- Tere! Lasteabitelefon, kuidas saame teid aidata?

- Tere… Ma ei tea, kas ma pöördun õigesse kohta…

Nende sõnadega algab tavaliselt kõne lasteabi telefonile 116 111. Ööpäevaringselt avatud nõuandeliin on loodud laste ja noortega seotud küsimuste ja murede lahendamiseks. Lisaks lastele saavad siit abi ka nende vanemad, vanavanemad, spetsialistid ja kõrvalseisjad. Kes on aga teisele poole telefonitoru jäävad inimesed? „Peegli“ toimetus heitis pilgu kahe nõustaja igapäevatööle, mis on kõike muud kui tavaline.

Kui Kätlin Servet töötab nõuandeliinil alates 2018. aastast ning on tänaseks kogemustega konsultant ja lasteabi juht, siis Tiia Lindov alustas alles hiljuti ning temal on seljataga esimesed valved. Just valveteks nimetavad nõustajad 12-tunniseid vahetusi, mis sarnanevad paljuski häirekeskuse tööga numbril 112, kus telefonile vastates ei tea kunagi, mis ees ootab. Tiia, kellel on olemas ka häirekeskuses töötamise kogemus, toob võrdluses lasteabiga välja olulise vahe. Kui häirekeskuses on korraga tööl palju inimesi ning iga 50 minuti järel on kohustus teha 10-minutiline paus, siis lasteabi nõustaja peab oma valve ajal kõigega ise hakkama saama.

„Ma olen sel hetkel Eestimaa peale täiesti üksi. Ja pean tegema ainuõigeid otsuseid. Eriti kuna tegemist on lastega ja laste juhtumitega,“ rõhutab Tiia. Eelmist valvet meenutades tõdeb ta, et sai 12 tunni jooksul laua tagant püsti vaid kolmel korral. Lasteabi ei võta vastu ainult kõnesid, vaid pöörduda saab ka chati teel, mida lapsed kõige meelsamini kasutavad. Lisaks saab muredest kirjutada e-posti aadressile info@lasteabi.ee. Kõiki kolme kanalit haldab parasjagu tööl olev nõustaja.

„Samal ajal kui tuleb kõne ja sa kogud infot telefoniga rääkides, võib sul lahti olla ka mitu chati. See on mõnikord päris keeruline. Tuleb otsustada, mis on kõige pakilisem ja aru saada, mis annab oodata,“ räägib Tiia.

Teated hädaohus olevatest lastest on õnneks siiski vähemuses, moodustades möödunud aastal kõikidest pöördumistest 4,7%. Pooltel juhtudel on vaja nõustamist ning neljandik puudutab abivajavaid lapsi.

Kätlin, kes on 15 aastat töötanud medõena ja teab, mida tähendavad ööpäevaringsed valved haiglas, arvas enne lasteabiga liitumist, et on elus kõike teinud ja näinud. Selgus aga, et nõuandeliini kõnedele vastamine tähendab palju enamat, kui pelgalt telefoni käeulatuses hoidmist. „Sa ei saa kõnesid vastu võtta „marjapõõsast“, vaid oled 12 tundi järjest arvuti küljes kinni. Kui kõne tuleb, võib sul vaja olla kõiki andmebaase. Sa ei tea, kas see on keegi, kes tahab kuskilt tornist alla hüpata, kas see on keegi, kes on ennast lõikunud ja ei avalda, kus ta on. Kas see on mure hooldusõiguse küsimusega, kus üks lapsevanem helistab, et teine lapsevanem ei anna talle last kätte. See võib olla mis iganes.“

Teated hädaohus olevatest lastest on õnneks siiski vähemuses, moodustades möödunud aastal kõikidest pöördumistest 4,7%. Pooltel juhtudel on vaja nõustamist ning neljandik puudutab abivajavaid lapsi.

Muidugi on ka täiesti teistsuguseid pöördumisi: näiteks palutakse vaadata, kas kusagil Tallinnas on teeremont, sest plaanis on lastelastega loomaaeda minna. Küsitakse abi, kuidas aidata vigastatud lindu. Järgmisel hetkel heliseb aga telefon taas ning nõustaja peab lahendama küsimuse, kuhu paigutada laps, kui kõik turvakodud on täis. 12 tundi möödub nagu üks silmapilk.

Teisipäevad ja täiskuu

Päeva jooksul pöördutakse lasteabi poole keskmiselt 30 korda ning aastast aastasse on kõnede arv kasvanud. 2021. aastal oli pöördumisi 12 855, mida on ligi 3000 võrra rohkem kui aasta varem.

Sarnaselt hädaabiliiniga sagenevad kõned kindlal ajal: jõulud, jaanipäev ja muud pikad pühad, mil inimesed on rohkem kodus. „Siis tulevad kohe raskemad teated,“ ütleb Kätlin. Samuti palgapäev või hetk, mil inimesed saavad kätte oma toetused ning suureneb alkoholi tarvitamine ja sellega seotud mured.

Laste puhul on olulised kooliga seonduvad teemad. Pöördumiste arv kasvab märgatavalt kooliaasta alguses ning kevadel, mil lapsed koolist väsivad. Nõustajad on märganud ka teisipäevade fenomeni. „Kummalisel kombel on teisipäev kõige sagedasemate pöördumiste päev,“ räägib Kätlin. Sarnaselt teistele hädaabiliinidele kinnitavad ka lasteabi nõustajad, et inimeste käitumisele avaldab mõju täiskuu.

Abi vajavad hoopis vanemad

Ehkki lasteabi on loodud eeskätt laste murede lahendamiseks, tähendab see tegelikkuses tihti lapsevanemate probleemidega tegelemist. Kui vanemad ise ei tule oma probleemidega toime, jäävad ka lapsed hooletusse ja omapäi.

„See teeb kohe eriti kurvaks, sest eeldame ju, et täiskasvanud inimesed ja lapsevanemad saavad hakkama,“ ütleb Tiia.

Lastepsühholoogide ja -psühhiaatrite vähesusest on viimasel ajal palju räägitud ning kahtlemata on olukordi, mis vajavad spetsialisti sekkumist. Ometi on paljud mured ja küsimused võimalik ära lahendada pereringis ning lapsevanemaks olemine ongi see „eripädevus“, mida selleks vaja on.

„Kui ma astun terapeudi kingadesse, siis kõik saab alguse kodust. Kõik saab alguse nendest mustritest, mis kodus on. Kui inimesed pole harjunud oma asjadest rääkima, siis nad distantseeruvadki üksteisest nii, et sa pead hakkama otsima seda ärevuse ja pinge maandajat kusagilt väljaspoolt,“ mõtiskleb Kätlin.

Kui inimesed oma sügavamaid mõtteid ja muresid üksteisega ei jaga, ei teki neil ka omavahelist sidet ning jäädakse üksi. Tiia on täheldanud, et pered on aina rohkem üksteisest eraldunud. See on seotud ka ühiskondlike muutustega, sest enam ei elata põlvkonniti koos ning puudub tugev side vanavanematega, kes peavad kõrge vanuseni tööl käima.

Lapsevanemad – esimene abiliin

Erialaspetsialistide juurde koolitamise kõrval peaks küsima, kuidas ema ja isa saaksid ise olla lasteabi liini eest, kuhu nende laps võib ükskõik millise murega alati pöörduda.

Tiia ja Kätlin julgustavad vanemaid oma lastelt rohkem küsimusi küsima. Liiga tihti jääb vestlus sellisele tasandile:

- Kuidas sul koolis läks?

- Hästi.

- Okei.

- Okei.

„Ärge piirduge sellega!“ soovitab Kätlin. „Küsi edasi, räägi edasi, tunne huvi! Ega laps ei ole rumal. Ta saab ju aru, et kui sa talle üle õla midagi mühatad, siis tegelikult sind ei huvita see asi. Tegelikult sa ju ei ole kuuldel.“

Erialaspetsialistide juurde koolitamise kõrval peaks küsima, kuidas ema ja isa saaksid ise olla lasteabi liini eest, kuhu nende laps võib ükskõik millise murega alati pöörduda.

„See teekond, mil sa saad oma last saata, on nii lühike. Kuni ta sind kuulab, kuni ta neid asju õpib. See on nagu grupitööd tehes – võta aega soojendusharjutuste tegemiseks, selleks et grupp töötaks hästi! Samamoodi on lastega: võta alguses aega, kui ta on pisike ja anna talle seda tähelepanu. Ning sea ka piire. Mõtle järele, kas kõik need asjad, mille peale laps näpuga näitab, on talle arengu mõttes vajalikud. Ole olemas!“ julgustab Kätlin. Kui oskusi napib, tulevad appi nõustajad ning selleks on olemas ka lasteabi.

Kas sinust võiks saada nõustaja?

Nii Tiial kui Kätlinil oli enne lasteabisse tööle minemist kogemusi, mis valmistasid neid ette pingelise tööga hakkama saama. Kätlin töötas lisaks medõe ametile ka üheksa aastat vanglas ning on nõustamisega tuttav tänu pereterapeudi tööle. Tiial on seljataga kolmeaastane töökogemus nõustajana ohvriabi kriisitelefonil ning enne seda viis aastat häirekeskuse päästekorraldajana. Mõlemad kinnitavad, et kogemused ja oskused tulevad ainult töö käigus.

Kätlin, kes värbab lasteabi juhina uusi nõustajaid, oskab õiged inimesed ära tunda. „Üks asi on haridus – vajalik on kõrgharidus kas sotsiaaltöös, pedagoogikas või meditsiinis. Lisaks sellele lastega töötamise kogemus, eriti nõustajana. Need nõuded peavad olema täidetud.“

Oluline on osata eesti, vene ja inglise keelt. „Väga paljud noored tulijad sobiksid hariduselt, aga neil on puudulik vene keele oskus. Kuna meil on ka üsna palju venekeelseid kõnesid, siis peab see olema hästi suus. Suhtlustasandil peab valdama ka inglise keelt,“ räägib Kätlin.

Värbamisvestlustel lahendatakse näidisjuhtumeid. „Meil on vaja, et see inimene suudaks kiiresti reageerida, sest sa ei tea kunagi, kes seal teisel pool on ja sa ei saa toru ära panna. Mõni inimene lihtsalt tardub ja ta ei suuda midagi teha. Meie ei saa seda endale lubada. Peame olema kogu aeg kohal,“ ütleb Kätlin.

Lasteabi meeskond on väike, aga võimekas. Koos Kätlin Servetiga kuulub tiimi kuus nõustajat. Kuna pöördumiste arv aina kasvab, ootab lasteabi endaga liituma ka uusi nõustajaid.

Hoolimata sellest, et töö on nõudlik, on Kätlinil varuks innustavad sõnad: „Kui sa tahad teha midagi sellist, mis tõesti köidab, mis on raske ja mis on vajalik, siis need asjad on siin kõik olemas. Sa ei pea mõtlema, kas minu töö ka midagi tähendab. Kindlasti tähendab, selles pole kahtlustki!“

Elu pärast valvet

Iga 12-tunnine valve saab ükskord läbi. Nõustaja paneb telefoni ära ja lahkub arvuti tagant. Nii Kätlini kui Tiia sõnul aitab pingelise tööga hakkama saada eeskätt kolleegide tugi. Raskemad juhtumid arutatakse läbi esmaspäevastel koosolekutel. Üksteisele saab helistada igal ajal, kasvõi kell neli öösel, mil keeruline kõne abivajajaga on just lõppenud. Keegi ei pea oma murega üksi jääma.

„Number üks on see, et me oleme üksteisele olemas. See on kõige olulisem, et me saame omavahel need asjad läbi rääkida. Küsida, kui midagi on hinge peal,“ rõhutab Tiia.

Keerulisest tööpäevast aitab nii Tiial kui Kätlinil taastuda ka see, et nad elavad maal. Arvutikaas kinni, uksest välja ja nende ees avaneb teistsugune maailm. „Mis on minu taktika – mina võtan oma kepid ja käin kepikõnnil! Teen oma ringi ära ja see on selline füüsiline väljaelamine. Minule see sobib! Mulle kohe meeldib oma metsa vahel seda ringi teha,“ ütleb Tiia.

Nõustajad saavad üksteisele helistada igal ajal, kasvõi kell neli öösel, mil keeruline kõne abivajajaga on just lõppenud. Keegi ei pea oma murega üksi jääma.

Samuti aitab laupäevaõhtune saun. „Nii hea tunne oli ka nüüd, eelmisel laupäeval, kui oma valve lõpetasin. Abikaasa oli juba kõik valmis pannud, sauna soojaks kütnud ja söögi teinud. Nii hea ja kosutav tunne oli selle töise päeva lõpus! Ikkagi oma pere ja lähedased ning kuidas te üksteist hoiate. See ka ikka aitab! Mind vähemalt küll aitab,“ räägib Tiia.

Kätlin lisab, et kõiki neid asju, mida nad soovitavad oma abivajajatele, tuleb ka ise teha. „Sa ei saa soovitada midagi, millesse sa ise ei usu. Mind aitab väga kirjutamine. Vahel ongi nii, et kui on sellised keerulised asjad või ajab väga vihaseks, siis kirjutad selle lihtsalt enda seest välja! Autosõit, muusika – igaühel on omad meetodid. Kes jalutab, kes koristab, kes peseb terve trepikoja puhtaks – kolmandalt korruselt alumiseni välja!“ jagab Kätlin enda ja oma kolleegide nippe.

Nõustajad panevad südamele, et on oluline märgata raskeid hetki ja mitte lasta stressil enda sees kuhjuda. Mõelda sellele, mis sind toetab ja pakkuda seda tuge endale kohe, kui seda vajad, mitte oodata hetke kui kõik kokku vajub.

Sest kunagi ei vaju kõik kokku. Nii nagu alati on kusagil keegi, kes vajab abi, on alati olemas keegi, kes teda päästa suudab.

- Tere… Ma ei tea, kas ma pöördun õigesse kohta…

- Jah, te pöördute õigesse kohta!