Taani, Humlebæk, Gammel Strandvej 13. Kui oled sellel aadressil käinud, siis tead, et rongist maha astudes ja läbi eramajade rajooni kõndides jõuad tagasihoidlike väravateni, mille taga peitub eriline maailm. Humlebæki nimelises väikelinnas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Kopenhaagenist asub Louisiana – üks omapärasemaid kaasaegse kunsti muuseume. Louisiana ajaline ja ruumiline algus on selge, lõppu aga pole. Muuseum paikneb Öresundi väina kaldal ja silmapiiril paistab tükike Rootsit – Veni saar. Muuseum on andeka kontseptsiooni ja projekteerimise vili, maastikust ja arhitektuurist ning isiklikust loost ja armastusest kunsti vastu sündinud tervik.

Muuseum on andeka kontseptsiooni ja projekteerimise vili, maastikust ja arhitektuurist ning isiklikust loost ja armastusest kunsti vastu sündinud tervik.

Cherchez la femme – otsige naist

Louisiana muuseum haarab esimesest hetkest kaasa. Selle koha vaim on kerge, noor ja salapärane. Siinne genius loci on naine.

1855. aastal ehitas Taani ohvitser ja kuninglik jäägermeister Alexander Brun Humlebækki villa: valge aristokraatliku härrastemaja ühes mesila ja aiaga, kus kasvasid eksootilistest riikidest pärit viljapuud. Ohvitser pani villale nimeks Louisiana oma kolme naise järgi, kellest igaühe nimi oli Louise. Selle isikliku loo intrigeerivad üksikasjad jäävad meile teadmata. Oluline on see, et kolm Louiset kinkisid Taanile õnneliku paiga, mis läks ühelt healt peremehelt sajand hiljem teisele ja hakkas sellest hetkest vallutama kultuurimaailma.

Ohvitser pani villale nimeks Louisiana oma kolme naise järgi, kellest igaühe nimi oli Louise.

1958. aastal ostis ettevõtja Knud Jensen villa koos selle juurde kuuluva maaga ning avas seal kaasaegse kunsti muuseumi. Mitte ajas tardunud akadeemilise templi, vaid värske hingusega erilise koha, mis oli vaimult vaba ja külalislahke. Uut tüüpi avatud muuseum oli mõeldud mitte ainult eliidi jaoks, vaid ka tavalistele Taani inimestele. Ja taanlased võtsid kutse vastu: esimese aasta jooksul külastas muuseumit oodatud 40 000 inimese asemel 225 000. Muuseum säilitas oma esialgse naiseliku nime ja muutus kunsti ning publiku ideaalseks kohtumispaigaks.

Panoraamvaade

Oma visiooni elluviimiseks valis muuseumi asutaja koostööpartneriteks arhitektid Jorgen Bo ja Wilhelm Wolerti. Ühiselt otsustati täiendada algset hoonet uute näitusekorpustega ja ehitada kompleks, mis ühendaks endise villa peenuse uute ehitiste minimalismiga, kus arhitektuur ja maastik sulaksid kokku ning üks ei varjutaks teist. Juurdeehitisi ümbritseb ja läbib loodus: aiad ja mets, järv ja Öresundi väin ning kirvest puutumata Taani rahvuspuud – pöögid. Muuseumikoridorid kaarduvad aukartlikult ümber 200-aastaste puude, mõned näitusesaalid on poolkaare kujuga. Loodus pääseb läbi klaasseinte hoonesse, täites ruumi õhu ja valgusega ning luues teostele igal aastaajal erineva konteksti. Piiride kaotamine sise- ja välisruumi vahel oligi arhitektide eesmärk. Louisiana vanade hoonete ja uute vormide ansamblist on saanud Taani modernismi silmapaistev näide.

Loodus pääseb läbi klaasseinte hoonesse, täites ruumi õhu ja valgusega ning luues teostele igal aastaajal erineva konteksti.

Jalutuskäik pargis

Louisianas on loodud ideaalsed tingimused, et astuda dialoogi igavikuga. Pargis valitsevad rahu ja filosoofia, minimalistlik maastik ja eheda looduse puutumatus. Eriline kaal on kohaspetsiifilisel kunstil: mitmed pargis leiduvad objektid telliti spetsiaalselt selle reljeefi, maastikku ja ilmastikutingimusi arvestades. Richard Serra monumentaalsed väravad („The Gate in the Gorge“) metsa ja rannajoone vahel on valmistatud terasest, mis ajaga teiseneb ja roostetab, muutub plekiliseks ja mõlgiliseks, mis on kõik osa kunstilisest protsessist. Väravad istuvad pinnases nii tihedalt ja sügavalt ning näevad nii ajaloolised välja, et on raske uskuda, et need pandi sinna kunagi keset mühklikke puujuuri.

Pargis elab kaasaegne skulptuur: mõni paistab silma, mõni peitub, üks kõrgub majesteetlikult ja teine sulandub loodusesse. Metsaraja pikast trepist üles ronides ei pruugi teadagi, et sammud George Trakase teosel „Self Passage“. Louisianas varitseb kunst igal sammul.

Pargis elab kaasaegne skulptuur: mõni paistab silma, mõni peitub.

Alicja Kwade kivisfääridest kompositsioon „Pars pro toto“ muudab eeskujuliku rohelise muruväljaku avakosmoseks. Suured naturaalsest kivist poleeritud kerad läigivad ja tekitavad päikese käes varje. Olles rasked ja liikumatud, on nad samas dünaamilised. Mingi nähtamatu jõud hoiab justkui nende vahel pinget. Üks kividest meenutab Maad, teine, pruunikaskollane Jupiteri. Võib-olla on nende seas ka Lars von Trieri kurb ja hävitav „Melanhoolia“, mille lähenemist meie helesinine planeet lootusetult vaatab.

Pargis on rohkelt alastiskulptuure ja puudub igasugune palja keha häbenemine: Joan Miró skulptuur „Personnage“ (kosmosetulnukalik olend, kes ei peida oma meessugu), Louise Bourgeois’ skulptuur „Eyes“ (mis näeb tegelikult välja nagu ood naise rindadele), Henri Laurens’i paljas, häbelik ja liigutav „Grande femme debout à la draperie“ (pikk naine seisab, kangas üll) on vaid mõned näited.

Näituste tõmbenumbrid

Kollektsioonis on Ameerika pop art ja vene avangard. Warhol ja Kandinsky. Uusrealism, minimalism ja eredatest värviplokkidest seisnev Color Field. Siin on tuntud taanlased nagu Asger Jorn ja Per Kirkeby ning maailmakuulsad kunstnikud Claude Monet ja Pablo Picasso. Valgete saalide vaikuses heidavad vibalikke varje Alberto Giacometti kõhnad ja murelikud figuurikesed.

Püsinäituse osaks on Yayoi Kusama kaunis ja kohutav epileptiline universum, sh legendaarne installatsioon „Gleaming Lights of the Souls“, mille peegelseintes mitmekordistuvad lõpmatuseni värvilised lambikesed (ja ka sina, kes sa peeglituppa sisened). Vaimse haigusega võitleva jaapani kunstniku teosed koosnevad täppidest nagu ka tema maailmanägemine.

Püsinäituse osaks on Yayoi Kusama kaunis ja kohutav epileptiline universum, sh legendaarne installatsioon „Gleaming Lights of the Souls“.

„Lõppude lõpuks … kuu on vaid täpp, päike on täpp. Maa, kus me elame, on ka täpp,“ räägib (ja ka laulab) kunstnik ühes intervjuus. Louisianas on Yayoi Kusama toad, kus külastajate ülesandeks on kleepida objektide peale värvilisi täppe. Seal saab aru, et täppe ei ole kunagi liiga palju. Paar täpikest tulevad kindlasti sinuga kaasa: kleepuvad su seljale või varrukale.

Mis on Louisiana?

Kunagi oli see maja, kus elati ja armastati. Võib-olla vaatas majaperemees hommikuti aknast ärkavaid laineid, tervitades oma naist aeglases ja nätskes taani keeles: „God morgen, Louise!“ [go’moon, luise]. Täna on see koht täis mälestusi ja Taanile iseloomulikku hygge’t, hubasuse filosoofiat. Kaasaegse kunsti muuseum ja maastikukujunduse kunstiteos. Aja- ja ruumirikkas Louisianas ei pea teosed tähelepanu eest võitlema ning see annab võimaluse rahulikult mõtiskleda ja võtta endaga kaasa fotograafiliselt selgeid mälestusi. Siinsamas toimuvad kammermuusikakontserdid ja kirjandusõhtud. Iga näitusesaal ja aianurk pakub rännakut: nii füüsilist kui vaimset. Louisianas elab ehe Skandinaavia vaim, mis väljendub loodusläheduses ja märkamatus ehk täiuslikus disainis.