Oleme juba kolmkümmend minutit seisnud tipptunniaegses Kiievis. Istume neljakesi Boltiga tellitud eelmise sajandi Audis, mis sõidab munakiviteedel kiirusega, mis hämmastaks ka kõige agressiivsemat Tallinna taksojuhti. Raadios mängib kaasaegne eurosült, päike paistab silma ja tuju on hea.

Linnast välja sõites tutvuvad meie silmad sadade lagunevate nõukogudeaegsete korterelamutega, mis hiljem vahelduvad uusarenduste ja privaatsete eraldatud kogukondadega. Majanduslik ebavõrdsus selle otseses tähenduses.

Pärast 45-minutilist sõitu ja neljaeurost arvet oleme kohal. Meid tervitavad kohalikud politseinikud, väravapostid ja värskendusi pakkuvad putkad. Oleme jõudnud endise Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši villa territooriumile, mis pärast tema ametist tagandamist muudeti muuseumiks. Kui vahetame oma grivnad piletite vastu ja saame väravatest läbi, tulevad meiega vestlema dressipükstes vanemad ukrainlased, kes pakuvad võimalust rentida üks golfikärulaadne toode, et pikal ja raskel teekonnal oma jalgu säästa. Noored ja vaesed nagu oleme, surume vigases vene keeles välja lause, mis meie arust ütleb „ei“, ja läheme oma teed.

Esimesena tervitavad meid pargis rahulikult hüppav jänes, suured ja lopsakad puud, trimmitud põõsad ning kaunitest kividest laotud teed. Jagame omavahel muljeid ja teadvustame kohe, et sellist parki kodus kindlasti ei leidu. Mingit selget identiteeti polegi võimalik tabada, kuid üüratult suurde parki on silmnähtavalt investeeritud tohutult raha ja hoolt, et see niivõrd grandioosseks ja suurejooneliseks muuta. Kohtame teel ka kolme pulmapaari, küll üsna pikkade vahemaade järel, kuid ruumi jagub siin kõigile. Hakkame pargist otsima villat, kus endine president elas ja kus kõikide juttude kohaselt eksisteerib kullast WC-pott.

Meie pettumuseks oli aga maja sel päeval tuurideks kinni ning pidime leppima tõdemusega, et sõitsime 45 minutit maha lihtsalt pargis jalutamiseks. Kuna pikk tee on seljataga, pole aga põhjust ära ka minna – avastada on veel küllaga. Isegi maja sisemust nägemata ei suutnud keegi meist ette kujutada, et meile kodus hommikul silmi avades säärane vaatepilt avaneks: tiikides sulistavad pardid, ringi lendavad linnuparved ja hüppavad jänesed. Kui Janukovõtši eesmärk oli luua oma isiklik Eedeni aed, jäi tal puudu vaid ühest ilusast õunapuust.

Park on jagatud sektsioonideks ja kusagil pidavat olema isegi loomaaed. Selle poole liikudes läbime erinevatele taimedele ja puudele pühendatud alasid, kuhu on maitsekalt paigutatud marmorskulptuure, katusealuseid, kauneid pinke ja kõike muud, mida üks täiuslik park vajab. Kuigi tegu on septembri keskpaigaga, saab mööda kompleksi jalutada T-särgi väel ja nautida 20-kraadilist päikesesoojust.

Mõtted sellest, et see kõik kuulus kunagi ühele inimesele, haihtuvad kogu selle ilu ja looduse keskel. Täiesti võimatu on mitte olla zen. Natuke pargi põhiosast kõrvale kaldudes jõuame (vähemalt meie jaoks) Tartu Toomemäe koopiani. Sillad ja trepid on justkui täpselt kodupargist võetud. Selline soe äratundmisrõõm, mille väärtust ei ole mõtet sõnadesse panna. Mööda parki kõndides jõuame ka eraldatud alani, kus pesitseb mitu trobikonda kitsi, kes meid uudistama tulevad ning seejärel pea pool kilomeetrit jälitavad.

Loomaaiani jõudes aga hääbub kogu vaimustus ja mõnu. Räsitud linnud väikestel aladel, ilmselgelt tuntav stress, lämmatavad lõhnad ja mitte üldse tore atmosfäär. Umbes samal ajal märkame päikeseloojangu ning avastame, et oleme selleks hetkeks juba kolm ja pool tundi ringi ekselnud. Justkui loogiline ja loomulik punkt, mille ajel ekskursioon lõppenuks lugeda. Astume pargist välja, ostame kõik endale putkast 50 grivna eest ühe jäätise ja jääme taksot ootama. Varasem zen-olek on kadunud ja nüüd tahaks näha, milline on kolme miljoni inimesega linn öisel ajal.