Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Urmas Viilma: „Jeesust võib pidada avalike suhete ja suhte­korralduse geeniuseks.“

Karmen Kaukver | Fotod: Ken Mürk/ERR, Olga Maikina

Urmas Viilma. Foto: Ken Mürk/ERR
Urmas Viilma. Foto: Ken Mürk/ERR

Jõulukuul rändame igavikulistel radadel Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskopi Urmas Viilmaga, kelle Delfi ja Eesti Päevaleht valisid aasta 100 mõjuka hulka. Lõppevale aastale pilku heites tuli jutuks koroonasse haigestumise isiklik kogemus, kirikuelu, heategevus, toimetulek üksildusega ning rahu saavutamine suhetes, kus isiklikud seisukohad on kardinaalselt erinevad. Samuti on peapiiskopil lugejale varuks jõulusõnum.

Olite vaktsineeritud ja soovisite esimesel võimalusel lasta teha tõhustusdoosi, ent napilt enne haigestusite koroonasse. Kuidas praegu tervis on?

Tervis on taastunud ja komplikatsioone pole tekkinud. Tõhustusdoos peab nüüd pisut ootama, kuniks perearst loa annab.

Millise teadmise või soovituse võtsite sellest kogemusest kaasa?

Esmalt kogesin, et olin läinud liiga julgeks ja olin veendunud, et kahe doosiga vaktsineerimine päästab haigestumisest. Siiski haigestusin. Õnneks olid sümptomid kerged: pikk ja nüristav nohu, kerge köha, palavikku praktiliselt üldse mitte. Kõige ebamaisem kogemus oli lõhnataju kadumine, mis pisut mõjutas ka maitsemeelt. Kui ma suure kohvinautlejana ei tundnud uut kohvipakki avades raasugi kohvilõhna, oli see sürrealistlik. Oma kogemusest järeldasin ka, et vaktsineerimispassiga võisin isegi haigena igale poole siseneda, kuid testimine peatas hoo ja takistas inimesi nakatamast. Järelikult tuleks paralleelselt vaktsineerimisega inimesi regulaarselt testida. Just regulaarse testimise kogemus on Eesti koolid avatuna hoidnud.

Delfi ja Eesti Päevaleht koostasid 2021. aasta 100 mõjukama inimese edetabeli. Nende seas olete ka teie. Mis te arvate, miks teid 100 mõjukama sekka valiti?

Ma ei oska eriti mingeid järeldusi teha ega seda eriti tõsiselt võtta. Arusaadavaid selgitusi, mis annaks mingigi vihje valiku tagamaadest, tegelikult ei ole. See, et keegi suudab avalikkuses midagi öelda, ei anna pilti isiku tegelikust mõjust. Arvan, et viimati mõõdeti kiriku mõju koos politsei, riigikogu, presidendi või valitsuse reitinguga umbes 20 aastat tagasi. Täna ei oska keegi objektiivselt öelda, milline on kiriku või kirikupea mõju või maine ning kas mingi samm, väljaütlemine või ettevõtmine seda mõju ka kuidagi muudab.

Kui püüda minna ajas paar aastatuhandet tagasi ja mõelda Jeesusele, kuidas hindate tema kommunikatsiooni edu ja mõju?

Jeesust võib pidada omal kombel avalike suhete ja suhtekorralduse geeniuseks. Ta oli suurepärane lugude jutustaja, tundis hästi oma sihtgruppi ja kõneles just neile, rääkis lihtsas keeles ja oli oma sõnumis järjekindel ning rääkis tõest armastusega, mitte hukkamõistvalt nende suhtes, kes sama tõde ei jaganud. Ta valis oma meeskonna nende hulgast, kes olid tema sihtgrupiks (lihtsad inimesed) ja samas oma ala spetsialistid: kalamehed, põllumehed, käsitöölised, karjakasvatajad. Ta veenis ümber variserid, kes tahtsid abielurikkuja naise surnuks pilduda ja pani pärast tema juures einestamist rikka ja korrumpeerunud maksukogujate ülema Sakkeuse oma varandusest poole vaestele jagama ning selle, mille oli altkäemaksuna kogunud, neljakordselt tagasi maksma.

Jeesust võib pidada omal kombel avalike suhete ja suhtekorralduse geeniuseks.

Ta põhjendas veenvalt ära maksude maksmise vajaduse, öeldes, et keisrile tuleb tema osa tagasi anda, sest maksurahal oli rahaomaniku pilt. Ta jagas kõigile võrdselt tasuta süüa ja tegi tasuta arstiabi kättesaadavaks kõigile, ka neile, kes seda endale muidu lubada ei saanud. Halvatu tervendamisega hingamispäeval tegi selgeks, et erakorraline esmaabi peab olema kättesaadav 24 tundi ööpäevas ja ka puhkepäevadel (traditsiooni järgi oli igasugune töötegemine hingamispäeval keelatud). Samas tõdes Jeesus siiski korduvalt, et inimesed soovivad pigem ajutist kõhutäit kui pikaaegset rooga – eluleiba, millest hing saab toitu igavesti.

Lõppevale aastale tagasi vaadates ja kokkuvõtet tehes, mis olid teie jaoks eredamad hetked?

Eesti luterlaste jaoks on märkimisväärne see, et maailma luterlikke kirikuid ühendava katusorganisatsiooni Luterliku Maailmaliidu tegevjuhiks ehk peasekretäriks valiti selle aasta juunis EELK vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna kasvandik Anne Burghardt.

EELK siseelu seisukohast väärib märkimist viis aastat tagasi alanud õigusreformi lõppemine, mis kohendas kiriku õigusruumi kiriku tegelikele oludele vastavaks ja mille tulemusena loodi EELK põhikirjas võimalus moodustada Eestis piiskopkonnad. Kas ja millal piiskopkonnad ka tegelikkuses moodustatakse, näitab tulevik.

Märkimisväärsena läheb 2021. aasta ajalukku ka selle poolest, et Eesti kaitsevägi sisuliselt lõpetas kaitseväe kaplanaadi tegevuse, jättes sellest alles vaid sümboolsed riismed.

Isiklikus plaanis osutus 2021 aastaks, mil lisaks kahele vaktsiinidoosile sain kolmanda ehk tõhustusdoosi asemel hoopis koroonaviiruse. Sain uue kogemuse võrra rikkamaks.

Mainisite, et Luterliku Maailmaliidu juhiks sai eestlannast vaimulik. Kuidas hetkel on lood vaimulike pealekasvuga?

Eesti luteri kiriku teenistuses pole kunagi olnud nii palju vaimulikke kui praegu. Kokku on vaimulikke ligi 240, kellest kogudusi teenivad umbes 150. Ülejäänud on ilma kogudusteta vaimulikud, kes teenivad kaplanitena, praostkondade vikaarvaimulikena, on reservis või emerituuris.

Eesti luteri kiriku teenistuses pole kunagi olnud nii palju vaimulikke kui praegu.

Pealekasv on hetkel piisav, arvestades seda, et kogudusi, kus suudetakse mingitki teenistustasu maksta, on vähe ja vaimulikud peavad leidma leivateenimiseks kõrvalameteid. Kui soovida, et iga koguduse teenistuses oleks täisajaga teeniv vaimulik, siis loomulikult võiks vaimulikke rohkem peale tulla.

Kas Eestil on potentsiaali naispiiskopi saamiseks?

Naispiiskopi saamiseks on tehniliselt kõik võimalused olemas. See tähendab, et oleks võtta sobivaid ja pädevaid kandidaate, kes vastavad seatud tingimustele: on vähemalt 40-aastased ja preestrina teeninud vähemalt 15 aastat. Küsimus on, kas kirik tervikuna on valmis naispiiskopiks ja kas koguduste esindajatest koosnev 65-liikmeline kirikukogu oleks ka valmis naist piiskopiks valima.

Kuidas kommenteerite Tartu praostkonna vikaarõpetaja Thomas-Andreas Põderi ERR-is ilmunud arvamuslugu, kus ta kirjutab, et see, mis EELK juhtimises hetkel toimub, on teoloogiliselt, korralduslikult ja majanduslikult absolutistlik kirikuvürstiriik?

Luteri kirikus – nagu ühiskonnas tervikuna – on sõnavabadus. Seda vabadust Thomas-Andreas Põder ka kasutab. Kes aga vähegi süveneb EELK-s tehtud õigusreformi käiku ja eriti kirikukogul vastu võetud otsustesse, peab ilmselt kirikukogusse mitte kuuluva autori hinnanguid kirjanduslikeks liialdusteks.

Luteri kirikus – nagu ühiskonnas tervikuna – on sõnavabadus.

Seda, et EELK ei ole vürstiriik, kinnitab ju ka fakt, et põhikirja muutmiseks oli vaja 2/3 kirikukogu liikmete toetushäält. See tähendab, et üle neljakümne inimese enam kui kuuekümnest toetas nimetatud reforme. Absolutistlikus kirikuvürstiriigis otsuseid kindlasti nõnda vastu ei võeta.

Piiblis on öeldud, et „ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel“ (1). Kuidas tänapäeval seda kirjakohta mõista tuleks? Inimesed soovivad, et kirik käiks ajaga kaasas, mida mingil määral ka tehakse, näiteks uuendati kiriku lauluraamatu kontseptsiooni ja jumalateenistuste korda.

Kirikukaugetele inimestele võib vahel tunduda, et muudatuste tegemine või nende takistamine toimub kirikus kusagil väikeses tagatoas või peapiiskopi kabinetis. Mistõttu oleks võimalik või oleks olnud võimalik asju muuta suhteliselt lihtsasti. Nii see siiski ei ole. Et midagi kiriku liturgias või õpetuses muuta, peab esmalt keegi selle muutmist soovima. Selleks peab koostama eelnõu, korraldama diskussiooni. Seejärel peab selle ettepaneku või eelnõu heaks kiitma vaimulike konverents, kuhu kuuluvad kõik täieliku teoloogilise haridusega ordineeritud vaimulikud, keda on üle paarisaja. Samuti tuleb nende muudatustega tulla veel ka 65-liikmelise kirikukogu ette, mille vaimulikest ja ilmikutest (2) liikmed on valitud kõikidest Eesti piirkondadest. See tähendab väga demokraatlikku protsessi, mille läbimiseks on vaja teha palju tööd, et veenda inimesi millegi muutmise vajaduses. Kui muudatused on õnnestunud, on need leidnud ka enamiku otsustajate toetuse. Rahulolematud on need, kes on jäänud vähemusse – nagu see on demokraatlike otsustusprotsesside puhul ka väljaspool kirikut. Paljude küsimuste puhul, mille muutmist ilmalik ühiskond ootab, puudub aga kiriku sees konsensus või on küsimuste arutelu nii rohujuure tasandil, et keegi pole suutnud ega tahtnud neid ettepanekuid sõnastada ega eelnõuks vormida.

Urmas Viilma. Mõtisklus. Foto: Olga Maikina

Jõulud on aeg, mil inimesed soovivad teha kingitusi oma kõige armsamatele, samuti soovitakse aidata nõrgemaid ja lüüa kaasa heades algatustes. Milliseid taolisi tegemisi te lõppevast aastast välja tooksite?

Mul on hea meel, et Eesti inimesed annetavad ühe rohkem ja leiavad vastavalt oma südame häälele need valdkonnad, kuhu oma toetus anda. Alati on loomulikult lihtsam ja emotsionaalselt põhjendatum anda tuge kellelegi, kes on eluohtlikult haigestunud, õnnetuse tagajärjel viga saanud või kodu ja vara kaotanud. Mul on hea meel, et ühe EELK maakoguduse vaimuliku, Pindi ja Vastseliina koguduse õpetaja Argo Oleski kodu mahapõlemise järel reageerisid sajad eraisikud, ettevõtted ja kogudused, et Oleskite perekonda toetada. Aasta lõpuks on kogunenud annetustest summa, millega on võimalik rajada uus kodu.

Ise olen kaasatud SA EELK Toetusfondi ehk Kirikufondi nõukogu töösse. Tegemist on tuntud Eesti ettevõtjate algatusel ja toel käivitunud fondiga, mille eesmärk on koguda lisavahendeid Eesti arhitektuurimälestisteks tunnistatud pühakodade restaureerimiseks või taastamiseks. See on keeruline ülesanne, sest pigem eelistatakse toetada haigestunud inimesi või varjupaigas olevaid loomi – mis on ka mõistetav. Samas on kurb näha, kuidas riikliku kaitse all olevad kultuuriväärtused ei saa piisavalt riiklikku tuge, et neid restaureerida. Nii nagu Eesti loodus on meie kõigi vastutusel, on seda ka ajaloolised pühakojad.

Üllatavalt paljud inimesed tunnevad end tänapäeval üksildasena. Mõni on tõesti jäänud päris üksi. Mõnel aga on inimesed ümber, ent ometi tunnevad nad end üksildasena. Milline on üksildust tundvate inimeste lootus?

Üksildus on üha suuremat ringi inimesi puudutav tunne. Koroonaviirus on üksijäämist veelgi süvendanud. Inimestele on oluline teada ja kogeda, et nad on kellelegi vajalikud. Et nad lähevad kellelegi korda. Mida üksildust tundvad inimesed saavad ise ära teha, on raske mõne sõnaga öelda. Soovitaksin kõige tõsisematel üksildushetkedel minna koduseinte vahelt välja, näiteks jalutama. Hea oleks minna kuhugi, kus on teisi inimesi.

Palju sõltub ka meist kõigist endist, et inimesed meie ümber ei tunneks ennast üksildasena. Et inimestele nende väärtusest teada anda, võib piisata isegi jõulukaardi saatmisest. Eriti ajastul, mil see tava enam nii levinud ei ole. Inimene, kes on harjunud suhtlema ühismeedia kaudu, tajub postkaardi saamist erilise tähelepanuavaldusena. Ka oleks meil aeg kasutada oma nutitelefone vahel vähem nutikalt ja teha telefoniga seda lihtsat asja, milleks telefonid algselt mõeldud olid – kellelegi lihtsalt helistada.

Tänavune surmade statistika näitab suremuse kasvu. Kuidas trööstiksite leinavat inimest, kes on kaotanud lähedase?

Et aidata konkreetset inimest leinaga toime tulla, on vaja isiklikku vahetut hingehoidlikku lähenemist. Minu nõuanne, mida saan distantsilt jagada, on et inimesed ei jääks oma leinaga üksi, vaid otsiksid kontakti oma koguduse vaimuliku või hingehoidjaga, kes suudab toeks olla või soovitada mõnd leinarühma, millega liituda. Kindlasti saab abi ka 24/7 tegutsevalt tasuta hingehoiu telefonilt 116 123.

Mida soovitate inimestele, et nad sõprade ja perekonna seas suudaks säilitada rahu ja head suhted vaatamata erimeelsustele vaktsineerimise osas?

Rahu hoidmine ja sõlmimine teatud teemadel nõuab sisemist otsust. Seni, kuni me naudime vaidlemist ja soovime vastanduda, me seda ka teeme. Kui soovime rahu, tuleb enda jaoks jõuda otsusele, et ei lähe tülitsemisega kaasa. See ei eelda teise poole argumentidega leppimist või nõustumist.

Seni, kuni me naudime vaidlemist ja soovime vastanduda, me seda ka teeme. Kui soovime rahu, tuleb enda jaoks jõuda otsusele, et ei lähe tülitsemisega kaasa.

See eeldab rahu ja hea läbisaamise väärtustamist enam kui oma tõe manifesteerimist või vaidluses peale jäämise tunnet. Seega, rahu säilitamiseks peab seda rahu hindama, väärtustama ja selle nimel vaeva nägema.

Piiblis armastuse ülemlaulus on sõnad: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (3). Miks on armastus suurem või olulisem kui usk ja lootus?

Miski muu ei loo püsivamat sidet inimese ja Jumala, sureliku ja surematu, ajaliku ja igavese vahel kui terviku moodustav kolmik: usk, lootus ja armastus. Usk tähendab kõige olulisemates ja viimseis asjus lõplikku usaldust Jumala vastu. Lootus tähendab vaatamist silmapiiri taha, kuhu ülestõusnud Jeesus läks igavesi eluasemeid valmistama kõigile neile, kes temasse usuvad. Mõlemad, nii usk kui lootus aitavad inimesel sirutuda Jumala poole. Armastus on suurim seepärast, et tähistab Jumala astumist inimesele vastu. Armastus paneb Jumala astuma inimese juurde. Ka inimsuhetes tähistab armastus konkreetset tegu või sammu, mida teeme, et astuda teisele inimesele lähemale.

Kuidas kirikud on saabuvateks jõulujumalateenistusteks valmis ja mida peaks jõuluõhtul kirikusse minnes teadma?

Kogudused on jõulujumalateenistusteks hästi valmistunud. Kehtivate regulatsioonide kohaselt võivad jumalateenistustel osaleda kõik soovijad, kes kannavad maski, desinfitseerivad käsi ja hoiavad teistega distantsi. Jumalateenistustel osalemiseks ei pea esitama vaktsineerimispassi, kuid kohustuslik on kanda maski. Kuna kirikutes on hajutamise kohustus, korraldavad mitmed kogudused just jõuluõhtul rohkem jumalateenistusi, et inimesi hajutada ka eri kellaaegadel toimuvate teenistuste vahel. Vaktsineerimispass tuleb esitada kirikukontsertidel, mis on lahus jumalateenistustest.

Mida soovite jõuluajaks ja intervjuu lõpetuseks veel lisada?

Koroonaviiruse üks suur positiivne õppetund on olnud, et me oleme hakanud rohkem üksteisele silma vaatama. Inimese silmadest on võimalik välja lugeda palju: kurbust ja rõõmu, armastust ja vihkamist, hoolivust ja põlgust. Jeesus kasutab meie kõigi kohta sõna ligimene. Ei ole nii, et üks inimene on mulle ligimene ja mina talle, kuid kellegi teise puhul see reeglipära ei kehti. Jumal lõi kõik inimesed oma näo järgi. Üksteisele ligimeseks olemises väljendubki meie jumalanäolisus. Me kõik oleme ligimestena ühenäolised – jumalanäolised.

Koroonaviiruse üks suur positiivne õppetund on olnud, et me oleme hakanud rohkem üksteisele silma vaatama.

Üksteisele silma vaadates näeme seal ligimest, kuid ka Jumalat. Just sellise näoga sündis jõuluööl inimeseks ka Jumal ise. Omavahel rahus ja armastuses elades oleme jõuluööl sündiva jõululapsega kõige rohkem ühte nägu. Kui meil on rahu ja armastus isekeskis, tunneb jõululapsena sündiv Jumala Poeg meis kõigis ära oma õed ja vennad – Jumala lapsed. Armastus teeb meid kõiki jumalanäolistena ühe perekonna liikmeteks.