Tätoveerimine ehk enda naha kaunistamine (või rikkumine – kuidas kellelegi) on vastuolulise teemana kütnud erinevate põlvkondade vahel kirgi aastakümneid. Naha torkimisega kaasnevaid sümboleid on pikalt seostatud Rootsi kardinate taguse kultuuriga. Tõsi, ajad on muutunud ning tänapäeval on juba keerulisem leida inimest, kellel pole ühtegi tätoveeringut. Seda kinnitab ka tätoveerimissalongi juhataja Erika Maalt, kes on Eestis ainuke taolise ametikoha esindaja.

Kohe võib tekkida küsimus, et kuidas saab see olla võimalik, on ju tätoveerimisstuudioid tekkinud Eestisse viimaste aastate jooksul nagu seeni peale vihma. Siinkohal on paslik täpsustada, et suuremaid salonge on Eestis mitmeid, kuid pea kõiki haldavad tätoveerijad ise. See tähendab seda, et kunstnikud tegelevad lisaks tätoveerimisele ka kliendisuhtlusega, aegade broneerimisega ja kõikide muude toimingutega, mis käivad teenuse juurde. Meie riigi tätoveerimiskultuuris pole (veel) kombeks selle jaoks eraldi inimest palgata.

Kolm aastat Tallinna kesklinnas stuudiot juhatanud naisel on selles valdkonnas suured – ja võiks öelda, et suisa revolutsioonilised – ambitsioonid. Tal on ülevaade kogu skeenest (Eestis on nimelt kokku üle 600 tätoveerija) ning ta plaanib luua ühingu, mis Eesti tätoveerijaid esindaks ja aitaks valdkonda lõpuks ometi paremini reguleerida.

Alustame algusest. Kuidas sai sinust Eesti ainuke tätoveerimisstuudio juhataja?

Võib öelda, et üsna juhuslikult: enne seda käisin graafikuga tööl, kuid mingil hetkel tundsin, et tahaks midagi muud. Vaatasin tööpakkumisi ja nägin, et tätoveerijad otsivad assistenti ehk kedagi, kes vastutaks selle eest, et kõik muu tagaplaanil toimiks ja nemad saaksid keskenduda kunstile. Pikalt ei mõelnud, proovisin, ning olen nüüdseks tätoveerimissalongis töötanud kolm aastat. Praegu olen stuudio juhataja.

Tätoveeringud on mind alati paelunud. 13-aastaselt tahtsin teha esimest, aga ema enne täisealiseks saamist ei lubanud. Nii kui 18 eluaastat täis sai, tegin ära.

Kui tihti seda tänapäeval kohtab, et tätoveeringutele vaadatakse viltu? Tunnetad sa, et ühiskondlik hoiak on ajaga muutunud või kohtab veel vanglakultuuriga seostamist?

Mulle meeldib see, et tattoo’dest on hakatud avalikult rääkima. Sotsiaalne stigma vaikselt kaob, kuigi tahes-tahtmata on neid, kes seda hukka mõistavad. Seos vanglakultuuriga pärineb 18. sajandist, kui Hollandis tätoveeriti vangide käepealseid, et inimesed oskaksid vangidest hoiduda. Vanem generatsioon vaatab veel viltu, noorte seas on ilmselt juba vähem neid, kellel tätoveeringut poleks.

Kui lugejate seas on inimesi, kellel veel kehamaalingut pole ja kõhklevad, aga tahaksid seda teha, siis mida neile soovitada?

Soovitan jälgida erinevate tätoveerijate stiile ja portfoolioid, näiteks Instagramis. Kui mõni meeldib, võta temaga ühendust. Pigem pöördu selle poole, kes teeb sellist stiili, mis sulle meeldib. Julgelt võib küsida ka soovitusi.

Kui leiad endale sobiva stiiliga tätoveerija, siis on alati hea, kui saad koos näidistega kirjeldada, millist tätoveeringut teha soovid. Samas on kindel, et ükski hea tätoveerija ei kopeeri. Iga tätoveering on eraldi oma käe järgi tehtud projekt, selleks pannakse kokku sketš. Sketši saab alati koos läbi arutada, tehakse ka konsultatsioone ja mõni küsib küll selle eest eraldi raha, kuid on ka neid, kes arvestavad selle lõpphinna sisse.

Lõpphind tuleks alati enne kokku leppida ja hinnaklass sõltub ka stiilist. Näiteks realismi puhul, kus iga millimeetri peab järjest ära katma, on ajakulu ja hind kõrgem, samas minimalism ja dotwork (täpitehnika) võtavad vähem aega ja on soodsamad.

Kui sa pole kindel, et tätoveerija suudab soovitud tööga hakkama saada, siis pigem ära tee.

Mida ma siiski kõigile kõhklejatele südamele tahaksin panna: kui sa pole kindel, et tätoveerija suudab soovitud tööga hakkama saada, siis pigem ära tee. Alles siis, kui oled 100% kindel nii endas kui ka tegijas, et see on see, mida sa tahad, siis tee. Kui kahtled, lükka edasi.

Paljud kardavad tätoveerimisega kaasnevat valu. On selle vastu nippe või peab valuga lihtsalt arvestama?

Tätoveerima minnes aitab kindlasti see, kui oled ilusti välja puhanud, kõhu täis söönud ja mõtled positiivselt. Kindlasti ei soovita tätoveerima minna peale pidu või rasket trenni.

Samuti pole mõistlik liialt valule keskenduda. Tuleb leppida, et see on valus, aga proovida protsessi ajal mõtted mujale viia: rääkida juttu, vaadata filmi, teha ükskõik mida. Valu on paljuski igaühe enda peas, ainult sellele mõtlemine teeb asja hullemaks.

Valu ja tätoveeringud käivad käsikäes, täielikult seda vältida ei anna.

Valuvaigistavate kreemide kasutamist enne tätoveerima minekut ei soovita. Selliseid on kasutusel mitmeid, aga need muudavad naha struktuuri, mistõttu on pisut keerulisem tätoveerida. Hiljem peab tulemust võib-olla mitu korda üle tegema. Valu ja tätoveeringud käivad käsikäes, täielikult seda vältida ei anna.

Olen kuulnud jutte, et värvilised tätoveeringud on valusamad ja kuluvad kiiremini. On see nii ja mida nende puhul silmas pidada?

Tegelikult pole praktiliselt üldse vahet. Värvilise puhul on järelhooldus väga oluline nagu tegelikult iga tätoveeringu puhul. Kui teed järelhooldust õigesti ehk nii nagu tätoveerija on palunud ega lähe kohe pärast sessiooni sauna või päikese kätte, siis kestab iga tätoveering. Järelhooldus on elukestev: tuleb naha eest korralikult hoolt kanda ja kindlasti päikesekreemi kasutada.

Kui sageli tätoveerijad endale nahamaalinguid teevad?

Väga palju. Kindlasti on neid, kes soovivad alguses katsetada ja on ka neid, kes hobikorras teevadki vaid iseendale. Enda peal saab rahulikult harjutada. Kui isegi pisut ebaõnnestud, ei ole hiljem seda südametunnistuse piina, et rikkusid kellegi teise naha ära. Siiski on soovitatav esimesed katsetused teha näiteks apelsini peal või tätoveerida kasvõi seanahka. Kohe inimese nahale teha pole kindlasti mõistlik. Kõige parem lõuend esmaste katsetuste jaoks on spetsiaalne kunstnahk või käe/jala koopiad, mis ongi mõeldud tätoveerimiseks.

Kui mõni andekas huviline otsustab, et tahab teisi tätoveerima hakata, siis mida ta tegema peab ja kui palju varustus maksab?

Kontroll kui selline puudub, lube pole vaja taotleda ja ennast kusagil registreerima ei pea. Teoreetiliselt võib Eestis täna igaüks osta endale varustuse ja öelda, et olen nüüd tätoveerija, omamata ülevaadet hügieenist. On näiteid, kus inimene ilma igasuguse eeltööta – ei tea, kuidas masin töötab, kui sügavale nahka peab nõel minema, mismoodi nahk paraneb – siiski teenust pakub. See on üks põhjuseid, miks tahaksin nii väga tätoveerijate liiduga algust teha.

Korraliku masina võib internetist saada paarisaja euroga. Lisaks läheb vaja nõelu, tinte, järelhoolduse vahendeid. Arvestada tuleks kokku kuskil 500 euroga. Kvaliteetsemad vahendid maksavad muidugi märksa rohkem.

Kas Eestis on ka neid andekaid tattoo-kunstnikke, kes läinud välismaale karjääri tegema? Või vastupidi, on ehk siia tuldud?

Kindlasti on, aga rohkem tehakse nn guest-spot-e. See tähendab, et minnakse välismaale mingiks perioodiks, kasvõi nädalaks. Suheldakse kohalike tätoveerijatega, minnakse neile külla, eelnevalt võetakse ka klientide broneeringuid vastu. Sellega õpib palju: uusi tehnikaid, disaine, laiendab silmaringi, saab rutiinist välja ning saab juurde tutvusi. On käidud Itaalias, Rootsis, Saksamaal, aga ka näiteks Kanadas. Asi pole selles, et kohalikke kliente ei jaguks. Vastupidi, Eestis on kliente palju, pigem tahetakse korraks mugavustsoonist välja saada.

Aga on ka välismaalasi, kes Eestisse tulnud ja siia elama ning tööle jäänud näiteks Ukrainast, Brasiiliast, Austraaliast. Külalisartiste käib rohkemgi, näiteks Poolast, Makedooniast, Rootsist, Hispaaniast. Päris palju suheldakse omavahel rahvusvaheliselt ja käiakse ka messidel ning üksteisel külas.

Mainisid tätoveerimisliitu ning tean, et oled juba liidu loomist alustanud. Kuidas sellega läheb, miks sellist ühingut vaja on ja mis on selle eesmärk?

Liiduga on praegu see etapp, et otsin inimesi, kes tahaksid õla alla panna. Mõnikümmend inimest on olemas, aga püüan kaasata nii paljusid kui võimalik. Kogume kokku kõik tätoveerijad, kes oleksid huvitatud, et tätoveerimist ka riiklikul tasandil koos terviseameti ja sotsiaalministeeriumiga arendataks. Hetkel on see valdkond niivõrd alareguleeritud.

Soovime teha riigiga koostööd, et olematu hügieeniga keldrikohad kaoks.

Soovime teha riigiga koostööd, et olematu hügieeniga keldrikohad kaoks. See on kõigi ühine soov. Taolised kohad on ohtlikud lõpptarbijale, kuid rikuvad ka tätoveerimise üldist kuvandit. Arusaadavalt on paljude kunstnike hirm, et kiputakse üle reguleerima, sest ametnikud ei tea, mida tätoveerimine endast kujutab. Leian siiski, et suhtlust tuleb alustada ning näidata, et see on eraldi tööstusharu, mis vajab tähelepanu.

Tätoveerijad tegutsevad kõik omaette ja praegu puudub neil ühine hääletoru.

Teine teema on see, et tätoveerijad tegutsevad kõik omaette ja praegu puudub neil ühine hääletoru. Näiteks pooldan väga andmebaasi ideed, et oleks ühte kohta koondatud kõik sertifitseeritud ja hügieenikoolituse läbinud tätoveerijad. Nii saaks klient tulevikus veenduda, et tätoveerija teab, mida teeb. Samuti oleksid Eesti tätoveerijad siis paremini leitavad.

Ei saa üle ega ümber küsimusest, et kuivõrd mõjutas koroonaviirus ja sellega seonduv tätoveerijaid.

Eks ikka oli neid, kes pidid pillid kokku pakkima. Välismaised kliendid kadusid samuti mingil hetkel ära. See tähendab, et need, kelle kliendibaas ei koosnenud peamiselt eestlastest, pidid ka kohanema uue reaalsusega. Töökorralduses suuri muutusi tegema ei pidanud. Ainuke muutus on see, et kõik peavad stuudios maske kandma. Juba enne pandeemiat kandsid meie salongis nii tätoveerijad kui ka mina ise tätoveeringu tegemisel või tööala läheduses olles maski. Hügieenile on korralikes tätoveerimiskohtades alati tugevalt rõhku pandud, kõik peab olema puhas ja desinfitseeritud.

Millest tunnevad tätoveerijad tänases Eestis enim puudust?

Üks asi on kindlasti see, et tätoveerimine on Eestis väga alareguleeritud. Kardetakse soss-seppasid ja turu solkimist. Nagu öeldud, praegu on puudu ühine hääl. Toimiv kommuun tuleks kasuks nii alustavatele kui ka kogenud tätoveerijatele, nii klientidele kui ka riigile.

Ka eneseharimisega on keerulised lood. Eestis pole konkreetset koolitust, et ennast tätoveerimise alal harida. Küll aga tahaks terviseamet, et näiteks hügieenitaseme tõstmiseks oleks mingi hügieenikoolitus. Siiani see puudub ja on igaühe enda südametunnistuse asi, kui palju ta juurde õpib ja ennast arendab.

Ise osalesin hiljuti näiteks veebikonverentsil, kus räägiti ohutusest (1). Saksa teadlased rääkisid ka tätoveerimise ajaloost ja näitasid, milline paistab tätoveering mikroskoobi all ning mismoodi laserdamine keha mõjutab. Kasulikke materjale leiab ka rahvusraamatukogust ja loomulikult jagub internetiavarusteski võimalusi enda harimiseks, aga ise peab olema aktiivne, hoidma silmad lahti ja tahtma juurde õppida.

Palju tööd on veel vaja ära teha, et Eesti tätoveerimiskultuur kasvaks ja valdkond õiges suunas edasi liiguks. Usun, et lähitulevik toob palju põnevaid uudiseid!