Reklaamlauset „Põltsamaa, ehtne ja hea!“ oskab peast järgi ümiseda vähemalt põlvkonna jagu eestimaalasi. 1994. aastal reklaamile muusika kirjutanud helilooja Ivar Must võttis 2016. aastal ette kohtutee, sest reklaamile loodud teost ja selle arranžeeringuid kasutati reklaamis aastaid ebaseaduslikult ja heliloojale tasu maksmata. 2021. aasta septembrikuus jõustus kohtuotsus, mille järgi Tartu ringkonnakohus mõistis autoriõigusi puudutavas vaidluses Mustale välja üle 60 000 eurose hüvitise.

Kõneldes reklaamiagentuuride esindajate ja videograafidega selgub, et videolugudesse ja reklaamidesse valitava muusika puhul otsustatakse viimasel ajal sageli hoopis internetipõhistes muusikapankades olevate heliteoste kasuks. Saatesarja „Metslased“ autor Lemo ehk Laur-Leho Kaljumets ütleb, et sõltuvalt vajadusest kasutab ta videolugudes nii autori- kui ka kataloogimuusikat. „Telesaadete puhul on see vahekord pool ja pool, aga tellimustöödes läheb enamasti kaubaks kataloogimuusika.“ Audiopanga eeliseks toob Lemo soodsama hinna ja asjaajamise lihtsuse.

Ka Goal Marketing OÜ tegevjuhi Marko Saue sõnul saab muusika valikul enamasti otsustavaks kiirus ja mugavus, ühest kohast saab korraga nii autori-, fonogrammi- kui ka esitajaõigused. „Sageli juhtub, et klient pole video taustamuusika peale mõelnud või soovib mitu korda vahetada, et leida see õige. Sel juhul on helipangas lihtne toimetada ning eri muusikat katsetada,“ põhjendab Saue ja peab tähtsaks, et kohe oleks kõik legaalne, sest klipid lähevad enamasti üles internetti, sh YouTube’i, kus on automaatne autoriõiguste kontroll.

Urmas Salu reklaamiagentuurist La Ecwador ütleb, et arvestades agentuurist läbi käivate projektide kiiret töökulgu ja mahtu, pärineb neilgi enamik heliteoseid muusikapankadest, kuna nende puhul on autoriõigusega seotud küsimused üsna lihtsad. Veel toob ta muusikapanga eeliseks tõhusa otsimootori, öeldes: „Meie põhikeskkond muusika jaoks on Envato, kus on tohutu kollektsioon muusikat ning selle otsingumootor on väga hea, kui on vaja konkreetseid instrumente, tempot või muid näitajaid, mille põhjal lugu välja sõeluda.“

Teisalt toob Marko Saue välja muusikapankade miinuse: „Tuntud hitte audiopankades pole, aga hea tuttav muusikapala ja videolooga täpselt sobivad sõnad loovad klipi efektist poole – see annab emotsiooni. Kui klient on soovinud tuntud lugu taustaks, on ta selle ise organiseerinud.“

Mida siis teha, kui on soov audiovisuaalset lugu ilmestada muusikaga, mida audiopank ei paku? Kas õppetöös kehtiv vaba kasutus on ikka nii vaba, nagu sageli arvatakse? Mida tähele panna, et reklaamide ja videolugude loomise tuhinas ei läheks meelest õigesti ja õiglaselt kohelda ka teisi loojaid, sh muusikuid, seda äsja jõustunud uuendustega autoriõiguse seaduse valguses? Sellest räägib lähemalt Eesti Autorite Ühingu tegevjuht Mati Kaalep.

Palun selgitage alustuseks võhikule, mis on autoriõigus.

Lihtsustatult öeldes on autoriõigus autorile antud õigus lubada ja piirata, kuidas tema teost kasutatakse. Ühelt poolt hõlmab autoriõigus varalisi õigusi ja tähendab õigust küsida teose kasutamise eest tasu. Teiselt poolt hõlmab see isiklikke õigusi ehk õigust määratleda, kuidas autorit teose kontekstis käsitletakse: kas tuuakse välja tema nimi või pseudonüüm, kas lubada teose täiendamist või tõlkimist jne. Seejuures ei saa igasugune teos kaitset, vaid ainult sellised, mis on kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnast, väljendab autori enda intellektuaalset panust ehk on originaalne, on väljendatud tajutaval moel (näiteks kirjalikult) ja ka reprodutseeritav.

Rääkides muusikute autoriõigustest, mille vastu nende loomingu kasutamisel eksitakse?

Tihtipeale inimesed ei taju, et loometöö sündis kellegi ajast ja on teise isiku töö vili. Sellest tuleneb soov saada autoriõigusega kaitstud teoseid tasuta. Selline töö on tihtipeale nõudnud mitte ainult pikaajalist pühendumist, vaid ka otseseid kulutusi. Ma ei usu, et tänapäeval inimesed enam autoriõiguse olemasoluga kursis ei oleks: ikka on nähtud YouTube’is või muudes keskkondades kirja, et üks või teine teos on maha võetud autoriõiguse rikkumise pärast. Kui sellise teavitusega kaasneb tavaliselt pigem pettumus, et video jääb vaatamata, siis vahel peaks sellega kaasnema ka kaastunne autorile, et tema loomingut on loata kasutatud.

Tihtipeale inimesed ei taju, et loometöö sündis kellegi ajast ja on teise isiku töö vili.

Tegelikult pole ka lubade saamine teoste kasutamiseks eriti keeruline – üldjuhul tuleb vaid võtta ühendust autoreid esindava organisatsiooniga. On rõõm näha, et teenused nagu Spotify ja Netflix on digimaailmas oluliselt lähendanud autoreid ja teoste kasutajaid. Nii on paljud teosed varasemast oluliselt lihtsamini kättesaadavad ja aina rohkem inimesi valmis autoriõigustega kaitstud teoste eest ka tasu maksma.

Mis lubade või õigustega peab arvestama, kui inimene kasutab muusikat näiteks videoklipis või reklaamis?

Sõltub muusika kasutamise meetodist ja kohast, kus lõpuks lugu avaldatakse. Kõige lihtsam võimalus välja selgitada, kuidas teose kasutamiseks luba hankida, on pöörduda Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) poole. Üldreeglina esindab EAÜ muusikateoste autorite õigusi, aga teatud osas ka kunstnike ja koreograafide omi. Samas, kui muusika tellitakse eraldi audiovisuaalse teose tarbeks, siis lubab EAÜ autoritel sõlmida otselepingud tele- ja raadioteenuse osutajatega. Kui kasutatakse olemasolevat muusikateost, siis peab hankima salvestamise või sünkroniseerimisloa. Sünkroniseerimine tähendab audiovisuaalse loo puhul seda, kui esmakordselt viiakse kokku konkreetne (liikuv) pilt ja muusikateos, seega toimub esmakoopia helindamine ehk sünkroniseerimine.

Õigustest peab eelkõige arvestama autori õigusega lubada või keelata oma teose edastamist ja ka üldsusele kättesaadavaks tegemist. Teose edastamise õigus hõlmab eelkõige luba teose levitamiseks raadio, televisiooni ja kaabellevivõrgu kaudu ning üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus hõlmab luba teose levitamiseks internetis.

Kelle poole tuleks loomingu kasutamise küsimustes pöörduda?

Küsimuste puhul tasub alustada EAÜ-st, kes sõltuvalt teose kasutusmeetodist saab edasi suunata vajaliku kontakti poole. Peab silmas pidama, et muusikateose kasutamisel on reeglina mängus kolm õigust: autori-, fonogrammi- ja esitajaõigus. Seejuures EAÜ kollektiivse esindamise organisatsioonina esindab muusikateoste autoreid ja annab lube autorite loodud teoste kasutamiseks. Eesti Fonogrammitootjate Ühing (EFÜ) ja Eesti Esitajate Liit (EEL) on samuti kollektiivse esindamise organisatsioonid, nemad esindavad vastavalt fonogrammitootjaid ja muusikateoste esitajaid. Seega, kui mõni kohvik või muu toitlustusettevõte tahab muusikateoseid esitada fonogrammidelt, siis peab ta kõigepealt saama EAÜ-lt loa muusikateoste avalikuks esitamiseks ja maksma loa eest litsentsitasu.

Samas on teatud tingimustel lubatud autoriõigusega kaitstud teoseid kasutada ka ilma selleks luba küsimata ja tasu maksmata – seda nimetatakse vaba kasutuse juhtudeks. Autoriõiguse seaduse järgi on lubatud selline kasutus näiteks päevasündmuste kajastamisel ajakirjanduses.

Kui soovin kasutada muusikat, mida esitati nt Vikerraadios, siis kellelt ma antud juhul pean luba küsima ja kellele maksma?

Kui inimene salvestab Vikerraadios edastatud muusikat oma isiklikuks otstarbeks, siis ei pea ta selleks luba küsima ega tasu maksma. Tegu on vaba kasutamisega. Samuti ei pea tasu maksma muusikateose esitajale ega fonogrammitootjale, kelle toodetud fonogrammilt Vikerraadio muusikateost edastas. Nagu öeldud, päevasündmuste kajastamiseks kehtib samuti vaba kasutuse erand.

Kui aga on soov Vikerraadio programmis olevaid muusikateoseid ärilisel eesmärgil kopeerida (reprodutseerida) ja see selgelt ei lähe vabakasutuse erandi alla, peab sellise reprodutseerimise jaoks luba küsima nii muusikateoste autoreid esindavalt EAÜ-lt kui ka EFÜ-lt. Kusjuures reprodutseerimisluba ei sisalda avaliku esitamise luba – see tuleb eraldi saada. Õnneks on vähemasti EAÜ-l lepingud suurte ringhäälinguorganisatsioonidega, mis enamasti katavad juba vajalikke õigusi sellisel määral, et iga ajakirjanik ei pea neid eraldiseisvalt hankima.

Igaks juhuks mainin, et isiklikuks otstarbeks soetatud helisalvestiselt (nt vinüülilt) võib muusikateoseid vabalt kuulata ja kopeerida seni, kuni seda tehakse isiklikuks kasutamiseks, aga kui poest ostetud muusikateost (fonogrammi) tahetakse kasutada avalikuks esitamiseks, siis see enam ei lähe vaba kasutamise alla. Loa saamiseks tuleb pöörduda EAÜ ja EEL või EFÜ poole.

Tänapäeval tekib tihti sarnane küsimus Spotify isikliku konto kasutamisega, kus kehtib sama reegel: Spotify, isegi selle tasuline konto, on mõeldud vaid isiklikuks kasutamiseks ja avaliku esituse tarbeks peab saama eraldi loa kollektiivse esindamise organisatsioonilt.

Autoriõigus kehtib 70 aastat pärast autori siit ilmast lahkumist. Kui ma soovin kasutada teost heliloojalt, kelle lahkumisest on möödunud 70 aastat, aga tema teost esitab hetkel tegutsev koor, siis kellelt siinjuhul tuleb salvestuse kasutamiseks luba küsida?

Kui helilooja surmast on möödunud enam kui 70 aastast, siis autoriõigused enam ei kehti ning sellise teose mängimiseks pole autori pärijatelt luba vaja. Küll aga on siinkohal oluline eristada koori kui esitaja ja helilooja kui autori rolli. Eelnevalt toodud näites autori puhul õigused enam ei kehti, kuid esitajate õigused kehtivad endiselt. Sellisel juhul peab suhtlema koorijuhi, dirigendi või EEL-iga, kuidas ja millistel tingimustel on võimalik teose kasutamiseks luba saada. Salvestuse kasutamiseks tuleb vastavad õigused hankida ka fonogrammitootjalt.

Mida peab teadma välismaiste autorite loomingu kasutamisel?

Välismaiseid autoreid esindab EAÜ sarnaselt Eesti autoritele. Nimelt on EAÜ sõlminud vastastikuse esinduse lepingud valdava osa maailma autoreid esindavate kollektiivse esinduse organisatsioonidega ja tänu sellele on võimalik Eesti territooriumil teoste kasutamiseks saada luba EAÜ käest. Kui aga kasutatakse välismaiste autorite muusikateost, millel on lisaks taga kirjastus, siis tuleb audiovisuaalse teose loojal reeglina suhelda kirjastusega.

Millest sõltub autoriõiguse tasu?

Autoriõigusega kaitstud teoste kasutamise tasu sõltub eelkõige teoste kasutuse liigist ja levialast.

Kui muusikat soovitakse kasutada audiovisuaalses teoses, siis sünkroniseerimistasu mõõdetakse sekundipõhiselt. Aga näiteks, kui muusikat mängitakse kohvikus, kehtib kuupõhine hinnakiri. Tasud on EAÜ juhatus määratlenud oma hinnakirjas, millega saab tutvuda meie, st autorite ühingu kodulehel.

Oluliseks erandiks on reklaamkasutus, sellisel juhul on meie liikmetel õigus reklaamitegijaga ise otse kokku leppida (ja harilikult seda võimalust ka kasutatakse). EAÜ liikmed saavad oma varalisi õiguseid ise esindada ka näiteks filmidele kirjutatud originaalmuusika esmahelindamise puhul, olemasolevate teoste kasutamisel käib õiguste taotlemine läbi meie.

Milline on ligikaudne eelarve, millega peaks arvestama, kui soovitakse kasutada autorimuusikat?

Kui soovite muusikat kasutada audiovisuaalses loos, näiteks taustal, siis nagu öeldud, nimetatakse seda sünkroniseerimiseks ja selle täpsema hinnakirja leiate meie kodulehelt, kuid üldistatult öeldes jäävad tasud vahemikku 0,19–0,82 eurot sekundi kohta. Reklaami ja sponsorluse puhul on hinnad kokkuleppelised.

Kohvikus, kus on kuni 20 kohta ja kus mängitakse muusikat helikandjalt (nn mehaaniline muusika), peab kohvikupidaja maksma 17 eurot kuus, kuni 50 kohaga kohvik aga 22 eurot jne.

Sõltuvalt teose kasutuse liigist võib autoritasudele lisanduda ka fonogrammitootja või esitaja tasu. Fono- ja esitajaõiguste kohta on mõistlik täpsemalt uurida fonogrammitootjate ühingu ja esitajate liidu käest.

Kas videos peab ära märkima, kelle loomingut on kasutatud? Kui jah, kas sellele on tingimusi?

Teose autoritel on isiklik õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist. See põhimõte laieneb ka audiovisuaalsetele teostele, mistõttu on vajalik viidata ka muusikateoste autoritele, kelle teoseid videos on kasutatud. Üldlevinud tava on, et autorile viidatakse lõputiitrites.

Teose autoritel on isiklik õigus esineda üldsuse ees teose loojana ja nõuda teose loomise fakti tunnustamist.

Kui audiovisuaalne lugu esitatakse koolitööna, millised tingimused siis kehtivad?

Teise isiku teose kasutamisel on autoriõigusega kokkupuude vältimatu. Koolitöö puhul ei kohaldu enamasti tasu maksmise ja loa küsimise kohustus, sest see läheb vaba kasutuse erandi alla, kuid säilib kohustus viidata allikale.

Aga kui ma panen koolitööna valminud loo ka Facebooki?

Õppe- või teadustöö puhul, mida ei panda avalikult internetti või pannakse väga piiratult, näiteks kinnisesse Facebooki gruppi või YouTube’i selliselt, et ligi pääsevad vaid õppetööga seotud inimesed, siis kehtivad üldjuhul vaba kasutuse erandid ja meil pole põhjust kasutatud muusikateoste eest sekundipõhist autoritasu küsida. Kui aga Eesti autori loomingut sisaldav õppetööna valminud video pannakse internetti avalikult välja, siis saame seda litsentseerida oma interneti leviala võimaldava tariifiga 19 senti/muusikasekund. Kui kasutatakse välismaiseid lugusid, siis soovitame suhelda muusikateost meie piirkonnas esindava kirjastusega (saame kontaktiga reeglina abiks olla). 19 senti/muusikasekund rakendub interneti leviala puhul ka siis, kui audiovisuaalne teos ei ole õppetööga seotud ja ei kujuta enesest reklaami. Hinnale lisandub autoritasu vahendustasu käibemaks, mis sünkroniseerimise puhul on 25 protsenti.

Millist rolli mängib see, kas videolugu tehakse MTÜ, riigiasutuse või ettevõtte jaoks?

Ühingu vorm ei mõjuta tasusid, v.a juhul, kui tegemist on heategevusliku üritusega, mil tavapäraselt ei küsi EAÜ ka autoritasu.

Ärilistel eesmärkidel vaba kasutuse erand ei kohaldu ja seega tuleb teose kasutamiseks kindlasti saada nii autori nõusolek kui ka vajadusel tasu maksta. Samas pole nõusoleku hankimise nõudest põhjust ära kohkuda: märkimisväärne osa muusikateoste kasutusest toimub ärilisel eesmärgil ja seda on võimalik teha igati seadusega kooskõlas.

Mida ütleksite kokkuvõtteks videoklippide, podcast’ide ja muude sarnaste teoste loojatele, miks tasub autoriõigustega arvestada?

Kujutage näiteks ette olukorda, kui ühelgi maalil poleks kunstniku allkirja, raamatul puuduks märge autori kohta või laulul poleks välja toodud selle esitajat. Ilmselt ei tundu see täna enam võimalik. Seega, õigus olla oma loomingu eest tunnustatud ja selle eest väärilist tasu saada toob meile kõigile ringiga tagasi uut ja inspireerivat muusikat, kunsti, kirjandust ja muud loomingut.