Sadu kilomeetreid okastraati, piiriäärsed telklaagrid ning ahastuses rahvamass, keda ühelt poolt surutakse piiri ületama ja kelle edasiliikumist teiselt suunalt takistatakse. Need on pildid, mis suve hakul jõudsid maailmani koos ärevate teadetega Leedust. Valgevene piirilt ootamatult tõusnud rändevoo tõttu kuulutas Leedu valitsus juulikuu esimestel päevadel välja eriolukorra. Vaatamata tugevdatud valvele oli kuu teiseks pooleks massiliselt sisserännanute arv tõusnud juba 2453 inimeseni, mida oli ligi 33 korda rohkem kui aasta varem.

Eesti ei jäänud selles olukorras kõrvalseisjaks: Leedule saadeti nii telklaagri varustust, tehnikat kui ka piiri tugevdamiseks mõeldud okastraati. Kuid lisaks sellele saatis Eesti appi ka oma inimesed. Nii alustasid Leedu piirilinna Druskininkai ümbruses juulis tööd piirivalveüksuse ESTPOL5 meeskonnad ning tuge pakkusid ka oma ala eksperdid koostöös Euroopa piirivalveagentuuriga FRONTEX.

Milliseid ülesandeid eestlased Leedus täidavad ja mis ajendab neid sinna minema? Seda uurisime Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonispetsialistilt Kristjanilt, kes osales missioonil FRONTEX-i koosseisus ning PPA kriminaaluurijalt Anna-Liisalt, kes kuulus ESTPOL5 kolmanda rotatsiooni meeskonda.

Liitlasriiki tunned hädas

Leedus piirivalvelisi ülesandeid täitvad ESTPOL5 rotatsioonide meeskonnad koosnevad lisaks piirivalvuritele ka ametnikest, kes muidu töötavad näiteks hoopis uurija, patrull- või liikluspolitseinikuna.

Anna-Liisa oli samuti üks neist. „Minu igapäevane töö on missioonil tehtust täiesti erinev. Seega olid ülesanded nagu öö ja päev, kuid sain siiski tugineda varasematele kogemustele. Lisaks läbisime enne minekut vajalikud koolitused ja kohapeal saime olukorrast ülevaate,“ räägib Anna-Liisa ning lisab, et eriti tuli talle kasuks menetlusalane kokkupuude erinevat emakeelt rääkivate inimestega.

Kui Anna-Liisa oli missioonile minekuks valmistunud veidi üle kuu, siis Kristjan sai ettepaneku minekuks nädal enne väljasõitu. Missioonil kuulus ta FRONTEX-i koosseisu kommunikatsioonieksperdina. Ta asus tööle küll samas piirkonnas, kus teisedki eestlased, kuid erinevas meeskonnas. Kristjan läbis sissejuhatavad koolitused ja alustas tööd koos neljateistkümne piirivalvuriga, kes olid pärit erinevatest Euroopa riikidest.

Kui Anna-Liisa oli missioonile minekuks valmistunud veidi üle kuu, siis Kristjan sai ettepaneku minekuks nädal enne väljasõitu.

„Pidin väga palju juurde küsima, kuna ka nende jaoks oli see uus olukord, et kommunikatsiooniekspert on osa rotatsioonimeeskonnast. Olin küll ise ennast olukorraga kursis hoidnud, kuid ülesannete poolest õppisin kõik need ligi viis nädalat nii-öelda ujuma,“ jagab ta esmaseid kohapeal osaks saanud muljeid.

Otsuses väljakutse vastu võtta ja minna Leetu appi massilise rändevooga seotud probleeme lahendama, mängis lisaks tavapärasele töörutiini vaheldusele ning kogemuste ammutamisele suurt rolli ka geograafiline lähedus. Ning muidugi ka missioonitunne.

Olin küll ise ennast olukorraga kursis hoidnud, kuid ülesannete poolest õppisin kõik need ligi viis nädalat nii-öelda ujuma.

„Leedu on põhimõtteliselt meie külje all, seega olles küll Leedu pinnal, kaitseme sisuliselt nii Eesti kui ka Euroopa Liidu piiri. Seega oli ikkagi suurem missioonitunne, mis pani otsust minekuks vastu võtma. Et kui panustan seal, siis panustan ühtlasi ka meie kõigi turvatundesse,“ ütleb Kristjan. Ka Anna-Liisa võttis väljakutse vastu eelkõige sooviga aidata meie lähiriiki. „See oli tõesti puhtalt missioonitunne, et Leedu, kes on meile nii lähedal, vajab abi ning me peame neile näitama, et oleme nende jaoks olemas. Nii on ka lootust, et kui meil peaks kunagi abi vaja minema, on ka nemad valmis meile appi tulema.“

Missioonilkäik ei ole klassikaline üheksast viieni tööpäev

Kuigi nii Anna-Liisal kui Kristjanil oli olemas ettekujutus, milline tegevus ja olustik missioonil olla võib, kujunes tegelik olukord siiski mõnevõrra teistsuguseks ja rinda tuli pista mitmete ootamatustega.

„Kuna pea kogu maailma meedia kirjutas sel hetkel olukorrast Leedu-Valgevene piiril, oli mul ettekujutus, et minu peamiseks ülesandeks saab olema eri riikidest pärit ajakirjanikega tegelemine. Eriti arvestades seda, et minu otsene tööandja oli FRONTEX-i meediaosakond,“ räägib Kristjan. Mõni päev pärast Kristjani kohale jõudmist võttis Leedu vastu otsuse, et illegaalseid piiriületajaid enam vastu ei võeta. See tähendas, et enam ei võimaldatud ka välisajakirjanike kaasamist piiri lähedal. Samasuguse otsuse tegi seejärel ka FRONTEX, kes ei lubanud ajakirjanikel enam piirivalvurite tööd kohapeal kajastada.

„Sellega minu ettekujutus kohapealsest tööst muutus 180 kraadi uude reaalsusesse. Pidin endale ise tööülesandeid otsima hakkama ja alustama täiesti nullist,“ nendib Kristjan. Kokkuvõttes ta ühegi välisajakirjanikuga ei kohtunudki. Küll aitas ta Eesti ajakirjanikud ESTPOL5 meeskonnaga kokku viia. Siiski ei jäänud tema päevad tühjaks, vaid ta alustas FRONTEX-ile sisuloome tegemist kajastamaks piiril toimuvat läbi enda kanalite.

Töö ei olnud kindlasti klassikaline üheksast viieni. Püüdsin piirivalvureid tabada vahetuste algul ehk kas varahommikul või juba täitsa õhtul.

Selleks sõitis Kristjan piiriala mitmeid kordi üht- ja teistpidi läbi, külastas kordoneid ning suhtles piirivalvuritega, kes olid tulnud missioonikohustust täitma. „Töö ei olnud kindlasti klassikaline üheksast viieni. Püüdsin piirivalvureid tabada vahetuste algul ehk kas varahommikul või juba täitsa õhtul. Väga palju oli erinevate kohtade vahel ringisõitmist ning sageli lõpetasin hilise tööpäeva juba uue päevanumbri sees.“

Ka Anna-Liisale tõi missioonilolek uusi väljakutseid. Piiri valvamine, patrullimine piiriribal nii jalgsi kui ka sõidukitega ning vaatlused metsas, et märgata ja tõkestada illegaalseid piiriületusi. Seda kõike tegi ta vahetustes nii öösel kui päeval.

„Oli ka selliseid vahetusi, kus saime infot võimalikest salakauba smugeldajatest ja siis asusime muidugi kohe tööle, et salakaubavedajad ja muud smugeldajad vahele võtta ning kinni pidada,“ tõdeb Anna-Liisa.

Lisaks oli missioonil osalejate ülesandeks kontrollida piiriäärsetel aladel liikuvaid sõidukeid ja inimesi. Vajadusel kaasatati neid appi laagrisse uusi migrante vastu võtma, neile turvakontrolli tegema ja neil kaasas olnud asju läbi vaatama. „Oli ka selliseid vahetusi, kus saime infot võimalikest salakauba smugeldajatest ja siis asusime muidugi kohe tööle, et salakaubavedajad ja muud smugeldajad vahele võtta ning kinni pidada,“ tõdeb Anna-Liisa. Nende rotatsioon kaasati ka kadunud lapse otsingutele, mis õnneks lõppes hästi. Seega ülesanded, mida eestlased Leedus täidavad, on väga eriilmelised ning neid kaasatakse võimalikult palju.

„Leedukad olid väga õnnelikud, et me neile appi tulime. „Meie tulekuga tõusis võimekus katta piiril suurem ala inimestega. Lisaks ei olnud keegi neist saanud suvepuhkust välja võtta ja nad töötasid kuni meie tulekuni topeltkoormusega. Tänu sellele, et läksime appi, said nad lõpuks hakata oma puhkusi välja võtma,“ sõnab Anna-Liisa.

Jätkuv kohalolu on vajalik kogemuste saamiseks

Kuigi tänaseks on Valgevenest tuleva rändevoo raskuskese kandunud Leedu suunalt Poolale, kuhu Eesti on samuti oma inimesed appi saatnud, on jätkuvalt oluline tagada Eesti esinduse kohalolek ka Leedus. Seda nii liitlassuhete tugevdamiseks kui ka selleks, et meie ametnikud saaksid võimalikult palju praktilisi kogemusi, mida saaks vajadusel kodumaa kaitsmisel rakendada.

„Tõkestades ebaseaduslikku piiriületust juba seal, teeme ära suure ennetustöö ka oma siseturvalisuse kaitseks,“ nendib Anna-Liisa. Kristjan jagab sama arvamust. „On väga hea, et meie inimesed saavad läbi esindatuse kogemust. Võime ju Eestis õppusi teha, kuid kui ei ole päriselt sellises olukorras olnud, siis ei tea, millised võivad olla kitsaskohad. Nii saame olla hästi valmistunud, kui meil endil peaks neid oskusi ja teadmisi vaja minema,“ märgib Kristjan.

„Tõkestades ebaseaduslikku piiriületust juba seal, teeme ära suure ennetustöö ka oma siseturvalisuse kaitseks,“ nendib Anna-Liisa.

Kuigi praegune olukord on Eestis võrdlemisi rahulik, on julgustav, et vajadusel on meil reageerimiseks olemas praktiliste kogemustega ametnikud ja loodud head liitlassuhted. „Leedu tagasiside meile oli igati positiivne ja paljud ütlesid, et on valmis iga kell meile sarnases olukorras appi tulema,“ võtab Anna-Liisa missiooni olulisuse kokku.