Ats Remmelg ja Kätlyn Jürissaar alustasid augustis rattaretke. See on neil teine säärane, neli aastat tagasi väntasid nad üheskoos Portugali. Intervjuu toimumise ajaks, 9. detsembriks on nad koduste Lõuna-Eesti kuplite vahelt jõudnud rohkem kui 3000 kilomeetri kaugusele maaliliste vaadete ja mägedeni Kreekas. Thessaloniki linna jõudmiseks on nad läbinud Läti, Leedu, Poola, Ukraina, Moldova, Rumeenia ja Bulgaaria. Ja seda kõike jalgratastel. Uurisin noortelt, milline see rändurielu on ja mis on seekord lõppsiht.

Investeerivad elamustesse

Sedavõrd pikka rattamatka ei võta ette just igaüks. Kui küsin, kui palju Ats ja Kätlyn ettevalmistusperioodil trenni tegid, tuleb esialgu vastuseks rõõmus naer. „Ma natuke jooksin enne matka küll, aga mitte väga palju. See treenitus seekordse matka jooksul tuli aga üpris kiiresti ja nii on ka meie igapäevane kilometraaž tänu sellele suurem kui neli aastat tagasi,“ ütleb Kätlyn. „Nii saab hakkama küll, aga eks parem oleks ikkagi enne treenida, et vältida võimalikke terviseprobleeme,“ tõdeb Ats.

Lisaks treenitusele on olulisel kohal ka varustus, mille valimisel oli neile abiks eelnev matkakogemus. Küll aga tuli siiski suuresti osta uus varustus, sest eelmine oli saanud vett ja vilet ning uuele retkele enam vastu ei oleks pidanud. Ats tõdeb, et ka uue varustuse parandamist on juba ette tulnud, kuid eelmise matkaga võrreldes on läinud palju paremini. „Meil on rataste peal kogu varustus, mida vajame ööbimiseks ja igapäevaseks elamiseks. Oleme raskused jaganud nii esi- kui tagarattale. Seega saavad mõlemad rattad üsna palju vatti. Minu puhul eriti tagumine ratas, mille olin lasknud küll ümber ehitada ja jämedamad kodarad panna,“ räägib Ats. „Alguses pidas küll üsna hästi vastu, aga siis ei murdunud minu üllatuseks ära kodarad, vaid hoopis rumm, mis neid koos hoiab!“

„Eks ikka oleme mõelnud, et meie matka eelarve eest oleksime saanud teha näiteks korteri sissemakse. Aga oleme mõlemad seiklusjanulised ning see pakub meile nii palju elamusi, mälestusi ja kogemusi. See on niivõrd rikastav!“

Sedalaadi varustuse eelarve on üsna suur. Ainuüksi ettevalmistusele kulus noortel viis tuhat eurot ning jooksvalt lisanduvad igakuised kulud. Kuid nii Ats kui Kätlyn jagavad seisukohta, et elamustesse investeerimine ongi just nende jaoks. „Eks ikka oleme mõelnud, et meie matka eelarve eest oleksime saanud teha näiteks korteri sissemakse. Aga oleme mõlemad seiklusjanulised ning see pakub meile nii palju elamusi, mälestusi ja kogemusi. See on niivõrd rikastav!“ ütleb Kätlyn. „Praegu on meie peamiseks jooksvaks kuluks toit, sest see on meie kütus. Kuid lisaks sellele kasutame seekordsel matkal ka majutusvõimalusi, et Kätlyn saaks tööd teha,“ ütleb Ats ning lisab, et eelmisel matkal kasutasid nad sellist võimalust minimaalselt, eelistades ööbimist telgis. „Kui majutuskulud kokku arvestada, siis põhimõtteliselt saab Kätlyn palka selleks, et teha tööd,“ naeravad noored.

Mõlemad neist töötasid enne matkale asumist Kohtla-Järve gümnaasiumis, Ats geograafiaõpetajana ning Kätlyn huvi- ja projektijuhina. Suvel vahetas aga Kätlyn töökohta ning asus juhtima MTÜ-d Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik. „Ma ütlesin kohe, et planeerin matkale minna. Õnneks see sobis ja nii teengi kaugtööd. Esmaspäeva pärastlõunast kuni neljapäevani planeerin veebikohtumised,“ räägib Kätlyn. „Kuid töökõnesid olen teinud tõesti kõiksugustes tingimustes, nii rattal sõites kui külakolka võsas.“ Positiivsena toob ta senisest kogemusest välja selle, et tööd ja seiklust saab ühendada. „See näitab, milline elu tegelikult olla võib. Väga paljud meist töötavad aina enam distantsilt ja on vabamad ringi liikuma. Minu jaoks on see väga hästi toiminud ja saame samal ajal seigelda.“

„See näitab, milline elu tegelikult olla võib. Väga paljud meist töötavad aina enam distantsilt ja on vabamad ringi liikuma.“

Lisaks töötegemisele annab vahepealne puhkus kehale võimaluse taastumiseks, aga ka aega linna- ja kultuurielu nautida. „Saame käia ka muuseumides, avastada kohalikke toite ja vaatamisväärsusi. See on väga põnev ja rikastav!“ kinnitab Kätlyn.

Eesmärk on jõuda riiki, mille nime piiripunktides välja öelda ei julge

Ületades teel Kreekasse Bulgaaria piiri, ütlesid sealsed piirivalvurid Kätlynile ja Atsile: „You guys are not normal!“. „Meie siht on riik, mille nime piiripunktides ei julge välja öelda. Me oleme juba saanud vastuseks, et sinna ei tohi minna ja seal on ainult terroristid,“ ütleb Ats. See riik on Iraan. Mis aga ometi ajendab sinna minema? „Me tahaksime näha, milline sealne kohalik elu päriselt on. Uudiste vahendusel jõuab meieni peamiselt negatiivne info, mis piirdub enamasti sõjalise retoorika ja terroristlike teemadega,“ nendib Ats.

Iraani kohta on nad öelnud, et seal on kõige külalislahkemad inimesed ning endaga on kaasa võetud kõige positiivsemaid kogemusi. Tahaks ka seda kogeda.

Teistlaadi infot on ta saanud jalgratturite kogukonnast, kus sihtriikidest muljeid jagatakse. Teiste tagasiside ongi tekitanud Iraani vastu uudishimu. „Selles kogukonnas on inimesi, kes külastanud üle 100 riigi ning just Iraani kohta on nad öelnud, et seal on kõige külalislahkemad inimesed ning endaga on kaasa võetud kõige positiivsemaid kogemusi. Tahaks ka seda kogeda. Näha neid inimesi, sealset tegelikku elu ja õppida tundma kultuuri,“ räägib Ats.

Kohta, kus nad Iraanis täpselt jõuda soovivad, nad paika pole pannud. „Meil pole üldse mingit plaani!“ naeravad nad. „Iga päev on uus. Me ei tea ühelgi päeval, kuhu täpselt ja millal jõuame ning kellega kohtume. See sõltub ka ilmast. Ühesõnaga, kulgeme elu rütmis,“ ütleb Kätlyn. Atsi sõnul sõltub see lisaks paljuski koroonaviiruse olukorrast. Ka matka algus lükkus neil pea aasta võrra edasi, sest riikide vahel ei olnud võimalik liikuda. „See on teinud olukorra keerulisemaks. Võib juhtuda, et piirid pannakse taas kinni. Seega oleme teel suhtumisega, et saab, mis saab ja jõuame kaugele jõuame!“

Vabandage, kas võime teie puu all ööbida?

Kui pool nädalast ööbivad Ats ja Kätlyn mõnes majutuskohas, siis ülejäänud aja veedavad nad öid telgis. Mida kaugemale Eestist, seda keerulisem on aga leida telkimiseks lauget ja turvalist paika. Kord ei leidnud nad kohta mägises piirkonnas, kus olid vaid järsud mäenõlvad ja aedadega piiratud karjamaad. „Siis nägime ühte maja, mille aias kasvas puu. Küsisime, et vabandage, kas võime teie puu all ööbida? Perekond oli niivõrd sõbralik, et kutsus meid lausa tuppa ööbima, kuid seadsime telgi siiski puu alla. Hommikusööki sõime aga tol korral pererahvaga,“ räägib Kätlyn.

Just sellised kohtumised kohalike inimestega on üks põhjus, mis Atsi ja Kätlynit matkamise juures köidab. Kindlasti aitab kaasa nende endi avatud ja sõbralik hoiak, kuid see sõltub ka inimeste temperamendist. „Võib öelda, et kui jõudsime meie lähiriikidest Ukrainasse, oli inimeste avatuse erinevus märgatav. Üldine suhtumine on aga olnud igal pool ikkagi positiivne,“ ütleb Kätlyn. Atsi sõnul mängib positiivses suhtumises rolli ka see, et jalgrattur kui selline on üsna haavatav ja kohalikud elanikud ei tunne ennast neist ohustatuna. „Näiteks kui on olnud jalgrattaga probleeme, tullakse abistama. Pakutakse ka kohalikke jooke, aetakse juttu ja uuritakse, kust me pärit oleme. Kreekasse jõudes saime ühel õhtul jutule kohaliku noormehega, kes järgmisel hommikul kell pool kuus meid enda juurde ootas, et enne meie minekut saaks pakkuda õiget Kreeka kohvi,“ tõi Ats näite.

Ohtlikest olukordades toovad noored esile liikluse. „Tuleb ise väga ettevaatlik olla. Eriti siin Kreekas, kus on küll tore, kuid liiklus on täiesti kaootiline ning on ette tulnud ohtlikke olukordi,” ütleb Ats.

Igas olukorras on võimalik hakkama saada

Suurem osa teel oldud ajast möödub Atsi ja Kätlyni jaoks hea tuju saatel. Küll aga võib tuju mõjutada halb ilm.

„Kõige masendavam oli hetk, mil olime Poolas ja sadas kolm päeva järjest. Esimese pikema vihma saime küll Leedus, kuid siis pidasid vihmariided vastu ja oli veel soe. Poolas avastasime aga, et riided lasevad vett läbi. Temperatuur oli alla kümne kraadi. Otsustasime siis varem seisma jääda ja panime telgi üles. Veetsime selles terve päeva, kuid riided ära ei kuivanud. Meie magamiskotid olid veel hiljemgi niisked ja matid hakkasid hallitama minema,“ jagab Ats matka keerulisemaid aegu. „Siis oli küll väga raske olla. Vihma muudkui sadas, oli külm ja märg ning tagatipuks tulid meie telgi juurde haukuma hulkuvad koerad.“ „Kujutate ette: sõidad rattaga ja ei hakka kuidagi soe! See ongi olnud kõige vastikum ja raskem hetk selle matka jooksul,“ lisab Kätlyn.

Vaatamata sellele on mõlemad väga õnnelikud, et otsustasid retke ette võtta. „Ma õhkan iga päev, et meil on nii äge elu! Saame reisida ning seda koos inimesega, kes on su parim sõber. Teha tööd, mida naudid ja avastada uusi riike ning tutvuda värvikate inimestega. Mida veel tahta, kui saad öelda nii hea tundega, et naudime oma elu!“ kinnitab Kätlyn. „Seiklusjanu on meil tõesti suur.

„Ma õhkan iga päev, et meil on nii äge elu!“

Lisaks õpetab see, et igas olukorras on võimalik hakkama saada. Kui sa ei tea, kas ja kus järgmisel päeval magad, tunduvad tavapärased argised probleemid nii tühised,“ lisab Ats. Lisaks pikendab matk noorte sõnul justkui eluiga, sest matkal tundub elu pikem. „Päevas on meil kõigil sama palju tunde, aga matkal olles tundub sellesse aega rohkem mahtuvat. Siin juhtub rohkem,“ ütleb Ats.

Kuigi seiklushimulistena ei plaani Ats ja Kätlyn kõike täpselt ette, siis üks asi on kindel: jõulud ja aastavahetus mööduvad Ateenas. Kuidas nende matk edasi kulgeb, saab lugeda ka nende reisikirjadest www.naelkummi.wordpress.com, kuhu Ats paneb juhtunud seiklused kirja ja räägib ka läbitud riikide kohalikest oludest. Vahetuid hetki ja emotsioone leiab ka instagramist @naelkummi.

Kas seiklustest võiks kunagi ka raamat ilmuda, Ats ja Kätlyn kindlad ei ole, kuigi materjali ja põnevaid jutte on palju. Kõige olulisema talletavad nad aga enda jaoks kindlalt päevikusse, et aastate pärast kogetud hetki taas meelde tuletada.