Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Oma mäng on ihule kõige lähemal ehk kaks Narvas peituvat näitust

Darja Maskin | Fotod: Darja Maskin, Jelizaveta Sedler

Alexei Gordini (Eesti) maal „Untitled“ VGA näitusel
Alexei Gordini (Eesti) maal „Untitled“ VGA näitusel

Laupäev, 15.01.2022

Keldrikorruse poolpimedas eestoas vahetavad kõik oma jalanõusid sussideks, sest igal pool on vaibad. Vaibad, sektsioonid, diivanid ja paksud televiisorid – kõik pärit 1990. aastatest. Kokku on tulnud hulgaliselt huvilisi, et vajuda vanamoodsale pehmele diivanile, võtta pult kätte ja mängida retrovideomänge. Ka mänguautomaadid on hõivatud. Kakuke Pac-Man sööb usinalt kollaseid täppe. Nupud klõpsuvad, hääled sumisevad. Korrus kõrgemal paikneb kaasaegse kunsti näitus nimega „Näotu“. Lubatakse, et siin esindatud teosed kommenteerivad ja tõlgendavad keldrikorrusel toimuvat ning videomängude mõju ja kõrvaltoimeid. Narva kunstiresidentuuris on näituse „VGA“ („Video Games & Arts“) avamine.

Pühapäev, 16.01.2022

Minu ümber on mannekeenid ja stendid kostüümidega. Need koosnevad hõbedast ja siidist, heinast ja killustikust, ostukorvidest ja pitsist, sõjast ja rahust. Näitusel „Oma ___ on ihule kõige lähemal“ on esindatud moekunstnike teosed, kus mängitakse materjalide ja tähendustega ning katsetatakse tolerantsuse ja empaatia piire. Saali vaikust lõhume vaid mina ja mu sammude kaja – täna on Narva Muuseumi Kunstigaleriis moenäituse viimane päev.

Kollaaž Oleg Frolovi teosest „Chronic Conflict“

Konflikt piirilinnas

Kui lahkun kunstiresidentuuri lae all rippuva neoonsinise dirižaabli alt (autor Raul Keller) ja astun keskmisesse saali, märkan näituse avateost. Vastasseintelt vaatavad teineteist tuntud videomängu tegelased Mario ja tema igavene vaenlane lohe Bowser. Tegu on koopiaga Vene kunstniku Oleg Frolovi teosest „Chronic Conflict“. Originaal näitusele ei jõudnud, nii et ready-made objektid (trellid, kus ripuvad tuntud mängutegelastega võtmehoidjad) asendusid kahemõõtmeliste piltidega, kus trellid muutusid ruuduliseks paberiks ning võtmehoidjad miniatuurseteks portreedeks. Arvestades näituse toimumiskohta palus autor oma kroonilist konflikti kujutavat teost mitte seostada Eesti ja Venemaa omavaheliste suhetega. Lootusetuid konflikte ning leppimatuid ideoloogiaid leidub mitte ainult globaalses poliitilises sfääris, vaid ka ühiskondades, kus mõttetu vastasseisu asemele peaks tulema dialoog.

Piirilinn Narva on õige koht, kus katsetada identiteedi peent mateeriat ja laiendada maailmavaadet füüsilistest ning ajaloolistest piiridest kaugemale.

Kahe riigi vastandumist ja samal ajal kahe erineva rahvuse kokkukuuluvust piirilinna alal julgeb Narva kunstigalerii näitusel peegeldada oma moekunstiteoses disainerite kollektiiv Formés. Disainerid pakuvad võimalust seista „külmale sõjale“ vastu sooja moeka särk-kampsuni abil. Beeži kootud kampsuni kahel hõlmal kohtuvad oranžide niitidega tikitud Eesti vapi lõvid ja Venemaa vapi kotka pea. Kas nende kokkunööpimisel sünnib koletis nagu Frankensteinil, või täiuslikum, evolutsiooni uuel astmel olev loom? Ehk viimane, kui panna rõhku empaatiale ja ajalooliste kogemuste sünteesile. Formés’ disainerid taaskasutavad julgelt materjale ning annavad uue elu nii rõivastele kui senistele tähendustele. Piirilinn Narva on nende jaoks õige koht, kus katsetada identiteedi peent mateeriat ja laiendada maailmavaadet füüsilistest ning ajaloolistest piiridest kaugemale.

Moebränd Formés (Eesti), kootud linane rahvustemaatiline särk

Ilu ja inetus – kumb on näotum?

VGA näituse osa nimega „Näotu“ on oma nime saanud Mihkel Kleisi tööst „Brutal gardener“. Maalil on kujutatud meest, kellel on osa näost justkui välja rebitud. Ta seisab põleva horisondi taustal, tõrvik käes. Ühtaegu ohver ja anastaja. Temas on ärevust ja meeleheidet. Ka teadmatust ja dilemmat. Isegi mehe jakk on kaheks kontrastseks pooleks jagatud: üks on must ja teine erepunane. Seekord ei ilmne kontrastse sisuga kampsunihõlmadest katse lepitada omavahel võistlevaid pooli või kustutada sisemist konflikti. Selles peitubki traagiline lõpptulemus: identiteedi killustatus ja selline lootusetus, et isegi ümbritsev maailm pole enam kallis, las seegi hukkub leekides. Ja kuigi me tõesti oleme „sunnitud“ nägema mehe ihu, igemeid, paljastatud hambaid, on teda raske nimetada näotuks. Haige ja ohtlik, jääb ta röövitud nägu meelde.

Võib-olla on ilu hoopis relv.

Kontrastina jäävad silma võluvalt kaunid Claudia Lepiku ehted moenäitusel. Need ei ole loodud inimese teenimiseks ja omandiks, vaid kehastavad uhkust, ilu enda tahet. Mu ees on kui edevuse laat: mask ja ninaehe hõbedast, kaelaehe siidist. Need käituvad meelevaldselt, sest polegi loodud tavapäraste ehete jaoks mõeldud kohtadele inimkehal, tungides kauni võõrkehana inimanatoomiasse. Võib-olla on see katse muutuda ehteid kandva naise närvisüsteemi osaks ja kaitsta teda ümbritseva maailma eest. Võib-olla on ilu hoopis relv. Ja näomask „Heliotroop“ naisrüütli visiir, mis lukustab kandja endasse ega lase pilkugi heita sinna, kus peitub keegi, kes on ühtaegu võimas ja vigastamatu, aga ka üksik ja anonüümne.

Vasakul Mihkel Kleisi (Eesti) maal „Brutal Gardener“, paremal Claudia Lepiku (Eesti) peaehe „Kuldne pits“ ja kaelaehe „Valgevalu“ ning tagaplaanil peaehe „Heliotroop“ ja kaelaehe „Valguseloor“

Tulistamine muuseumis / kunst mängib vaatajaga

„Näotuse“ raames sai näha ka Alexei Gordini maali, kus kaks poissi suure ekraani ees videomängu mängivad ja publiku poole vaatavad. See teos pakkus tõelist mängu nii meelele kui silmadele ning oli praktiliselt ainus väljapanek näitusel, mis ausalt täitis lubaduse ehitada sild videomängude ja kunsti vahele. Maalil kujutatud videomäng meenutab väga Rootsi kunstnike loodud brutaalset Museum Meltdowni, kus tuleb virtuaalsetes muuseumisaalides ringiliikuvaid koletisi tulistada. Gordini maalil kujutatud mängus näeme aga põrandal vereloigus lamamas kedagi, kes ei ole koletis. Poiste käes on puldid ja silmis süütunne (vähemalt nii tundub) ning seda usku toetab maalile lisatud repliik: „Can we play some another game?“. Oleme kaasatud visuaalse pettuse abil: virtuaalse muuseumi valged seinad ja tapetud inimene tunduvad olevat poistega samas ruumis. Perspektiiv ja värvivalik panevad vaataja korraks kahtlema ja muretsema. Poiste silmad ja esitatud küsimus on pööratud vaataja poole, mis loob publiku jaoks osaluse efekti ning mitmekihilise ruumi: virtuaalne muuseum maali sügavuses – maal ise – kunstiresidentuuri näitusesaal, kust vaataja maali näeb. Alexei Gordin teeb taolistest stseenidest meeme, mis ka iseenesest pakuvad iroonilist vaadet päevakajalistele teemadele ja pööravad reaalsuse pea peale, kunstnik aga kannab need üle kunstidimensiooni ja viib mängu tähendustega järgmisele tasandile.

Sõja ja tapmisega seostuvad kunstigalerii näitusel esindatud Dmitri Gerasimovi kaitsevärvi rõivakomplektid, mis meenutavad sõjaväevormi. Kultuuriteoreetik ja filosoof Oliver Laas kommenteerib Artishoki biennaali jaoks kirjutatud tekstis, et sõjas peab vaenlastele olema märkamatu, omadele aga hästi nähtav ja lihtsasti identifitseeritav. Nii see käib, kui sinu ümber tulistatakse. Laas kirjutab: „... mida tapvamaks, täpsemaks ja kiiremaks muutus sõjatehnika, seda nähtamatumaks … muutusid sõdurid“. Sellist värvi mundreid nimetab ta anonüümseteks. Sõjas kehtivad selged reeglid ja vastastikune kokkulepe üksteist tappa nagu videomänguski. Rahuaeg, mil vorm on pandud riidepuule rippuma, on aga ka teatud mõttes ebaõiglane: nähtaval on vaid õnnelikud ja tugevad, ent hädasolijad muutuvad teiste jaoks justkui nähtamatuks.

Vasakul Alexei Gordini (Eesti) maal „Untitled“, paremal Dmitri Gerasimovi (Eesti) kaks rõivakomplekti

Nii kohtusid eelmisel nädalavahetusel Narvas ühe näituse esimene ja teise viimane päev, retrospektiiv ja perspektiiv. Näitus „Oma ___ on ihule kõige lähemal“ kordas suurel määral 2018. aasta Artishoki biennaali raames toimunud moenäitust. See oli aga kordamist väärt ning Narva kontekstis tulid moekeeles väljendatud valupunktid ja identiteediküsimused veelgi rohkem esile.

Juhan Soometsa ja Johanna Rannula koostööst sündinud näitus „VGA“ tervitab kõiki legendaarsete videomängudega, mis on laenatud Tallinna videomängude muuseumist LVLUp!. Idee siduda moodsa kunsti näitus videomängude kultuuriga on värske ja kutsuv. „Näotu“ näitus aga, olles iseenesest värvikas, sisukas ja atraktiivne, seostub mängudega vaid üldjoontes ning samastab neid kogu veebimaailma ja selle nähtustega nagu sotsiaalmeedia, arvutigraafika, vandenõuteooriad, meemid. Videomängud pakuvad rohkelt sügavat mõtestamisainet, nendes leidub ju ka põnevust (ühes vägivallaga), seiklemist ja avastamisrõõmu, mitte ainult oma isiksuse kaotamist, vaid ka paralleelse identiteeti leiutamist, oma komplekside ja unistuste välja elamist, virtuoosseid oskusi, strateegilist mõtlemist ja tõelist kirge. Idee ise, näitus tervikuna, aga ka vana Kreenholmi manufaktuuri villa ja Narva kunstiresidentuuri inimesed on ometi väga erilised. Sealt tasub mitte lihtsalt läbi astuda, ära käia või korraks pilgu peale heita, vaid viibida, mängida hoolikalt taasloodud autentses keskkonnas vanu videomänge ning uudistada kaasaegset kunsti. Ainulaadne kogemus.

Denisa Stefanigova (Tšehhi) maalid ja Danel Kahari (Eesti) skulptuurid

Denisa Stefanigova (Tšehhi) maalid ja Danel Kahari (Eesti) skulptuurid

Danel Kahari skulptuurid „Palved metropolist“

Danel Kahari skulptuurid „Palved metropolist“

Kaspar P. Lot (Eesti), Aktuaalse kaamera graafika aastatest 1990–1993

Kaspar P. Lot (Eesti), Aktuaalse kaamera graafika aastatest 1990–1993

Moekunstnik Laivi (Eesti) teos „Lootus ja lein“, milles on kasutatud liiva, kive, kilet, puulehti

Moekunstnik Laivi (Eesti) teos „Lootus ja lein“, milles on kasutatud liiva, kive, kilet, puulehti

Moekunstnik Laivi (Eesti) teos „Lootus ja lein“, milles on kasutatud liiva, kive, kilet, puulehti

Moekunstnik Laivi (Eesti) teos „Lootus ja lein“, milles on kasutatud liiva, kive, kilet, puulehti

Ragne Kikas, Nähtamatu komplekt I, II polüesterlõngast

Ragne Kikas, Nähtamatu komplekt I, II polüesterlõngast

Kris Lemsalu, „Tühjana edasi“: ostukärud, pits, glasuuritud keraamika

Kris Lemsalu, „Tühjana edasi“: ostukärud, pits, glasuuritud keraamika

Kris Lemsalu, „Tühjana edasi“: ostukärud, pits, glasuuritud keraamika

Kris Lemsalu, „Tühjana edasi“: ostukärud, pits, glasuuritud keraamika

Panoraamvaade Narva kunstiresidentuuri saalist Denisa Stefanigova ja Danel Kahari töödega

Panoraamvaade Narva kunstiresidentuuri saalist Denisa Stefanigova ja Danel Kahari töödega

Panoraamvaade Narva Muuseumi Kunstigaleriist näitusega „Oma ___ on ihule kõige lähemal“

Panoraamvaade Narva Muuseumi Kunstigaleriist näitusega „Oma ___ on ihule kõige lähemal“

Fotod: Darja Maskin, Jelizaveta Sedler