Ta ei olnud rõõmus, aga kurb ka mitte. Tuli lihtsalt minna. Pere noorima pojana koitis see saatuslik päev kahest vennast hiljem. Nii vaataski Ülo 1983. aasta 7. oktoobri hommikul veel viimast korda oma kodutalu küünis seisnud ustavat veripunast 350-kuubikulist Java mootorratast ja läks.

Kuna perel autot ei olnud, läks 19-aastane Rõuge lähedal sirgunud noormees bussipeatusesse, kust autobuss ta peale korjas. Esimeseks sihtkohaks sai Võru linn, kust algas reis võimalusega jõuda sinna, kus iganes justkui lõpmatu Nõukogude Liit tegutses. Ülo saatus selgus juba bussisõidul Võrust Tallinna. Ees ootas tuline Afganistan, kuhu neli aastat varem oli NSV Liit väed sisse viinud.

„Ega kaugus ei mängigi nii väga rolli, teenistuse ajaline kestus on palju hullem.“

Järgmisel päeval kinnitas mineku ka komisjon, sõit jätkus rongiga Riiga ning sealt omakorda lennukiga Usbekistani. Sihtkohta, Ferganasse viisid taas raudteerööpad. Ülo kodutalust jäi see linnulennult 3700 kilomeetri kaugusele. „Ega kaugus ei mängigi nii väga rolli, teenistuse ajaline kestus on palju hullem,“ meenutab Ülo.

Kasin vene keele oskus viis kokaks

Just Ferganas sai ta esimest korda selga punaväelase liivakarva välivormi. Sealses väljaõppekeskuses teenis noormehi erinevatest liiduvabariikidest ning lisaks Ülole veel 14 eestlast. Kuna vene keel polnud koolis nii külge hakanud, kui võimud ehk soovinuks, viidi ta kahe kuu pärast koos nelja rahvuskaaslasega Taškendi lähedale teise õppekeskusesse. Seal selgus, et Ülost saab kokk.

„Ärevus oli ikka, et millisesse väeossa või kuhu satud. Kas kuskile mägedesse? Meie jäime õnneks samasse linnakusse.“

Afganistani jõudis Ülo 28. aprillil, kus teda ootas õhudessantväe baas, mis asus Kabuli lennuvälja kõrval. „Ärevus oli ikka, et millisesse väeossa või kuhu satud. Kas kuskile mägedesse? Meie jäime õnneks samasse linnakusse,“ räägib Ülo.

Põhiline ülesanne oli vahepeal 20-aastaseks saanud Ülol pataljoniga operatsioonidel kaasas käia, kus tuli vastutada sõdurite toitlustamise eest. „Esimene koht, kuhu läksime, oli Panjshiri org, kus jäime soomustransportööriga BTR kuulirahe alla. Esimene operatsioon ja esimene kontakt. Oled justkui plekk-karbis ja hernestega pillutakse. Lihtsalt sõideti edasi, ega naljakas ei olnud. Ei oodanud, et kohe esimesele operatsioonile minekul tunneb seda päris olustikku,“ kirjeldab Ülo esimest rünnakut.

Vahelduseks putitas masinaid

Kui väeosa sööklas toimetas korraga kaks-kolm kokka, siis välitingimustes tuli ka üksinda süüa teha. Küll aga oli Vene sõjaväes kokkadel abiks toimkond, kes tegeles näiteks nõudepesu ja kartulikoorimisega. Vabadel päevadel ei pidanud Ülo paljuks poistele appi minna autosid parandama. Remonti ootasid näiteks veokid Uralid, ZIL-131 ja GAZ-66, lisaks soomustransportöörid BTR-70 ning muud lahingumasinad. Ükskord tuligi see tal remondiroodu ohvitseriga sööklas jutuks. „Ta pakkus võimalust, et viib mind üle remondiroodu. Ma vastasin, et mis mul siingi viga,“ meenutab Ülo rõõmsalt.

Vabadel päevadel ei pidanud Ülo paljuks poistele appi minna autosid parandama. Remonti ootasid näiteks veokid Uralid, ZIL-131 ja GAZ-66, lisaks soomustransportöörid BTR-70 ning muud lahingumasinad.

Enamjaolt möödusid päevad väeosale süüa tehes ning just siis, kui sõdurid said üle pika aja kotlette, lõi meetrilaiusel elektripannil kaitse välja. Elektrikilp asus sööklaülema kabinetis ja kui Ülo probleemi lahendama läks, sai elektrikuharidusega kokk ülemalt vastuseks: „Tehke tavalise panni peal!“. Õnneks tuli sinna major, kellele õnnestus olukord selgeks teha ja siis oli tee kilbini vaba.

Nälja asemel ohustasid miinid

Üldiselt ootas sõdureid hommikuti ees puder ja tee, lõunaks supp ja kompott, õhtul taas puder ja tee ning teatud söögikordadel õnnestus mekkida ka liha. „Nälga ei jäädud,“ kinnitab Ülo. Küll aga olid ohvitseridele prae juurde mõeldud kotletid, šnitslid või guljašš. „Sellest ajast peale käibki mul see šnitslite ja kotlettide valmistamine nagu muuseas.“

Kui üksikuid kuule ikka vihises mööda, siis tegelikult oli elu Afganistanis veel ohtlikum. Järjekordsele operatsioonile minnes otsustas Ülo autojuhi Igori asemel ise mõnda aega GAZ-66 nimelise veoki rooli keerata, kuna sõitmist oli palju. Alles ühele kõrvalteele keerates vahetas ta õige juhiga kohad. Nad said jupp maad sõita, kui eessõitval autol tekkisid probleemid, mistõttu see enam ei käivitunud. Tolles autos olnud ohvitser hõikas Ülole:​​ „Tule, löö vändaga käima!“ Nii Ülo tegigi, mispeale ohvitser pakkus, et istugu neile kabiini kolmandaks. „Saime natuke maad sõita, kui nägime ühte GAZ-66, mis oli läinud tagumise rattaga miini otsa. Liikusime edasi ja ühtäkki kuulsime seljataga mütakat.“

„Saime natuke maad sõita, kui nägime ühte GAZ-66, mis oli läinud tagumise rattaga miini otsa. Liikusime edasi ja ühtäkki kuulsime seljataga mütakat.“

See, mis äsja oli juhtunud, pani Ülo sügavalt elu üle järele mõtlema ja õhtu otsa oli tal võbin sees. Selgus, et see GAZ-66, kus ta alguses istus, sõitis parema esirattaga miini otsa. Auto läks mahakandmisele ja Ülo automaat, mis oli seal relvahoidikus, samuti.

„Kui oleksin kõrvalistuja kohale istuma jäänud, siis olnuks kindel minek. See oli nagu venelaste ütlus, et õnnesärgis sündinud, kui pääsed sellisest jamast,“ mõtiskleb Ülo. Autojuht ise pääses kerge põrutusega.

Vene keel sai lõpuks selgeks

Afganistanis tuli Ülol teenida poolteist aastat ehk kaks suve ja talv. Piirkonniti temperatuurid küll erinesid, aga kui mõni võti või tööriist päikese kätte jäi, siis ei saanud seda palja käega üles võtta. Viimased pool aastat Ülo enam kokana ei tegutsenud, vaid temast sai tehnilise jao komandör. Sellegipoolest olid need kaks aastat väljakutseid täis. „See kõik oligi täpselt nii keeruline, kui seda endale üldse ette kujutada saab,“ kinnitab Ülo.

„See kõik oligi täpselt nii keeruline, kui seda endale üldse ette kujutada saab.“

Küll andis see väiksest kohast pärit noormehele võimaluse näha maailma, saada vene keel selgemaks, täita sõjaväekohustus ning leida uusi tuttavaid. Möödunud aastal saabus Ülo poegadele sotsiaalmeedias sõnum Igorilt, kes küsis isa numbrit. Ukrainas pediaatrina töötava Igori arstist sõber oli tulnud Eestisse tööle ning leidnud Võrumaa aasta isa loo, mis kirjeldas samuti sõjaväekogemust.

Teekond Afganistanist tagasi kodumaale algas 1985. aasta 25. oktoobri hommikul, kui Kabulist lennati Taškenti ning sealt loksuti rongiga Moskva kaudu Tapale. Seal hüppas sõjaväe paraadvormis rändur Tartu rongile. Viiepäevane tagasisõit kulmineerus Tartu-Murati bussisõiduga, mis viis Ülo koju, kus teda ootasid ema ja punane mootorratas, mille jupid vedelesid mööda küüni laiali.