Mõtetel on kombeks ennast järjest rohkem puntrasse keerutada. Kuidas jääda rahulikuks, kui lapsed jälle jagelevad ja kogemata pooleks murdunud banaan on väiksema poisi jaoks maailma suurim traagika? Kuidas ma homse koolitöö esitamise jälle viimasele minutile olen suutnud jätta? Kuidas ma üldse arvasin, et kõikide endale võetud kohustustega toime tulen?

See on üks võimalikest stsenaariumitest, mis teel boulderhalli mu peas keerleb. Kuid juba uksel tunneb keha eesootavast füüsilisest ja vaimsest väljakutsest saabuvat rahulolu. Ronimine on ainus spordiala, mille ajal suudan end ümbritsevast maailmast välja lülitada. Väljaastumine igapäevaelu rutiinist on vajalik. Väike soojendus ja alustan.

Julgus ennast proovile panna

Raja läbimine on nagu mõistatuse lahendamine. Vaatan, milline on etteantud ülesanne ehk kuidas on nukid paigutatud. Mõtlen, millises järjekorras võiks käsi ja jalgu liigutada ning kuidas tasakaalus püsida. Alustan. Nukkide karedus sõrmede all annab turvatunde, et suudan nendest kinni hoida. Liigun edasi. Asetan varba väikesele nukile, mis tundub libe nagu lutsukivi. Usun, et hõõrdejõud toimib minu kasuks. Ärevus tõuseb, peopesad tõmbuvad niiskeks, hingan teadlikult rahulikumalt. Tõusen jalale ja haaran käega järgmisest nukist, mille kumeral pinnal oleks vaja iminappade abi. Sõrmed ei saa korralikku haaret, proovin leida tasakaalu, sirutan käe järgmise nuki poole... ja pots! maandun matil.

Vahel tuleb raja ühte kohta jaburalt palju kordi proovida, et saavutada õige liigutus ja kehaasend. Alati ei leiagi õiget beetat, mis tippu viib. See on normaalne, pole mõtet endale liiga teha. Enamasti jääb rada siiski kripeldama ja veel õhtul enne uinumist liigun vaimusilmas seinal.

Kõige vägevamad on need hetked, kui rajal olles kõik pusletükid kokku sobivad. Vaim on valmis, ronimissussi nina haakub lutsukivil nagu konks, sõrmede haare kumeral kakukesel on ideaalne, hingamine muutub iseenesest rahulikuks ja maa külgetõmbejõudu eirava keha tasakaal liigub sujuvalt vajalikku punkti. Jess, tehtud!

Ronimise puhul mängivad lisaks lihasjõule väga suurt rolli koordinatsioon, painduvus ja vastupidavus ning vaimne valmisolek ja julgus katsetada. Mis kõige tähtsam – usk endasse. Tänu rajameistrite loovusele ja oskustele on saalis mitmekesised rajad, mille raskusaste või profiil panevad proovile ronijate erinevad võimed. Mõnel rajal hiilgavad musklimehed, teisel aga hoopis hea painduvuse või tasakaaluga graatsiad.

Kõrgusekartust alistades

Vahel vaatan imetluse ja kadedusega, kuidas keegi minu jaoks raske raja mängleva kergusega läbib. Aga siis tuletan endale meelde, et mina olen mina. Mul on oma eelarvamused ja hirmud, minu keha ja tunded. See kõik mõjutab minu sooritust. Oluline on, kuidas ma ise oma katsumustega hakkama saan.

On irooniline ja vaimustav, et tegelen ronimisega, mis viib mind maapinnalt kõrgemale. Oli aeg, kui ma ei suutnud ronida vaatetorni, mille trepiastmete vahelt paistis maapind. Süda kloppis, pea käis ringi, käed ja jalad ei kuuletunud enese rahustamisele: „Sa saad hakkama, see on trepp, sa ei kuku siit läbi!“

Esimene samm kõrgusekartuse alistamisel oli juhuslik kokkusattumus. Seiklusspordi üritusel Xdream oli ülesanne, kus orienteerumispunkti võtmiseks pidi kogu võistkond minema vaatetorni ülemisele platvormile. Tahtmine teisi mitte alt vedada oli nii tugev, et jõudsin üles. Pulss oli laes, hirmu ja joovastuse segu andis sellise adrenaliinilaksu, et kogu edasine võistlus möödus justkui unes. Aga võit iseenda üle paotas ukse kõrgusega sõbraks saamisele.

Vaikuses ja sünergias

Mulle meeldib, et saan valida, millal saali lähen. Hommikuti on seal vähem rahvast ja saab näiteks pikema kestustrenni teha. Muudkui ronid mööda seina üles ja alla ning vasakule ja paremale, tunnetad nukke ja kuulad oma keha.

Õhtuti võtavad mind aga uksel vastu laste kilked, treenerite julgustavad sõnad ja kaaslaste ergutavad hüüded. Ronijate kogukond on sõbralik ja abivalmis. Üksteisel aidatakse lahendusi leida ja nuputatakse, kuidas keha harjumuspärastest raamidest välja nügida ning mugavustsoonist välja astuda. Radade probleemide koos lahendamine annab motivatsiooni pingutamiseks.

Lisaks innustab mind teadmine, et mida tugevam on minu tehniliste oskuste baas, seda ägedamaid seikluseid saab looduses ette võtta. Kõrgusega sõpruse sõlmimine kuulub endiselt iga trenni juurde. Aga nüüd oskan tema iseärasustega arvestada ning naudin keskendumisele ja eneseületamisele järgnevat heaoluhormoonide laviini.

Ronimine on mõnus. On eriliselt vabastav tunne avastada, et kõik mõtted, mis ronimissaali kaasa tulevad, kaovad radadele keskendudes justkui võluväel. Pärast trenni on pea selgem ja vaim puhanud.

Tore, kui igaüks leiaks endale sobiva tervisliku viisi argielu rutiinist vabanemiseks. See ei vii muresid minema, kuid aitab muuta vaatenurka ja ennast laadida.