Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Ilmar Tomusk: „Inimene peab kõigepealt õppima suhtlema inimesega ja alles siis masinaga.“

Kristi Raidla | Fotod: Dmitri Kotjuh, Alar Madisson

Ilmar Tomusk. Foto: Dmitri Kotjuh
Ilmar Tomusk. Foto: Dmitri Kotjuh

Reporter Kristi Raidla rääkis keeleameti peadirektori ja lastekirjaniku Ilmar Tomuskiga sellest, millega tegeleb keeleamet, kas keeleseadus on tänapäevane, milline on eesti keele tervis ning meie laste ja noorte lugemis- ja kirjutamisoskus.

Millega tegeleb keeleamet?

Keeleamet on ennekõike järelevalveasutus ja teeb riiklikku järelevalvet keeleseaduse nõuete täitmise üle: avalik teave, reklaam ning avalikult esitatud kaubamärkide eesti keeles esitamine. Teine suurem valdkond on eesti keele oskuse ja kasutamise nõuete kontrollimine. See puudutab ametnike, töötajate, ettevõtjate eesti keele oskust ja eestikeelse teabe tagamist, isikute või klientide teenindamist. Kolmas, natukene väiksem valdkond puudutab eesti keele õppekvaliteeti täiskasvanutele. Me kontrollime täiskasvanutele eesti keelt õpetavaid firmasid.

Kuidas te seda järelevalvet teete?

Praktika on olnud selline, et riigi- ja kohaliku omavalitsuste asutustes teeme pidevat järelevalvet. See tähendab seda, et kontrollime töötajate keeleoskust. Erasektoris, mis on kaubandus, teenindus, hotellindus, turvafirmad, hambaravifirmad, väga paljud meditsiiniasutused – seal me kontrollime töötajate keeleoskust siis, kui laekub kaebus. Ja neid kaebusi laekub kogu aeg.

Ja mis laadi need kaebused peamiselt on?

Kõige rohkem on ikkagi kaebusi selle kohta, et läksin sinna ja sinna poodi, küsisin teenindajalt selle või teise toote kohta ja müüja ei saanud minust aru. Ütleme, et see on selline kõige üldisem kaebus ja sinna juurde tulevad sellised väikesed nüansid: müüja palus mul rääkida vene keeles, müüja küsis, miks ma ei oska inglise keelt, müüja jooksis minema, sain müüja käest sõimata. Tihtipeale koosneb kaebus kahest osast: müüja ei oska keelt, aga ei oska ka teenindada. Ja tihtipeale selgub, et kui ei ole keelt, aga sa oled viisakas, abivalmis ja teed kõik endast sõltuva, et ikkagi kenasti teenindada, siis sinu peale keegi kaebama ei hakka. Meie loomulikult tegeleme keelega, me ei saa teha ettekirjutust, et parandage oma teeninduskultuuri, aga tegelikult hästi palju on teeninduskultuuri taga kinni, et meile neid kaebusi nii arvukalt tuleb.

Mu enda viimane isiklik kogemus on selline: sõitsin Boltiga ja Bolti juht suhtles minuga inglise keeles. Millele see viitab, et meil on sellised olukorrad?

Bolti juhtum on täiesti teistsugune juhtum kui mõne kaubandusketi teenindajaga. Bolti juht on taksojuht ja taksojuhi erinõuded tulenevad ühistranspordi seadusest: taksojuht saab õiguse sõidutada inimesi ka siis, kui tal keeleoskust ei ole. Meil on Tallinnas mitmeid juhtumeid, kus taksojuht ei oska ühtegi nn kohalikku keelt ehk ei eesti, vene ega inglise keelt ja siis esitab klient meile kaebuse. See on väga suur probleem meie taksonduses, mis paraku tuli koos Bolti ja väga tugeva poliitilise lobiga, mille tagajärjel taksojuhi keelenõue ühistranspordiseaduses tühistati. Meie oleme mitmel korral tulnud välja ettepanekuga, et see nõue tuleks taastada. Kui kõik läheb väga hästi, siis saab muidugi ainult äpiga hakkama. Aga väga tihti nii hästi ei lähe, kas juhtub liikluses mingi probleem, on ummik või on vaja sõita teist teed pidi või eksib taksojuht ära. Praegune olukord viitab sellele, et klient peab oskama taksojuhi keelt. Mõnikord see nii ka on, vene ja inglise keelega saadakse üldjuhul hakkama. Aga näiteks pärsia keelt oskavad siinmail väga vähesed ja kui taksojuht on kuskilt sealtkandist pärit, siis jääbki suhtlemine kuidagi katkendlikuks.

Meil on avalikus ruumis üldse näiteks inglise keelt päris palju. Mida te sellisest arengust arvate?

Kui me räägime avalikus ruumis võõrkeelsetest siltidest ja võõrkeelsest reklaamist, siis kõige suurema panuse avaliku ruumi võõrkeelestumisse annavad ärinimed. Nendega ei ole keeleametil mitte midagi muud ette võtta, kui ainult see, et keeleseadus ütleb, et ettevõtte liiginimetus peab olema eestikeelne ja sellele võib lisada võõrkeelse tõlke. Praktikas tähendab see seda, et kui näiteks ettevõtte ärinimi on Cafe Dorpat, siis „Cafe“ osas me võime teha ettekirjutuse lisada võõrkeelsele liiginimetusele eestikeelne „kohvik“. Ja see ongi kõik. Keerulisem on juhtum, kui see võõrkeelne ärinimi on registreeritud kaubamärgina. Kui kaubamärk sisaldab teavet tegevuskoha kohta, siis tuleb see esitada ka eesti keeles, aga see võib praeguse seaduse alusel olla kus tahes ega pea olema nähtav. Meil on väga palju juhtumeid, kus eestikeelne teave on kuskil nurga taga või visiitkaardi suurusel lipikul leti peal. Ühel juhul oli eestikeelne teave pandud uksematile. Inimesed tulid ja astusid sellele peale. See oli lihtsalt selleks, et näidata keeleametile koht kätte: näete, eesti keel on olemas. Juriidiliselt ongi eesti keel olemas ja meil ei olegi õigust nõuda, et see oleks vähemalt sama hästi nähtav kui võõrkeelne teave. Praegu me arutame keeleseaduse muudatuste paketti ja üks minu ettepanek on kindlasti see, et võõrkeelsete ärinimede ja kaubamärkide puhul peaks olema eesti keel hästi nähtav. Ma ei saa öelda, et ta peab olema sama kujundusega ja sama suur kui võõrkeelne, aga ta peab olema selliselt nähtav, et ma ei pea seda suurendusklaasiga otsima. Kui praegu kehtiv keeleseadus 2011. aastal jõustus, siis oli erakordselt tugev ettevõtjate surve, et eesti keelt kaubamärginduses üldse ei oleks. See oli tol ajal väga suur võit, et eestikeelsuse nõue kasvõi nurga taga kuskil oleks, aga me näeme, et see ei tööta.

Kuidas te tervikuna keeleseadust hindate? Kas see on tänapäevane, kui me vaatame reaalset elu?

Ei ole. Seal on tegelikult mitmeid väga huvitavaid vastuolusid. Näiteks on hakatud jõuliselt kasutama audioreklaami, et jõuda ühekorraga kõikide keskuses viibivate klientideni. Aga sellist nähtust nagu audioreklaam keeleseadus üldse ei reguleeri. See reguleerib audiovisuaalset reklaami, aga mitte audioreklaami. Meil on väga palju nurinat selle üle, et inimene siseneb kaubanduskeskusesse ja kõlab väga vali võõrkeelne reklaam. Üldjuhul on see venekeelne reklaam, mõnel juhul ka ingliskeelne. Ilmselgelt ei saa me seda ära keelata, aga see ei tohiks eesti keele üle domineerida. Ja veel üks väga huvitav nüanss. Keeleseadus ütleb, et avalikud sildid, viidad, kuulutused, reklaam ja juriidilise isiku teadaanded peavad olema eesti keeles. Seadus lubab neile juurde lisada ka tõlke võõrkeelde, välja arvatud juriidilise isiku teadaannetele. Aga kes on juriidilised isikud? Näiteks suur osa nendest majadest, kus elatakse, on juriidiliselt korteriühistud. Näiteks Lasnamäe korteriühistu ei tohiks oma elanikele anda teavet enamiku elanike keeles. Täpselt samamoodi ei tohiks terviseamet ja maksu- ja tolliamet teha oma teavitusi muudes keeltes. Minu meelest on see üsna absurdne. Me ei ole seda praktikas kunagi keelanud ja ma ei oska öelda, kas see oli tol ajal seadusandja tahe või viga. Sarnased vastuolusid on seaduses veel.

Te olete hästi pikalt keeleametit juhtinud, üle 25 aasta. Mis suunas selle ajaga eesti keel arenenud on?

Keel areneb ju omasoodu ja eesti keelel on läinud väga hästi. Eesti keelt kasutatakse vähemalt praegu veel nii paljudes eluvaldkondades, kui see üldse on võimalik. Kui me võtame hariduse, siis alates lasteaiast kuni doktorikraadini välja on sul võimalik õppida eesti keeles. Meil on minu meelest väga hästi arenenud terminoloogiatöö, samuti tõenäoliselt väga hästi arenenud keelenõuanne, -hoole ja - korraldus. Minu meelest teeb eesti keele instituut väga head tööd. Seda olen ise ühes artiklis nimetanud keelevaldkonna meditsiinisüsteemiks. Kui sa ihuhäda puhul helistad perearstile või lähed apteeki, siis keele puhul on meil keelenõuanne, kuhu sa helistad ja saad kohe abi või on keelenõuvakk, kuhu on aastakümnete vältel kogutud nõuandjate talletatud küsimused ja vastused.

Eesti keelt kasutatakse vähemalt praegu veel nii paljudes eluvaldkondades, kui see üldse on võimalik.

Kui mõelda selle peale, kui palju keeli maailmas on ja kui paljudel nendest on keeletehnoloogiline tugi, siis me oleme ikkagi keelte absoluutses tipus. Mis üha murelikumaks teeb, on kas või see viimane teadegi Tartu ülikoolist, et IT-erialadel ei ole piisavalt eesti keelt oskavaid õppejõude. Kui ühed ja teised erialad muutuvad võõrkeelseks, siis kokkuvõttes võib see hakata mõjutama juba selle valdkonna terminoloogiat, teadustööd ja lõpuks juba ülikooli asjaajamist ka. Ma kindlasti ei ütle seda, et kõrgharidus peab olema ainult eestikeelne, aga erialade lausvõõrkeelestumisel me kindlasti ei tohiks lasta sündida.

Otsisin välja ühe teie mõtte ühest 10 aasta tagusest Vikerraadio saatest. Te ütlesite siis, et noored ei suuda ennast enam selgelt väljendada ja terviklikku mõtet edasi anda. Kuidas täna seis on, kas olete endiselt sama meelt?

Ma olen natukene nukram kui kümme aastat tagasi, sest et …(peab pausi), see on lihtsalt huvitav, et gümnaasiumiõpilased ei julge enam tulla klassi ette avalikult rääkima ja kui sa loed nende kirjutatud tekste, siis jääb selline mulje, et eesti keelt oleks õpitud justnagu võõrkeelt. On mingid selgeks õpitud fraasid, selgeks õpitud mallid. Nendest väljapoole ei osata ennast enam väljendada, oma tekstiga tööd teha ja oma sõnumit lihtsalt ning selgelt väljendada. Ma olen lugenud 11. klassi õpilaste uurimistöid ja ma ütlen ausalt, nii kohutavat kantseliiti, nagu sealt olen leidnud, ma väga paljudes teistes valdkondades ei näe. Millegipärast on tekkinud selline mulje, et mida keerulisemalt ja raskepärasemalt sa ennast väljendad, seda targem sa välja näed.

Kui sa tahad hästi kirjutama õppida, siis sa pead võimalikult palju kirjutama.

Aga tegelikult on hoopis vastupidi. Tark näed sa välja siis, kui sa oskad kirjutada nii, et teised sellest aru saavad. Paraku on koolis minu meelest liiga vähe ka emakeeletunde ja neid tunde, kus konkreetselt kirjutatakse. Kui sa tahad hästi kirjutama õppida, siis sa pead võimalikult palju kirjutama. Üks mure, mida ma olen koolis tähele pannud on see, et väga paljud noored loevad ainult inglise keeles. See tähendab seda, et nende mõtlemisvõime eesti keeles enam nii aktiivselt ei arene, sest ega kirjanduse lugemine ei tähenda ju ainult lugemiselamuse saamist või et sa saad teada, kes siis selle või teise tegelase maha nottis – see on selline kõrvaline lõbu. Lugemine paneb sind kaasa mõtlema ja arendab sinu mõtlemist.

Lugemine paneb sind kaasa mõtlema ja arendab sinu mõtlemist.

Kui sa toidad oma mõtlemist aju arengu aktiivses eas ainult võõrkeelega, siis võib juhtuda, et sinu eestikeelne väljendusoskus ei arene nii palju, kui võiks ja seda on minu meelest praegu keskkooliõpilaste puhul märgata.

Räägime väiksematest lastest ka. Olete lastekirjanik ja kindlasti paljude oma lugejatega kohtunud. Kuidas on algklassides eesti keele oskusega ja milline on nende lugemishuvi?

Siin ma pean tõsiselt kiitust avaldama meie alushariduse- ja algklassiõpetajatele. Algklassides on tohutu lugemishuvi. Lapsed loevad, arutlevad ja mina julgen öelda, et tänu sellele lugemisele ja lugemishuvile on praegu veel meie PISA testide tulemused väga head. Meil justkui soovitakse jätta mulje, et meie tulemused on head tänu digiõppele, aga see pole kindlasti nii. Digiõppe mõju PISA tulemustele pole me veel näinud. Kardan, et see pole positiivne. Ilukirjanduse lugemine algklassides on ilmselgelt see, mis annab eneseväljenduse, arutluse ja ka probleemide lahendamise oskuse, sest lapsed arutlevad ja mõtlevad tegelastega kaasa. See on hästi huvitav nendega kohtumisel: sul on umbes sada esimese, teise ja kolmanda klassi last ja kui põnevil nad on sellest, mida nad on lugenud ja kuidas nad kaasa mõtlevad! Aga kui me läheme sealt edasi juba 6.–7. klassi, siis see huvi kaob. Siis tulevad mängu nutiseadmed ja meie lastekirjanduse uurijad ütlevad, et teismelistele on vähe neile sobivat kirjandust ja ka tõlkekirjandusest alati ei leia seda. Võib-olla on lugemishuvi kadumisel ka muid põhjusi, aga tagasi hakkab see tulema gümnaasiumis.

Kuidas kasvatada laste ja noorte huvi eesti keele ja ka lugemise vastu?

Tegelikult see keelehuvi ju üldjuhul hakkab kodust pihta. See algab sellest, et vanemad suhtlevad oma lastega. Ma arvan, et see on praegusel ajal on üks kõige kurvemaid asju üldse, kui vanematel kas ei ole aega või tahtmist lastega suhelda. Ma ei ütle, et internet ja nutiseadmed on saatanast, aga nad ei tohiks olla alates imikueast lapsehoidjad. Ma käin aeg-ajalt metsajooksu tegemas Harku metsas ja siis on küll üsna kurb vaadata, kui ema jalutab vankriga, laps on vankris, lapsel ja emal on nutitelefon. Selle asemel, et lihtsalt olla kas vaikuses, kuulata linnulaulu või lapsega rääkida. Meil on vaja seda, et lapse ja vanema vahel toimuks reaalne, päris elus suhtlemine. Üks mõiste, mis mulle kohe üldse ei meeldi, on n-ö kvaliteetaeg. Öeldakse, et sa pead oma lapsega veetma kvaliteetaega. Et siis 24 tunnist sa leiad selle 15 minutit, kui sa hästi aktiivselt tegeled ja siis saadad lapse jälle teise tuppa?

Meil on vaja seda, et lapse ja vanema vahel toimuks reaalne, päris elus suhtlemine.

Kvaliteetaeg on oluline, aga su laps peab teadma, et sa oled kogu aeg olemas, ta võib sinu poole pöörduda ja sinu käest midagi küsida. Ja sul peab selle jaoks aega olema. Sul peab olema tund või kaks kuulata, kui laps räägib ja tegelikult see rääkimine ei ole lihtsalt niisama suhtlemine. Rääkimise käigus areneb ka lapse kõne, ta areneb emotsionaalselt, ta tunneb ennast emotsionaalselt turvaliselt. Emotsionaalselt turvaliselt tundva lapse tunned koolis ära. Kui sa pöördud gümnaasiumilapse poole ja küsid tema käest, mida sa sellest arvad, siis paljud lähevad näost lapiliseks, vaatavad maha ega julge midagi öelda. See tähendab seda, et nad ei oska inimene inimesega suhelda. Nad on väga ägedad suhtlejad Facebookis või Twitteris ja pärlid lendavad, aga seda inimlikku suhtlemist ei ole. See hakkab kätte maksma siis, kui lapsed ülikooli ära lõpetavad ja tööle lähevad. Võtame kas või töövestlustel osalemise. Noor võib osata väga paljusid asju, aga ta ei oska sellest rääkida. Kõik saab alguse sellest, et laps peab oma vanematega turvaliselt suhtlema. See on ülioluline ja paistab koolis välja. Ma arvan, et ei ole hea mõte alates lasteaiast hakata rakendama süvendatud digiõpet, nagu siin plaanid on. Inimene peab kõigepealt õppima suhtlema inimesega ja alles siis masinaga.

Mis te arvate, kas saja aasta pärast räägitakse eesti keelt?

Räägitakse ikka. Tõenäoliselt on see natukene teistsugune eesti keel kui praegu. Kui te võtate 1739. aasta piibli, siis te saate sellest aru, aga mõningad asjad on natukene teistmoodi öeldud. Ma arvan, et tänane inimene saab saja aasta kaugusel olevast eesti keelest aru ja saja aasta pärast võib inimene võtta praegu välja antud raamatu ja saab ka sellest aru. Tõenäoliselt on väga palju uusi nähtusi ja palju uut sõnavara. Uku Masing küll ei ennustanud eesti keelele väga head tulevikku, aga ma usun, et eesti keel on elav ja elujõuline ka saja aasta pärast.

Ilmar Tomusk keeleametis. Foto: Alar Madisson