Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Ajakirjaniku amet sobib vaid tugevatele

Ragne Kõuts | Fotod: Unsplash & Pexels

Sotsioloogiaklassiku Max Weberi raamatuid ei võta ju igapäevaselt kätte. Aga selliste vanade tähtsate tekstide lugemisel on mõnikord võimas ahhaa-efekt. Võib juhtuda, et avastad raamatust ootamatuid kõrvalmõtteid, mis kõlavad aktuaalselt just praegu – lisaväärtusena esmasele küsimusele, mida tahtsid tekstilt küsida.

Vaatasin Weberi poliitilise kommunikatsiooni käsitluse meeldetuletamiseks uuesti üle tema 1919. aastal peetud loengu „Poliitika kui elukutse ja kutsumus“. Sattusin seejuures peale lõikudele, milles Weber selgitas oma arusaama ajakirjanikest.

Weberi suhtumine oli üllatavalt positiivne ja empaatiline, kuigi juba sada aastat tagasi oli täitsa tavaline ajakirjanike kallal õiendada. Weber, omades isiklikke kogemusi ajakirjanikutööst, kirjutab: „Ajakirjanik jagab kõigi demagoogide ning muuseas ka advokaadi (ja kunstniku) saatust: tal puudub kindel sotsiaalne klassifikatsioon. Ta kuulub omamoodi paariate kasti, mida „ühiskonnas“ hinnatakse ikka selle eetiliselt kõige madalamal seisvate esindajate järgi.“ (lk 69-70)*.

Weber ei sildistanud, vaid viitas ajakirjaniku ameti tuumale – demagoog on see, kes kasutab „sõna jõudu“.

Nonii, Weber liigitab ajakirjaniku demagoogide hulka! Demagoogi puhul tuleb ilmselt kohe pähe keegi, kes püüab rääkida musta valgeks. Aga see ei olnud sõna tolle aja kasutuse mõte. Weber ei sildistanud, vaid viitas ajakirjaniku ameti tuumale – demagoog on see, kes kasutab „sõna jõudu“.

Ajakirjanikutöö nõuab enesekindlust ja tugevat moraalset kompassi – Weber viitab tööga kaasnevatele „võrreldamatult suurematele kiusatustele“ (lk 70)*. Peavad ju ajakirjanikud liikuma võimule ja rahale lähedale, et täita ajakirjanduse üht keerulisemat ülesannet – kriitiliselt jälgida, kuidas teostatakse poliitilist ja majandusvõimu. Seda tööd saab teha see, kes ei lange kiusatusse.

Just kriisiolukorras on lihtsam mõista, kui suur on ajakirjanike vastutus selle eest, kas avalikkuses tekib paanika või mitte.

Rein Lang viitas hiljutises arvamusloos sellele, et ajakirjanikud on olnud varmad koroonakriisis vahendama valitsuse ja ametkondade sõnumeid, esitamata kriitilisi küsimusi*. Kriis küll ja ei ole hea loopida selle peamistele haldajatele kaikaid kodaratesse – aga ikkagi … otsuste tagamaade kohta peab ikka küsima. Just kriisiolukorras on lihtsam mõista, kui suur on ajakirjanike vastutus selle eest, kas avalikkuses tekib paanika või mitte. Nagu Weber ütles: „vastutus on siin kaugelt suurem ning et ka iga ausameelse ajakirjaniku vastutustunne pole keskmiselt kõige vähemalgi määral madalam kui õpetlasel, vaid kõrgemal“ (lk 70).

Max Weber arvas ka, et seetõttu on ootused ajakirjaniku intelligentsusele tohutult kõrged – võrreldavad teadlastele ja õpetlastele seatavate ootustega. „Igaühele ei jõua kohale see, et tõeliselt hea ajakirjanduslik saavutus nõuab vähemalt sama palju „vaimu“ kui ükskõik milline teaduslik saavutus – tõsi küll, hoopis teistsuguste loometingimuste juures, - eeskätt vajaduse tõttu kohe käsu peale valmis saada ning kohe mõjuda.“ (lk 70)*.

Vot selline amet on ajakirjaniku amet – sobilik vaid tugevatele!

Fotod: