Apollo kino tutvustab seda filmi huvilisele nii: „Tunnustatud Soome režissööri Juho Kuosmaneni Eesti stsenaristidega – Andris Feldmanise ja Livia Ulmaniga – kahasse kirjutatud „Kupee nr 6“, mis pälvis 2021. aasta Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’, viib vaataja südamlikule teekonnale läbi trööstitu talvise 90ndate Venemaa. /…/ Film on inspireeritud Soome kirjaniku Rosa Liksomi samanimelisest romaanist, mis võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna.“

Ilmselgelt on tegu väärtfilmiga, mis juba iseenesest on põhjuseks, et seda vaatama minna. Kinost välja tulles ja läbi enamjaolt tühja, lörtsise ja libeda parkla kõndides tundsin ennast peaaegu nagu peategelane Laura (Seidi Haarla) Venemaa jäistes avarustes. See on film, mis paneb samastama, emotsionaalselt kaasa elama ning tekitab äratundmisrõõmu ja -kurbust oma ürginimlikkuses.

Kuigi teoses on humoorikaid hetki, ei ole see film neile, kes otsivad kerget, naljakat või glamuurset hollywoodilikku stiili. Selle asemel on kinolinal pesemata juuksed, kottis silmaalused, lõputu suitsetamine, samakas – tõeliselt glamuuritu rongisõit läbi 90ndate Venemaa Murmanskisse petroglüüfe ehk kaljujooniseid vaatama. Sealjuures on kogu teekond detailideni autentne: viinapudelist ja kurgipurgist ajastutruu karvamütsi ning kaasaskantava joogitopsini. Siin on stiililine panus ka eestlastel: kostüümikunstnik Jaanus Vahtral ja jumestuskunstnik Liina Pihelil.

Selle filmi puhul ei ole tegemist taotlusliku pisarakiskuja ega teosega, mis sihipäraselt vaataja tunnetega manipuleerib. Pigem kooruvad siin inimhinge sügavused lahti kihthaaval nagu sibul. Ei ülidramaatilisi stseene ega suuri dialooge, lugu antakse edasi suhteliselt minimalistliku kõne ja tegevuse kaudu, kuid läbi suurepärase näitlejameisterlikkuse tunnete väljendamisel.

Inimhinge sügavused kooruvad siin lahti kihthaaval nagu sibul.

Vaatajale lõpuks petroglüüfe ei näidatagi, sest selleks hetkeks, kui Laura viimaks nendeni jõuab, on need kaotanud tema jaoks oma algse tähenduse. Oluliseks kujuneb selles linateoses hoopis teekond Moskvast Murmanskisse ja sündmuste areng kahe täiesti erineva kupeekaaslase – intellektuaalist soomlanna Laura ja lihtsast vene töömehest kaevuri Ljohha (Juri Borissovi) – vahel.

Peategelase Laura jaoks koosneb teekond mitmest tagasilöögist. Pettumus sellest, et tema armastatud kirjandusprofessor Irina (Dinara Drukarova) otsustas viimasel hetkel reisile mitte tulla. Juba teel olles ja Irinale helistades mõistab Laura, et Irina igatsus tema järele ei ole pooltki nii suur kui tema igatsus Irina järele.

Elu irooniana kaotab peategelane oma abivalmiduse tõttu teekonnal ka viimase praktilise sideme endise eluga Moskva intellektuaalide ringkonnas, jäädes ilma videokaamerast, kuhu neiu oli filminud oma mälestused pealinnaelust.

Nende tagasilöökide eesmärk on sillutada teed arengutele, mis on selles loos olulised. Laurat justkui sunnitakse lahti laskma kõigest sellest, mida ta seni tähtsaks pidas, et luua ruumi uutele sündmustele, milles mängib määravat rolli Ljohha.

Kõige selle juures on tagasihoidlik ja napisõnaline, kuid oluline osa vagunisaatjal Natalial (Julia Aug), kellele selles loos on antud kanda saatuse roll.

Olgugi, et valdavalt trööstitu ja põhjamaiselt minimalistlik, on „Kupee nr 6“ ehedalt ajastutruu ja kaasahaaravalt realistlik tunnete pillerkaar, kus äratundmisrõõmu (võib-olla ka -kurbust) jagub.