Üha enam ärgitatakse vaimse tervisega hädasolijad otsima abi psühholoogidelt, olgu mure suur või väike. Kuidas on aga olukord psühholoogide endi vaimse tervisega ja kuhu saavad nemad vaimu turgutamiseks või abi palumiseks pöörduda?

Anne Tullus, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teise aasta psühholoog-nõustaja magistrant, on veel põhikohaga tudeng, ent karid, kuhu psühholoogid võivad sattuda, on talle tuttavad. Ta tõdeb, et on ka omal nahal tundnud vaimse tervise probleeme, käinud psühholoogi ja muusikaterapeudi juures ning neilt abi saanud. Samuti toetanud raskustes lähedasi.

„Need kogemused annavad head infot, mis võiks töös abistada. Samas tuleb siiski arvestada, et igaühe kogemus on erinev ja neid ei saa päris üle kanda,“ ütleb Tullus.

Tudeng meenutab isiklikku kriisi eelmise kevadsemestri lõpust, mil koormus oli väga suur, kuid tudengile omaselt tahtis ta kõike korraga ja sealjuures hästi teha. Lisaks oli ta mõned kuud tagasi alustanud vabatahtliku kirjaliku nõustamisega.

„Mulle mõjus rusuvalt, et panin oma hinge ja aja kirjutamisele, kuid vastuseid ei kippunud tulema,“ meenutab Tullus. Kirjaliku nõustamise eripäraks on see, et puudub võimalus kliendilt verbaalset või kehakeelset kohest tagasisidet saada. „Mingil hetkel tundsin, et pinge on liiga suureks kuhjunud ning minu sisemine „tubli tüdruk“ oli murdumas. Võtsin nõustamisest pausi ja pöördusin kahe spetsialisti poole – superviisoriga tegelesin oma nõustaja rolliga, psühholoogiga uurisin kriisi isiklikke tagamaid. Sain oma kriisi toetajate abiga tookord ületatud ning olen kogemuse võrra rikkam. Loodetavasti oskan nüüd ka paremini aega juhtida ning meeles hoida, et kõike ei jõua ega ole alati vajagi teha.“

Öeldakse, et psühholoogiat lähevad õppima need, kel endal mõni probleem, millele vastust otsitakse. Tullus tõdeb, et paljusid kannustab ka soov teisi aidata. Tullus küll ei valinud psühholoogi karjääri vastuste leidmiseks, aga on õpingute jooksul märganud nii enda probleeme kui leidnud nendele lahendusi.

„Bakalaureuseõppe kliinilise psühholoogia loengust tuled iga kord mõne diagnoosiga ära,“ ütleb Tullus naljatledes. „Olen kuulnud, et ka arstitudengid kipuvad õpingute algusaastail palju diagnoose enesel ära tundma.“

Ennast tuleb esikohale seada

Selleks, et suurte murede keskel iseendaga hakkama saada, tuleb Tulluse sõnul tegeleda nii enda vaimse kui füüsilise tervisega, olla teadlik iseendast ja sellest, et teise inimese mured on siiski tema enda omad.

Samas on pärast nõustamisseanssi oluline leida aeg ka enda „maha laadimiseks“, näiteks kirjutades või jalutades. Ehkki kliendi heaolu on väga oluline, tuleb ka ise sealjuures terveks jääda, leiab Tullus. Kui lugu puudutab liiga isiklikult, tuleks pöörduda supervisiooni ehk paluda nõustamist teistelt professionaalidelt, võimalusel tuleks ka klient kellegi teise juurde suunata, tõdeb ta.

Tulluse arvates on väga tähtis Eesti Psühholoogide Liidu eetikakoodeksi punkt, mis ütleb, et praktikuna ei kahjusta psühholoog ei klienti ega iseennast. Selle järgi peab psühholoog tagama enda töökõlbulikkuse, töötama võimete piirides, otsima vajaduse korral professionaalset abi või katkestama sootuks töö psühholoogi või nõustajana.

Tullus toob välja vaimse tervise vitamiinid, millega ka psühholoogid saavad end turgutada. Esmalt tuleb mõista, mida saab muuta ja mida mitte. Tullus peab oluliseks enda tunnustamist hästi tehtud töö eest. Ka enesesõbralikkus, aktsepteerimine ja enda jaoks aja leidmine on tema jaoks olulised märksõnad.

„Vahel on tohutult tore käsitsi nõusid pesta ja tunnetada, kuidas voolav vesi kõik mured endaga kaasa viib,“ sõnab Tullus.