Eesti telemaastikul on žanr, mis on ühtviisi nii vihatud kui salaja armastatud. Selles on midagi, mis naelutab ekraani ette ning paneb hiljemgi muigama. Räägime muidugi reality’st! Eesti tõsielusaadete kroonimata kuningas on kindlasti režissöör Oliver Muraveiski, kelle seriaalid nagu „Poissmeeste pidu“ ja „Rannamaja” on tekitanud arutelusid, loonud palju uusi staarihakatisi ning pakkunud kollasele meediale teemasid aastateks. Rääkisime Oliveriga, kust tema armastus selle eripärase žanri vastu sai alguse ning milline on see õige tõsielusaade, mida aastaid hiljemgi meenutatakse.

Kui kaua sa oled telesaadete maastikul tegutsenud?

Aasta oli siis 2000 ning ajateenistus oli just läbi saanud. Asusin tööle ettevõttesse, kus vedasin inimestele mööblit koju. Sama aasta sügisel helistas mulle kaitseväe meditsiiniteenistuse ülem Andrus Remmelgas, kelle autojuht ma ajateenistuse ajal olin ning teatas, et mind oodatakse ETV majas.

Olin talle maininud, et minu unistus on töötada televisioonis ning ta tundis kedagi sealt. Mina kui täiesti tavaline kahekümnendate alguses olev noormees Keila väikelinnast, Tallinna ehituskooli tunnistus taskus, astusin kokkulepitud ajal sirge seljaga ETV maja uksest sisse. Pean tunnistama, et aukartus oli muidugi hinges. Ootasin värisedes fuajees, kui trepist tuhises alla keegi laia naeratusega meesterahvas. „Sina oled Oliver, jah? Tule minuga kaasa!“. Mulle vastu tulnud mees oli Jaanus Nõgisto.

Ootasin värisedes fuajees, kui trepist tuhises alla keegi laia naeratusega meesterahvas. „Sina oled Oliver, jah? Tule minuga kaasa!“.

Jalutasime temaga mööda koridori neljanda stuudio poole. Oh, kui keegi oleks vaid salvestanud mu nägu, kui me sinna sisenesime! See nägi välja nagu muinasjutumaa: inimesed siblisid, prožektorid sähvisid, operaatorid harjutasid kaameratega liikumist. Siis osutas Nõgisto stuudio teise korruse akendele ja ütles lause, mis muutis mu elu: „Seal üleval on režiipult ja seal olen Jumal mina. Tänasest päevast oled siin all stuudios Jumal sina.“ Olin müüdud!

Millised olid sinu esimesed sammud Eesti telemaastikul?

Käisingi aasta või kaks iga nädal ühe päeva tasuta stuudioassistendi tööd tegemas: esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja reedel vedasin inimestele mööblit koju ning neljapäeviti olin muinasjutumaal. Alguses tegin saadet „Sputnik“ ning järgmisel aastal saadet „Kahvel“.

Edasi ühinesid noored telemaastiku superstaarid Kaupo Karelson, Teet Margna, Kiur Aarma ja Monica Vichmann ühise kaubamärgi RUUT alla ning kutsusid mind tööle. Esimeseks päris teletööks oli mul „Tähed muusikas“ assistendi roll. Mina olin see mees, kes avas ekraanidel sõnu ja stuudiokülalised pidid ära arvama, mis lauluga tegu. Edasi tulid juba muud saated, kus olin stuudioassistent, kuniks mu karjääri tuli esimene tõsielusaade „Salasuhe“.

Kas sellest sai alguse sinu armastus tõsielusaadete formaadi vastu?

Mina olin seal noore ja rumalana tavaline assistent/autojuht. Kui teised magasid, jälgisin ekraane, tegin märkmeid ja suhtlesin kaamerat liigutades osalejatega. Sealt sündis ka tõsielusaates esimene armustseen kaamerate ees. Kuna saates osalev tütarlaps oli magama jäänud ning noormees veel üleval, siis ta küsis kaamera käest, kas ta võib ka magama jääda. Ma vastasin kaamerat liigutades, et ei. Siis uuris noormees, et kas äratab neiu üles, mina noogutasin kaameraga… noh ja edasine on juba ajalugu. Sedasi möödusid minu esimesed reality-võtted. Päeval tegin assistenditööd ning öösel kruttisin kaameraid, märkamata, et olin viis ööpäeva üleval olnud. Sponsoriks oli meil siis energiajoogifirma Red Bull.

Kõige põnevam on siiski jälgida, kuidas inimesed ebatavalistes olukordades käituvad. Väga kiiresti unustatakse ära, et ümberringi on kaamerad.

Mis on tõsielusaadete juures sinu jaoks kõige huvipakkuvam?

Kõige põnevam on siiski jälgida, kuidas inimesed ebatavalistes olukordades käituvad. Väga kiiresti unustatakse ära, et ümberringi on kaamerad. Mõni proovib end tagasi hoida, aga mingil hetkel ikkagi libastub. Teine proovib end näidata sellisena, kes ta tegelikult ei ole ning see näeb teleekraanil päris koomiline välja.

Kas reality-saateid on raske teha? Miks?

Reality on keeruline žanr. Kui ideaalis on saate formaat paigas, siis just osalejad võivad seda muuta. Me ju 100% ei tea, kuidas inimesed erinevates olukordades käituma hakkavad. See omakorda tähendab, et jooksvalt tuleb mõtteid ja plaane muuta. Võib ju casting’u järel arvata, et selle ja selle inimese vahel tekib säde või need näiteks ei sobi kohe mitte kokku, kuid päriselu võib olla hoopis midagi muud. Peab olema valmis ootamatusteks ning nendele kiirelt reageerima.

Kuidas eestlastele üldse sobib selline formaat nagu reality?

Reality tuli 20 aastat tagasi selleks, et jääda. Ei kao see kuhugi! Võib-olla nihutatakse vaid piire, nagu viimased ajad on näidanud. Peale iga uut saadet, mille olen teinud, on ju ajakirjandusest läbi käinud, et jälle on piire nihutatud. Eks ma kompangi neid piire pidevalt ja tihtilugu kanalist kutsutakse vaibale, et üle korrata, mida on eetiline ekraanil näidata ja mida mitte. Aga aasta-aastalt muutuvad inimesed julgemaks. Iseasi, kas televaatajad on valmis seda kõike vaatama. Eks valulävi on erinev ja osalt sellepärast ongi viimasel ajal eetriaeg tõstetud hilisemaks.

Eks ma kompangi neid piire pidevalt ja tihtilugu kanalist kutsutakse vaibale, et üle korrata, mida on eetiline ekraanil näidata ja mida mitte.

Kui lihtsasti tullakse saatesse?

Inimeste leidmine reality’sse ei ole keeruline. Hetkel näiteks on ettevalmistamisel uus tõsielusaade „Tüdrukute õhtu“, mis on jätkuks „Poissmeeste peole“ ja sinna saatesse on tohutu tunglemine. See tõestab, et reality ei kao kuhugi.

Milline on üks tõeline reality-staar? Kas nad on ka päriselt sellised nagu ekraanil näha?

Tõeline reality-staar on julge ja filtriteta. See on inimene, kes iga hinna eest tahab saada staariks. Võin öelda, et neid staare on igast reality’st sündinud paar-kolm tükki ikka. Kas nad ka päriselt sellised on nagu ekraanilt paistavad? Noh, see on kaksipidine olukord. Mõni on tõesti selline, nagu paistab. Mõni aga veelgi pöörasem, kelle tegelikku mina tuleb tohutult kärpida, et see oleks ekraanikõlbulik. Vahel käituvad inimesed ikka sedasi, et hiljem montaažis hoiad peast kinni ning mõtled, et kui ma selle nüüd sisse panen, on inimese maine ikka lõplikult rikutud. Kui varem olen öelnud, et montaažis puudub mul igasugunegi südametunnistus, siis mingil hetkel on see siiski olemas – või on see hirm, et saade keelatakse ära.

Vahel käituvad inimesed ikka sedasi, et hiljem montaažis hoiad peast kinni ning mõtled, et kui ma selle nüüd sisse panen, on inimese maine ikka lõplikult rikutud.

Mis kasu on üldse noorele inimesele saatesse tulekust?

Noored on aru saanud, et kõige tõhusam ja kiirem variant saada nn suunamudijaks on see, kui osaled mõnes saates. Ja mida skandaalsem saade, seda kiiremini staariks saad. Aga on ka neid, kes tegelikult soovivad näiteks kaaslast leida või teha asju, mida tavaelus teha ei julgeks.

Kas selleks, et teha head tõsielusaadet, peavad ka režissööril olema mingid eeldused?

Usun jah, et igale režissöörile selline formaat ei sobi. Mõned operaatorid on mulle öelnud, et nemad sellist saadet ei teeks. Samas on mitmed stuudiosaadete tegijad rääkinud, et tuleksid kohe reality’t filmima, kui kutsuksin. Mulle reality meeldib ja tunnen end seda tehes nagu kala vees.

Millest sa mõnd sellist saadet tehes lähtud? Milline on üks tõeliselt vaadatav reality?

Lähtun sellest, et peab olema naljakas, šokeeriv ning skandaalne. Reality show kui formaat on minu jaoks ikkagi midagi sellist, kus võetakse üks punt inimesi kokku ja pannakse nad uudsesse olukorda. Oluline on panna nad teatud piiridega alale kokku elama ja siis sööta ette situatsioone, milleks nad valmis ei ole. Kes ja kuidas sellest välja ujub – just seda ongi teleekraanilt huvitav vaadata.

Oluline on panna nad teatud piiridega alale kokku elama ja siis sööta ette situatsioone, milleks nad valmis ei ole. Kes ja kuidas sellest välja ujub – just seda ongi teleekraanilt huvitav vaadata.

Tõsielustaarikestega tegelemine tähendab ka paljuski seda, et pead nendega mingi aja vältel päris tihedalt koos olema. Kuidas see sulle mõjub?

Ma võtan seda kui tootmise loomulikku etappi. Ma tean, et võtted ja montaaž toimuvad teatud perioodi vältel. Pärast seda proovin kõik ära unustada, et asuda järgmise saate kallale. Võtete ajal pühendun saatele siiski 100%: päeval toimub salvestus ja öösel jälgin turvakaameraid. Kui vahepeal mõne tunni magan, siis teen seda klapid peas, et kuulda, mis toimub. Kui on midagi kuulda, siis ajan end püsti ja vaatan, kes millega hakkama on saanud. Vastavalt sellele toimuvad ka järgmise päeva tegevused. Kui keegi koperdas teise voodisse või mindi omavahel riidu, siis tuleb vastavalt sellele edasi tegutseda.

Kui keeruline on väikeses Eestis tõsielusaadete sisu saladuses hoida, enne kui need ekraanile jõuavad?

See on väga keeruline. Ütle, palju tahad, et mobiilidega filmida ei tohi või sõpradele Messengeri kaudu kirjutada, mis toimub: ikka ei saa tänapäeva noored sellest aru ega kuula sõna. Igasugused fotod ja videod levivad enne eetrit kulutulena.

Milline on olnud sinu kõigi aegade lemmik reality-saade ja miks?

Venemaal toodetud saade „Eksid rannal“. Selles on kõik reality’le omased elemendid olemas: seksikad osalejad, tõelised armukolmnurgad, kaklused, ootamatud situatsioonid. Pinge on kogu aeg üleval. Noh ja lisaks on see salvestatud imeilusas asukohas Sansibari saarel. Kui aga valida nendest, millega olen ise seotud olnud, siis „Tõelised Eesti mehed“. Seal olid väga ägedad karakterid, täiskasvanud inimesed tegid asja, mida oli lõbus ja naljakas vaadata.

Kes on sinu lemmik reality-staar?

See nüüd küll puudub!

Kas sa kahetsed midagi seoses tõsielusaadete tegemisega?

Kindlasti mitte!

Mille üle sa oma tõsielusaadete juures kõige enam uhkust tunned?

Kas just uhkust, aga mul on hea meel, kui soovitakse, et just mina neid saateid teeks. Miks? Seda peab juba tellijatelt küsima.

Tuleb julgemalt piire nihutada ja viia reality uuele tasemele ja just sellega ma hetkel tegelengi. Tõelistel reality-fännidel on, mida oodata. Midagi on tulemas just neile, ilma igasuguste filtriteta!

Ütlesite, et reality on jätkusuutlik. Mida on veel Eesti tõsielusaadete maastikul oodata?

Kindlasti jätkusuutlik ning neid märke, et oleks oma aja ära elanud, ma küll ei näe. Tuleb julgemalt piire nihutada ja viia reality uuele tasemele ja just sellega ma hetkel tegelengi. Tõelistel reality-fännidel on, mida oodata. Midagi on tulemas just neile, ilma igasuguste filtriteta!