Vaimse tervise edendamisega tegeleva veebiportaali Peaasi tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa selgitab, mida teha kui su lähedasel on raske või enesetapumõtted.

Kui suur probleem on Eestis suitsidaalsusega?

Arvestades seda, et mõnede uuringute kohaselt on Eesti riik noorukite suitsiidide osas suisa number üks maailmas, siis võib öelda, et me ei ole väga heas kohas. See muidugi ei peegelda kogu maailma statistikat, sest mõnedes riikides selliseid andmeid ei koguta. Eestis võtab umbes kümme alaealist igal aastal endalt elu ja seda on selgelt liiga palju. Noorte seas on suitsiid üks oluline surma põhjus ja need on ju tegelikult ennetatavad surmad.

Milline on üldine teadlikkus selle osas, mida teha, kui sõbral või lähedasel on raske?

Tundub, et see on selline asi, mis võib oleneda inimese enda kogemusest ja kuna ikkagi järjest rohkematel on teise toetamise kogemus siis ma arvan, et selles osas ikkagi olukord aina paraneb. Igaühel on võimalik õppida selliseid vaimse tervise esmaabi oskusi aga see, et päris palju meie poole ikkagi pöördutakse ja küsitakse, mida siis ikkagi teha, öelda, mida mitte teha - see näitab, et ruumi on veel üksjagu nende oskuste parandamiseks. Me oleme teinud ka küsitlusi ja uuringuid ning selgub, et väga suur osa inimestest – kuskil 90 protsenti – on valmis oma lähedastele abi pakkuma vaimse tervise teemadel. See hoiak on väga positiivne selle osas, et tahetakse toetada ja aidata üksteist, aga just see oskuste pool vajab ehk järeleaitamist natuke.

Kust vaimse tervise esmaabi oskusi õppida saaks?

Peaasjadega teeme juba neli aastat koos partneritega koolitusi, aga sellised kõige põhimõttelisemad asjad saab ka lihtsalt läbi video ja materjalide endale selgeks teha. Materjalid on ka avalikult üleval olemas veebilehel esmaabi.peaasi.ee

Kas koolid peaks vaimse tervise teema õppekavasse lisama?

Jah, absoluutselt võiks. Tegelikult ka sotsiaalkindlustusamet hakkab piloteerima ühte sellist programmi, mis on mõeldud just selleks, et õpilased oskaks oma sõpru ja kaaslasi toetada. Selle nimi on SOS-programm ja varsti jõuab esimestesse koolidesse.

Mida siis saab raskes olukorras või suitsiidse inimese lähedane ära teha? Saan aru, et üks asi on kuulata ja rääkida temaga, aga...

Jah, see ongi tegelikult ühest küljest kõige lihtsam asi aga teisest küljest üks keerulisemaid asju, sest hea lihtne on öelda, et kuula ja räägi, aga ennast tuleb vaimselt ette valmistada selleks, kuidas küsida nii, et see ei tunduks inimesele/abivajajale kuidagi süüdistav või sildistav. Osa inimesi ka mõtleb või ütleb, et enesetapumõtted on rumalad mõtted või pahad mõtted. Tuleks kuidagi küsida ja uurida nii, et võimalikult vähe pakkuda enda lahendusi välja, sest tegelikult inimesed ei ole rumalad - abivajajad tulevad igasuguste lahenduste peale ise. Ja kui keegi soovitab, et tee seda või teist, siis teinekord see võib pisendada või ärritada inimest, et miks sa pakud neid asju, et ma tean ju ise ka. Seda võiks kuidagi tagasi hoida.

Lisaks, lähedastel on hea teada, kas inimesel on enesetapumõtted või on tal välja mõeldud enesetapuplaan ja kas tal on kavatsus see plaan ellu viia. Selle põhjal saab ka hinnata, et mida peaks tegema lisaks kuulamisele. Kui inimesel on konkreetne plaan ja ta on mõelnud selle teoks teha, siis ei saa professionaalse abi andmisega viivitada. Ka füüsiliselt ei tohiks seda inimest üksi jätta, tuleks lähedaste ja sõpradega ära jagada, et keegi oleks kogu aeg koos temaga.

Kas inimesed kardavad enesetapuplaani kohta täpsustusi küsida?

Ma ütleks küll ja see ei käi ainult lähedaste kohta. Mõnikord ka tervishoiutöötajad jätavad selle küsimuse küsimata, aga see on inimlikult hästi mõistetav, sest see võib olla väga hirmutav ja raske. Kui parasjagu ei ole lähedasel ka oskusi, et sellega midagi peale hakata, siis võib tunduda, et vahel on parem, kui ei tea.

Ütlesite enne, et võib-olla ei oleks hea pakkuda abivajajale enda lahendusi. Mis on need asjad, mida inimesed kipuvad lahendustena välja pakkuma?

Esimesena tuleb pähe see, et küsitakse: „Aga mis sul siis nii väga halvasti on? Paljudel inimestel on ju palju hullemaid asju juhtunud või nad on läbi elanud seda, et mis siis on nii väga? Võta end kuidagi käsile ja ära mõtle nii.“ See on selline süütunde tekitamine, et mõtle siis, mis kõike sa sellega teistele teed ja see ei pruugi hästi mõjuda. Mõnikord lausa provotseeritakse, et mine siis tee oma tegu ära, lootes, et selle peale võtab inimene n-ö aru pähe.

Aga mida teha siis, kui inimene keeldub abist ja sulgub veel rohkem endasse?

See võib olla üks hetk, kus inimene ütleb, et ta praegu ei taha abi. Aga ka siis saab alati öelda, et oled mures, tahad olla abiks. Kui see info on edasi ja n-ö uks lahti tehtud, siis tuleks küsida teist või kolmandat korda veel. Ka see teadmine, et teine on kuskil olemas ja valmis sinule tähelepanu pöörama aitab natuke.

Kuidas saab inimene aru, et olukord on nii halb ja lähedasele tuleks kiirabi kutsuda?

Tuleks kutsuda hetkel, kus inimene hakkab kavatsust konkreetselt teoks tegema. Isegi siis, kui ta ei ole nõus sellega.

Aga mida teha siis kui lähedane ähvardab sinu pärast enesetappu teha?

Siis võiks kuidagi proovida aru saada, mis selle väljaütlemise taga on ja sellest rääkida. Siin võiks ka professionaalid kaasata, et abi saada. Tihtipeale on sellise väljaütlemise taga meeleheide – inimene ei oska enam mitte midagi muud teha.

Ma saan aru, et Teie poole pöörduvad ka inimesed, kes on mures oma lähedase pärast. Mida Te sellistel puhkudel soovitate?

See päris palju sõltub sellest, mis seisund parasjagu on või kas inimene on juba abi otsinud. Kui ei ole veel spetsialistide poole pöördunud, siis soovitame ikkagi ka seda ja kui risk sel hetkel ei ole väga kõrge, võib alustada ka perearstist, kes omakorda suunab psühhiaatrile.

Ma olen andnud infot selle kohta, mis sellise (suitsiidse – toim) käitumise või mõtlemise taga olla võib, et anda inimestele perspektiivi või tunnetust, mis aitaks lähedastel seda mõtestada.

Näiteks võib see olla depressiooni tunnus. Ja olen ka öelnud, et reeglina suitsidaalne kriis läheb mööda, see ei jää igaveseks. See on ka info, mida on vaja, et lähedased ehk suudaks ära taluda ja ikkagi olemas olla igas mõttes.

Kas vaimsest tervisest räägitakse piisavalt?
Väga palju rohkem võiks rääkida sellest, kuidas aidata iseennast ja toetada teisi ja öelda välja ka seda, kui on raske.