6. märtsil toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis heategevuskontsert Ukraina toetuseks. Laval olid muusika- ja teatriakadeemia tudengid ja õppejõud ning Vene Teatri näitlejad. Esitati eesti ja ukraina luulet ning instrumentaal-, soolo-, ansambli- ja koorimuusikat. Kontserdi alguses kõlasid nii Ukraina kui ka Eesti hümnid ning üritus lõppes looga „Ta lendab mesipuu poole“.

Kuulasin kontserti saalis kohapeal. Sel korral olid need Juhan Liivi kirjutatud sõnad valusamad kui kunagi varem. Päev hiljem vestlesin kontserdi lavastaja, lavakunstikooli 4. kursuse tudengi Marta Aliide Jakovskiga.

Heategevusliku kontserdi idee tekkis lavakunstikooli 30. lennu kursusel Eesti Vabariigi aastapäeval, kursusekaaslase Maarja Mõtsa loetud iseseisvusmanifesti kuulates. Samal hommikul oli Venemaa alustanud sõda Ukraina vastu. Marta kuulas manifesti ja nuttis. Sel hetkel sai ta aru, et vabariik ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Vabadus võib ootamatult kaduda ning see on hirmutav. ,,Selline tunne oli, nagu keegi oleks sinu sõbrale niisama ilma põhjuseta kallale läinud,” võtab Marta kokku teda 24. veebruari hommikul vallanud tunded.

Juba mõned tunnid hiljem jõudsid tudengid ühisele arusaamisele, et nemad kui kunstnikud saavad midagi Ukraina heaks ära teha. Otsustati korraldada toetuskontsert ja teenitud tuluga abivajajaid aidata. Pandi paika töögrupid, et tegeleda tekstide, muusika ja esinejate leidmisega. Marta helistas Anu Lambile, kes oli kohe nõus kaasa tegema. Seejärel liitus korraldusmeeskonnaga muusik Riina Roose, kes omakorda kutsus kaasa dirigent Hirvo Surva. Edasi suheldi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori Ivari Iljaga. Kontserdipaigaks valiti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdisaal. Tudengitele olid kontserdi luulekava koostamisel abiks Anna Verschik, Igor Kotjuh ja Indrek Koff.

Küsin, kui palju Marta enne kontserdi korraldama asumist Ukraina luulest ja muusikast teadis. Ta vastab, et väga vähe. ,,See oli üsna valus ja õõvastav kui sain ühel hetkel aru, et sõda on põhjus, miks ma ühe kultuuriruumiga tutvun.”

Kontserdil astus üles ka muusikuid ja näitlejaid, kelle pereliikmed on hetkel Ukrainas. ,,Nende silmist võis proovides näha, et nad pole üle nädala korralikult maganud, nad on katki ja murest murtud,” kirjeldab Marta. ,,Inimesed tulevad ühte ruumi, võtavad ennast kokku, naeratavad sulle, aga kui nad jäävad omaette, siis näed nende pilgus valu.”

Elu on näidanud, et kui kusagil on väga palju kaost, kurjust ja õelust, siis ühel hetkel tekib vastasjõud - headus ja armastus, mis pressib läbi.

Kontserdil kõlas kaks numbrit, mille ajal polnud saalis vist ühtegi kuiva silmapaari. Ka Marta toob need palad välja meeldejäävate hetkedena - Vene Teatri näitlejate esitatud luule ja ukrainakeelne laul ning Anu Lambi esituses kõlanud ,,Kiri vene sõduri emale”, mille kirjutas 2014. aastal Ukraina kirjanik Olena Stepova.

,,Me lähme igal õhtul turvaliselt oma kodudes magama, aga samal ajal inimesi tapetakse,” mõtiskleb Marta. ,,Anu loetud tekstis on kirjas, et lapsed ei ole sõja jaoks. Me kõik oleme kellegi lapsed. Kõik need sõdurid, kes on praegu rindel, on samuti kellegi lapsed.”

Meie vestlusest käib korduvalt läbi, kuidas oma emotsioonidega praegusel ajal toime tulla, eriti kui ollakse loomult tundlikum kunstnikuhing. ,,Ma ei saa kaotada iseenda elu, ma ei saa minna Ukrainasse kedagi kaitsma, aga ma saan seista oma väärtuste eest. Ma saan olla täpselt nii aus nagu ma olen ja teha seda, mida ma oskan, nii hästi kui ma oskan,” ütleb Marta.

Küsin, kuidas tulla noore lavastajana toime emotsioonidega. Sõda, millest kontserdil räägitakse, toimub ju praegu, mitte ei peegelda aastakümnete tagust möödanikku. ,,Elu on näidanud, et kui kusagil on väga palju kaost, kurjust ja õelust, siis ühel hetkel tekib vastasjõud - headus ja armastus, mis pressib läbi,” vastab Marta. ,,Ka sel kontserdil lava taga olles tundsin, et need inimesed on armastust täis. Me ei jää sellesse situatsiooni lõksu, vaid otsime väljapääsu. Anname endast parima.”

Marta lisab, et ka nutmine on vajalik ja tsiteerib üht oma kursuse juhendajat Indrek Sammulit: ,,See pehmendab südant.”