeks, et pean leidma viisi oma hobide kujundamiseks päristööks ning nõnda on ka läinud,“ räägib mees rahulolevalt.

Kuna parkuur pole päris tavapärane spordiala, kus saab traditsioonilises mõistes võistelda, siis on videomeedium aidanud selle ala puhul ka ärilist poolt arendada. Märt toob näiteks välja oma iidolid Team Farang´i, kellel on YouTube’i kanalil 326 000 tellijat ning mis ühendab endas parkuuritippe üle maailma ning Suurbritannia põhise parkuurigrupi Storror, kes on kogunud endale YouTube’i kanalil 7,2 miljonit tellijat ja mujal sotsiaalmeedia kanalites korraliku arvu jälgijaid. Suur jälgijate arv võimaldab teenida lisaraha ka läbi fännikauba müügi või sponsorluslepingute. Ka Märdi vaatajaskond YouTube´is on Eesti mõistes täitsa korralik ‒ tema kanalil on pea 4200 tellijat. Mehe hinnangul on Eestis siiski videokultuur veidi välja surnud. „Vanasti ikka tehti väga palju videoid, postitati foorumitesse ja kõik said kommenteerida ja järele proovida.“ Ka mehel endal on videograafina veidi keeruline igapäevatöö kõrvalt leida aega oma videote jaoks. „Varasemalt tegelesin sellega ikka korralikumalt ‒ tegin tihedalt videoblogi, jagasin töötubasid ja trenne, nüüd aga teen pargis mõne kiire video, kui selle jaoks aega leian,“ räägib mees.

Parkuur on spordiala terveks eluks

Kuigi Märdi sõnul plaanib ta parkuuriga jätkata terve oma elu, arvab ta, et ajas lihtsalt muutub tema trikkide keerukus. „Minu tippvorm oli siiski 26-aastaselt, kui tegin trenni kuus korda nädalas. Samas ei ole vanus näitaja, mõni mees võib ka kolmekümnendates olla oma elu parimas vormis. Kindlasti aga kavatsen sellel teel jätkata nii kaua, kui suudan ‒ mitte küll enam ehk sellises mahus, aga 70-aastaselt saan näiteks vabalt teha tasakaaluharjutusi ning rippuda ja turnida.“

„Parkuur on minu jaoks sotsiaalne tegevus, mille jaoks tahaks võtta vähemalt kolm tundi ja ollagi see aeg sõpradega kusagil trenni tehes ja muljetades.“

Kui varem leidis Märt ka oma igapäevatoimetuste kõrvalt aja, et kiirelt viis minutit trenni teha, siis nüüd soovib ta selleks pigem rohkem aega võtta, sest tema jaoks on oluline ka trenni seltskondlik aspekt. „Parkuur on minu jaoks sotsiaalne tegevus, mille jaoks tahaks võtta vähemalt kolm tundi ja ollagi see aeg sõpradega kusagil trenni tehes ja muljetades.“ Ta soovitab teistelgi kindlasti parkuuri proovida, sest sellest saab parema koordinatsiooni, julgust ning samuti aitab see spordiala selgeks teha füüsilised piirid.

Kõige enam tunneb Märt head meelt selle üle, et ta on suutnud aastate jooksul parkuurikommuuni elus hoida ja kasvatada. Tema jaoks on kõige parem näide sellest jam´id, kuhu tulevad kokku kõik asjaarmastajad ja kus koos tehakse lahedalt trenni. Parkuur tekitab Märdi sõnul tõelise kogukonna tunde. Mis siin muud, kui proovige järele!