Kui mina ja mu õde Liza väikesed olime, käisime suviti vanaema Zina juures. Magasime väikeses suvilatoas, kuhu poollahtisest aknast pääses sisse veidi värsket õhku, ja sääski. Kui kardinad varahommikul vaevumärgatava tuule käes kõikusid, siis vilkusid akna taga vaarikapõõsad. Need kasvasid piki kraavi (salakaval koht, kuhu võib sulgpalli mängides kukkuda). Teisest aknast paistis kirsipuu ja kohe selle kõrval luuderohuga kaetud maja tagauks. Ukse vastas ploomipuu all karusmarjapõõsas. Sellele järgnesid lõputud peenrad ja vanaema usina töö viljad: tugede külge seotud hernes ja jumpsakad oad, kartulid ja porgandid, peenarde vahele pikitud õunapuud, läbipääsmatu mustasõstrapõõsaste sein. Paus: jõudsime vanaisa Saša lemmikpaika – tema töötuppa. Kasvuhoonete lappimisest ja peenarde rohimisest vabal ajal viibis ta ikka siin ja meisterdas midagi. Paremat kätt jäävas kanakuudis oli samal ajal veel vaikne. Siitsamast kõrvalt võis endale paar maasikat noppida. Ettevaatust! Siin võis komistada keset aeda seisva vihmavett täis vanni otsa. Maja juurde tagasi tulles hakkas silma dissidentlik lillenurk: mäletan sametisi roose, saialilli, aedkannikesi, meelespäid.

Ümber veranda minnes sattusid suure pirnipuu alla. Selle varjust viis roheline trepp üles kuumale katusele. Sealsamas oli müstiline pööning, täis vanu asju. Praegu kahetsen, et sinna kunagi kolama ei sattunud. Pööningu all asus jahe veranda, kuhu uniste kärbeste sekka tormasid vahel sisse ähvardavalt põrisevad herilased. Tabureti peal seisis ämber jääkülma (ja magusa!) kaevuveega. Köök, mis oli kitsas kui vagun, täitus tasapisi päikesevalgusega. Tiksus vana kell, kummutil seisid oranžid valgete täppidega tassid. Kui ma ärkasin ja magamistoast lagedale ilmusin, valas vanaema neisse lahustuvat kohvi ja kondenspiima. Liza sõnul varus vanaema Zina minu tulekuks alati rohkelt kondenspiima, et ma oleksin õnnelik. Ma ei teadnud seda. Aga õnnelik olin tõepoolest.