Ühel varakevadisel päeval, mil päike paitab juba õige soojalt põski ja lumest on järgi vaid üksikud hallid hunnikud, sean sammud ühte vähestest Ukraina söögikohtadest Eestis. Mustamäe paneelmajade vahel ootab mind trahter Hutorok, mis tähendab eesti keeles tare või talumaja. Mõtlen seal olles korduvalt, et kui poleks juba kolmandat nädalat toimuvat sõda, siis vaevalt et ma sinna kunagi sattunud oleksin.

Mind võtavad vastu trahteri perenaine Svetlana ja Maria, kelle riideid ehivad kaunid Ukraina rahvusmotiivid. Kuigi proovime oma vestluse hoida eelkõige toidu teemal, siis käimasoleva sõjaga kaasnevad rasked tunded trügivad tahtmatult meie vestlusesse. Peamiselt räägime siiski võrratust Ukraina köögist, toidukultuurist ja suurepärastest maitsetest.

Trahter Hutorok avas uksed kaks aastat tagasi, 2020. aasta märtsis, kõigest mõned nädalad enne pandeemia algust. Rasketest aegadest hoolimata on Hutorok jätkuvalt avatud, pakub külluslikku Ukraina toitu ja kostitab laupäeviti külalisi ukrainakeelse elava muusikaga. Kliente on palju ja valdavalt on tööpäevadel lõunatajateks eestlased. „Muidugi on sõja algus meie külastatavust tõstnud,” räägib Maria mõtlikult. „Ja loomulikult on tore, et inimesed käivad, kuid me ei taha, et nad siin ainult Ukrainas toimuva sõja pärast käiksid, vaid päriselt tahaksid meile tulla, meie söökide ja interjööri pärast.” Kõige selle pärast tasub Hutorokit sajaprotsendiliselt külastada.

Külluslik lihtsus

Trahterike on kaunistatud värvikirevalt ja rikkalikult. Skandinaavia minimalismi armastava külalise jaoks võib seda kõike olla liiga palju, kuid tegelikult loob see just õige atmosfääri ilmestamaks Ukraina mitmekesisust, külluslikkust ja temperamenti. Taustaks mängib kurblikult ilus ukrainakeelne muusika, mis viib mõtted pidevalt sellele, et köögis toimetavad ukrainlannad, kelle põllele kukub pisaraid oma sugulaste ja rahva pärast. Lauad on kaetud Kiievist toodud rahvusmustrites linadega ning seinu katavad ühe ukrainlanna joonistatud kaunistused. „Peaaegu kõik asjad siin, nõudest riietuseni, on meil Ukrainast toodud. Ei teagi, millal me üldse sinna uuesti minna saame…” ohkab Maria ja tervitab samal ajal rõõmsalt lõunale saabunud vanahärrat.

Hersoni ja Zhitomirski salatid, Odessa kapsarullid, Tsernigovi sealiha, Kiievi kotlet… Tean kõiki neid nimesid hästi, sest viimaste nädalate jooksul olen sarnaselt miljonite inimestega nende linnade tuleviku pärast südant valutanud.

Ukrainlaste jaoks on söömine ja hea toit väga olulised. Lauda istutakse alati koos perega, süüa tehakse armastusega ja hästi ning kui tulevad külalised, on laud alati heast ja paremast lookas. „Meil ei ole siin selline peen kokakunst nagu Prantsusmaal või Itaalias või kuskil mujal. Meie söögid on lihtsad ja kodused, kuid väga maitsvad. Nagu vanaema oleks süüa teinud,” selgitab perenaine Svetlana ja soovitab mul kindlasti maitsta alustuseks borši. Kui uurin, mille poolest on Ukraina borš eriline, saan vastuseks, et supile lisatakse punaseid ube. Tellin borši ja loodan, et jaksan maitsta veel erinevaid hõrgutisi, mida pikast menüüst leida võib.

Traditsiooniline Ukraina söögikord algab salo ehk soolapekiga, mille kõrvale sobib võtta pitsike ukrainlaste rahvusnapsu gorilkat. Vaevu jõuan värvikirevaid seinamaalinguid imetlema hakata, kui lauda saabub aurav ja imeliselt lõhnav borš. Supi kõrvale pakutakse Ukrainas traditsiooniliselt pärmitaignast valmistatud pampuškat (pehme kuklitaoline küpsetis) ja väike kausike värskelt pressitud küüslauku õliga. Kiievist pärit nõudesse serveeritud supp ja supikõrvane maitsevad tõepoolest oivaliselt. Kuulen, kuidas kõrvallaudkond kiidab Kiievi kotletti ning kraabin viimased õlised küüslaugutükid pehme pampuškaga kokku.

Lootus ja armastus

Menüüst vaatavad mulle vastu mitmed tuttavad kohanimed – Hersoni ja Zhitomirski salatid, Odessa kapsarullid, Tsernigovi sealiha, Kiievi kotlet… Tean kõiki neid nimesid hästi, sest viimaste nädalate jooksul olen sarnaselt miljonite inimestega nende linnade tuleviku pärast südant valutanud ning mõtetes lootusrikkalt palunud, et see hirmus sõda lõppeks. Ka Svetlana ütleb, et mõtleb pidevalt Ukrainas toimuvale ja proovib võimalikult palju toetada oma töötajaid, kellel on lähedased Ukrainas.

Ukraina köögi üheks hitiks on kindlasti ka vareenikud, mis Svetlana sõnul pelmeenidest oluliselt erinevad. Pelmeenide täidis on alguses alati toores, kuid vareenikute sisse tuleb panna juba küpsetatud täidis. Vareenikuid seega toore lihaga ei valmistata ning peamiselt ongi valikus magusad vareenikud. Svetlana soovitab mul lisaks sõrnikutele, mille juba ära olin tellinud, proovida kindlasti ka kirssidega vareenikuid, sest kirsid on Ukrainas samuti väga populaarsed.

Luban, et vareenikud jäävad teiseks korraks, kuid lasen hea maitsta sõrnikutel, mis viivad keele alla. Väljast krõbedad ja seest õhuliselt kohupiimased, serveeritud hapukoore ja moosiga, just nii, nagu Ukrainas kombeks. Loodan, et Svetlana avaldab mulle ukrainlannast koka sõrnikuretsepti, kuid ainult lootuseks see jääbki, sest kivisse raiutud retsepti olemas ei ole. On vaid ukrainlanna vilumus ja südamest tulev armastus söögi vastu. „Eks ukrainlased väljendavad samuti oma armastust söögiga,” lausub Svetlana.

Armastust ja suurt külalislahkust tunnen igal hetkel, mil Hutoroki trahteris lõunatan ning Svetlana ja Mariaga juttu räägin. Ukrainasse me praegu minna ei saa, kuid Hutoroki uks on avatud kõigile ning sõbralik pererahvas ja fantastilised Ukraina söögid ootavad meid juba täna. Trahterist väljudes lehvitan Svetlanale ja Mariale. Lepime kokku, et kohtume juba õige pea uuesti. Slava Ukraini!