2021. aasta on olnud raudteeohutuses numbrite poolest kurb ‒ surma on saanud 10 inimest. Märksõnadeks nii juhtunud õnnetustes kui ka „napikates“ on olnud ratturid, lapsed, ja üle ega ümber ei saa ka enesetappudest. Kuigi raudteeohutusega tegelevad ettevõtted pingutavad, et ükski inimene raudteel ei hukkuks, vajab selle eesmärgi saavutamine kõigi osapoolte pingutust, ka raudteeületajate! Just seepärast avaliku raudteeohutuse teavitustööga tegeleva MTÜ Operation Lifesaver Estonia esindaja Tamo Vahemetsaga sellest olulisest teemast rääkisimegi.

Millega sa igapäevaselt tegeled ja kui kaua oled raudteeohutusega tegelenud?

Töötan AS-is Eesti Energia turvalisuse ja töötervishoiu osakonna juhatajana. Raudteeohutusega olen tegelenud aga juba 2002. aastast alates. Käisin koolides raudteeohutusest rääkimas, kuni Eesti Raudtee tollane juhatuse esimees küsis, kas oleksin huvitatud selle teemaga süsteemsemalt tegelemisest. Saanud minult positiivse vastuse, otsustati 2004. aastal asutada MTÜ Operation Lifesaver Estonia (OLE). Organisatsiooni ingliskeelne nimi tuleneb asjaolust, et OLE on rahvusvahelise raudteeohutusega tegeleva organisatsiooni Operation Lifesaver Inc. sõsarorganisatsioon. Seega võiks öelda, et olen tegelenud taasiseseisvunud Eestis avaliku raudteeohutusega selle käivitamise hetkest alates. Käesoleval aastal jookseb juba kaheksateistkümnes aasta.

Miks on raudteeohutus sinu jaoks nõnda tähtis?

Nagu ikka siin elus, viib üks asi teiseni – nii on ka selle teemaga. Töötasin sel ajal Eesti Raudtee AS-is turvajuhina ning minu üheks ülesandeks olid väljasõidud õnnetusjuhtumitele. Ühele järjekordsele õnnetuskohale jõudes avanenud pilt, kus ema korjas raudteel kokku oma 10-aastase poja kehaosi ja poisi isa sõnad „Ma ei olnud temaga raudteeohutusest kunagi rääkinud, sest ma ei osanud arvatagi, et see võiks olla meie peres teema“, on jäänud mind saatma ning pannud raudteeohutusse panustama. Iga õnnetusjuhtum on tragöödia ja nii nagu õnnetustega sageli ikka, on inimesi, keda õnnetus otseselt või kaudsemalt puudutab, rohkem kui üks. Tihtipeale ei osata mõelda, et raudteeõnnetuse üheks kannatavaks osapooleks on ka vedurijuht, kellel praktiliselt puuduvad võimalused õnnetuse ärahoidmiseks. Tahan anda endast maksimumi, et nemadki ei peaks eales oma tööd tehes kogema traagilist hetke, mis jääb neid kogu eluks saatma.

Kui palju raudteeohutuse koolitusi on OLE aastate jooksul teinud ja milline on ohutussaadikute võrgustik? Mida peaks tegema inimene, kes soovib saada ohutussaadikuks?

Sellele küsimusele ei oska ma täpselt vastata, kuid usun, et kogu tegevusaja jooksul on OLE koolitustel osalenud umbes 100 000 inimest. Vabatahtlike poolt OLE-le edastatud info põhjal jõuame raudteeohutuse koolitustega keskmiselt 6000 õpilaseni aastas. Paaril viimasel aastal on tulenevalt COVID-19 piirangutest jäänud koolitatute arv ligikaudu 1500–2000 vahele.

Vabatahtlikuks ehk raudteeohutussaadikuks on võimalik saada igaühel, kel on tõsine soov panustada raudteeohutuse teadlikkuse suurendamisse. Selleks tuleb läbida kahepäevane OLE esitleja intensiivkursus. Koolitusel omandatakse teadmised nii raudteeohutuse põhitõdedest kui ka loengute kaudu sõnumite edastamisest. Lisaks raudteelastele osalevad koolitustel näiteks teiste organisatsioonide ennetustöötajad, kelle igapäevane töö on seotud turvalisusega (politsei-, pääste- ja transpordiametnikud).

Igal aastal tunnustab OLE raudteeohutuse edendajaid. Kes on need tänuväärsed inimesed, kes sellise tunnustuse on saanud?

Tõepoolest korraldame igal aastal tänusündmust „Kuldne Tõkkepuu“. Ütleme seal aitäh kõikidele, kes on aidanud meil raudteeohutuse sõnumeid edastada. Kuigi igaühe panus on väga oluline ja väärtuslik, on neid, kes teistest enam silma paistavad. Nad kas teevad suurel hulgal raudteeohutuse koolitusi või aitavad muul moel OLE-l levitada raudteeohutuse sõnumeid. On ka neid inimesi ja organisatsioone, kelle pühendumus on aidanud kaasa raudteeohutuse valdkonna arenguhüppele. Näiteks annab OLE välja ka tänumeenet „Kuldne tõkkepuu“, mille saaja on küll aidanud kaasa raudteeohutusvaldkonna arengule, kuid tema põhitegevus ei ole mingil moel seotud raudteega. Samuti annab OLE välja raudteeohutuse teenetemärke, millega tunnustatakse inimesi, kes on vähemalt viis aastat järjest tegelenud raudteeohutuse arendamise ja teadlikkuse suurendamisega või kelle tegevus on aidanud ära hoida raudteeõnnetuse. Raudteeohutuse toetajad tulevad nii riigi- kui ka erasektorist.

Kuidas on raudteeohutus ja inimeste käitumine aastate jooksul muutunud?

Esimene traagiliselt lõppenud raudteeõnnetus Eestis juhtus 1870. aastal kuu aega enne raudteeliikluse avamist. Tollal kulus sellest sündmuse leheveergudele jõudmiseks umbes kuu. Uudisnupu Eesti Postimehes võttis toimetaja kokku järgmiselt: „Teda oli enne seda joobunult nähtud, pärast on ta vist raudtee peale magama jäänud ja magab nüüd – viimse päevani! Kes võib vanale inimesele vahid taha panna?”. Täna jõuab teade leheveergudele sageli veel enne politsei või kiirabi jõudmist sündmuskohale ning uudistes puuduvad igasugused seisukohad, mis võiksid hukka mõista liikleja ebaadekvaatse käitumise. On ütlus, et „kõik ohutusreeglid kirjutatakse verega“ ehk iga reegli taga on mingi õnnetusjuhtum, mille ärahoidmiseks üks või teine reegel kehtestatakse. Raudtee on tavakeskkonnas kõige ohtlikum ala, kus tuleks täita kõiki ohutusreegleid. Tundub, et see teadmine on tänapäeval ebaoluline, sest oma käitumise aluseks võetakse sageli mugavus. Näiteks kõrvaklappide kandmine, rattaga raudteeülekäigukohtade ületamine jne.
Kui varasemalt piisas inimestele ohutusnõuete tutvustamisest, siis tänapäeval ei aita sageli ka hoiatusmärgid ja paigaldatud tõkked, sest liikleja teeb ise oma valiku, milliseid ohutusnõudeid ja millal ta täidab. Sellise suhtumise levimine on suur väljakutse ning seda mitte ainult raudteeohutuse vaates. Vahel tundub, et oleme muutumas üha enesekesksemaks. Näiteks on viimasel ajal raudteeülekäikudel probleeme jalgratturitega, kes eiravad ohutusnõudeid. Kui vaatame samu jalgrattureid liiklemas linnatänavatel, siis näeme, et ka tänavatel käituvad nad just nii nagu neile mugavam, valides vaid endale sobivad reeglid. Nii näemegi, et ratturil ei ole linnaruumis mingi probleem sõita kõnniteel sama kiiresti kui sõiduteel liiklev auto, vahetada kõnnitee vajadusel sõiduteeks jne. Eks see käitumine kandub edasi ka raudtee ületamisele.

Üldjoones on aga inimeste ohuteadlikkus kasvanud ja käitumisharjumused raudteeülekäigul aja jooksul paranenud.

Mida teha, et raudteeõnnetusi ei juhtuks?

Lihtne koolipoisilik vastus oleks, et tuleb kõik raudteeristmikud viia erinevatele tasapindadele. Kuna see ei ole lähitulevikus võimalik, siis (olles tugevalt ennetustegevuste usku) arvan, et õnnetuste arvu nullini viimisel on oluline roll kolmel sambal: teadlikkusel, kultuuril ja keskkonnal. Loodavad keskkonnad peaksid toetama riskide mittevõtmist ja aitama inimestel teha õigeid ohuteadlikke otsuseid. Oluline on ka raudteeohutusnõuete pidev meelde tuletamine ja ühiskondlike liikluskäitumisega seotud harjumuste ja hoiakute kujundamine. Kui need tegevused on omavahel hästi kombineeritud, siis on inimestel lihtsam omandada uusi turvalisi käitumisharjumusi.

Mis on peamised raudteeõnnetuste põhjused?

Raudteeõnnetuste peamine põhjus on tähelepanematus, sellele järgneb teadmatus.

Tähelepanematus on seotud mitmete erinevate teguritega, mis kokkuvõttes mõjuvad liiklejale nii, et tal väheneb või lausa puudub kontakt reaalsusega. Sellise seisundi võivad põhjustada näiteks kõrvalised tegevused: kaaslasega vestlemine, telefoniga rääkimine, muusika kuulamine kõrvaklappidest jne. Mitmete tähelepanematusega seotud juhtumite puhul mängivad rolli inimeste hetkeemotsioonid ja -probleemid, mille lahtimõtestamise protsess mõjub sarnaselt kõrvaklappidest muusika kuulamisega. Lihtsalt muusika asemel keerlevad peas tuhanded mõtted ning kui teele, mida mööda iga päev liigutakse, jääb ka raudtee, võib mõtetega eemalolek lõppeda fataalselt. Teadmatusest teevad inimesed sageli valesid otsuseid, kas siis seisavad raudteele liiga lähedal või ei oska õigesti hinnata läheneva rongi kiirust. Siia alla liigitaksin ka need inimesed, kes on enesekindlad ja võtavad liialt riske. Kui tavaliikluses ristmikule punase tulega sõita, siis mingitel juhtudel saab teine liikleja aidata õnnetust ära hoida, kuid raudteel rongi ette sõites või astudes tuleb arvestada, et vedurijuhil puudub praktiliselt igasugune võimalus otsasõitu vältida. Raudteed ületades ei pruugi me sageli rongi näha ning nõnda võib meile jääda petlik mulje, et raudteel liiklust ei toimu.

Milliseid on need lood, mis sind mõjutavad?

Neid lugusid on tegelikult palju. Mõned neist jäävad kummitama, mõnest suudan aga lahti lasta ja ära unustada. Üks juhtum, mis mind saadab, juhtus aastaid tagasi Raasikul, kui Tallinnast rongiga oma 18. sünnipäeva tähistama sõitnud tütarlapsele olid jaama vastu tulnud tema sõbrad, kes teda teisel pool raudteed ootasid. Tütarlaps tuli rongilt maha, pani kõrvaklapid pähe ja otsustas kohe rongi ees olevat ülekäiku kasutades raudtee ületada. Nähes oma sõpru kätega vehkimas, lehvitas ta neile vastu ja astus rongi tagant tulevale teisele rongile ette. Surm oli silmapilkne. Ei oska ette kujutadagi, mida tundsid tollal ja tunnevad täna need inimesed, kes oma sõbra surma pealt nägid.

Teine lugu, millest ei suuda lahti lasta, juhtus Ida-Virumaal, kus vedurijuht nägi raudteel kõndimas noormeest ja neidu, kes olid seljaga rongi poole ja hoidsid teineteisel käest kinni. Vedurijuhi sõnul tegi ta kõik endast oleneva, et neile otsasõitu vältida: andis signaali ja pidurdas. Vahetult enne otsasõitu vaatas tüdruk üle õla ja tema pilk kohtus vedurijuhi pilguga. Vedurijuht tajus tema pilgus ehmatust ja hirmu. Kui sündmusest oli möödas umbes aasta, siis palusin vedurijuhil tulla endaga kooli kaasa raudteeohutustest rääkima. Ta rääkis seda lugu kolm korda ja siis ütles: „Ma ei taha seda lugu enam rääkida, liiga valus on. Kui ta poleks tagasi vaadanud ja meie pilgud kohtunud, ehk oleks siis seda kergem teha.“

Raudteel juhtunud õnnetused on tegelikult sageli ka eelnevate sündmuste lõpptulemus. Tulemus, mida ei saa tagasi pöörata. Selleks põhjuseks võib olla kellegi öeldud sõna või tehtud tegu.

Sinu töö eeldab väga palju ohutusteemalist suhtlemist inimestega. Kuidas sellesse suhtutakse?
Raudteeohutus on liiklusohutuse üks alaliike ning seepärast kohtan sageli inimesi, kes tänavaliikluse reeglid ja kogemused raudteele üle soovivad kanda. Kui oleme aga vahetanud mõtteid nende ristmike erinevustest, leitakse reeglina, et raudteeohutusest tuleks rohkem rääkida. OLE raudteeohutuse infotelgiga erinevatel üritustel osaledes on alati tulnud juurde inimesi, kellel on oma lugu või küsimused, mis seotud raudteega. Õnneks neid, kes peavad raudteeohutusest rääkimist mõttetuks või kellel puudub oma seisukoht, ei ole palju kohanud.

Oled pidanud inimeste tähelepanu juhtima ka näiteks olukordadele, kus teadmatusest on rikutud ohutusreegleid (raudteel pildistamine ja video tegemine). Mis on need põhjendused, miks nii tehakse? Kuidas oleks õige käituda, kui on soov raudtee juures näiteks filmida?
Kui näen, et keegi eirab ohutusreegleid, siis sekkun jõuliselt ja sageli emotsionaalselt. Üks selline sekkumine oli Tallinnas Telliskivi tänava raudteeülekäigu lähedal, kus õpetaja või juhendaja palus oma noortel õpilastel raudteel poseerida. Palusin neil kohe tegevus lõpetada ja lapsi mitte seaduserikkujateks teha. Kuna raudtee on ohutsoon, siis on seal ilma vastava loata viibimine keelatud. Sellest tulenevalt on ka kõikvõimalikud pildistamised ja filmimised taristuomaniku loata keelatud. Iga pilt või film raudteel, mis trüki-, tele- või sotsiaalmeedias avaldatakse, võib olla kellegi jaoks inspireeriv ja tekitada soovi tegevust järgida. Maailmas on näiteid, kus pildistaja ja pildistatavad on jäänud sessiooni ajal rongi alla ja hukkunud. Leian, et vastutustundlik fotograaf või operaator ei aseta kunagi oma modelli raudteele ja teadlik ning ennast väärtustav inimene ei luba endast teha raudteel poseerides seaduserikkujat. Kui videote ja fotode tegemisel on siiski soov raudteel viibida, tuleb ühendust võtta taristu omanikuga, kellega saab kokku leppida tingimused ning kes tagab ka võttegrupi ohutuse.

Kuidas sulle aasta 2021 raudteeohutuse mõttes tundub?

OLE seisukohalt vaadates on olnud kiire ja aktiivne aasta. Sellel aastal oleme taas tulnud tugevamalt pilti. Tegime ohutuskampaaniaid, koolitusi ja kasutasime ära piirangutevaba perioodi ning käisime väljas ohutusüritustel. Sel aastal sai korraldatud teavituskampaania „Tule rattalt maha“, mille sihtgrupiks olid jalgratturid, kes ei soovi tulla raudtee ülekäigukohtadel rattalt maha. Asutasime Raudteeaasta Fondi, mis korraldas kaks konkurssi. Kahjuks jääb 2021. aastat saatma ka Tartus noore korvpalluriga juhtunud traagiline õnnetus. OLE jaoks on see lugu ka veidi isiklik, sest valmistasime koos Audentese korvpallitüdrukutega aastaid tagasi ohutuskampaania „Tunne vastast“.

Kui sa saaksid anda mõned lihtsad nipid, mida võiks igaüks raudteeohutusest teada, mis need oleks?

Raudtee turvaline ületamine ei ole keeruline, lihtsalt veendu alati enne raudteele astumist ohutust kaugusest, et rong ei ole lähenemas. Nähes rongi, lase see läbi. Vaata, kuula, ela!