„Nad tapsid mu isa, röövisid mu õe ning tapsid ema ja venna. Kui ma oleks jäänud, oleks nad tõenäoliselt ka minu tapnud.“

Nii alustab Amin Nawabi oma lugu. Päheõpitud enesetutvustuse taga peitub aga tegelik tragöödia, mida Amin pole kellelegi rääkinud. Kõigest 11-aastaselt peab tema pere põgenema oma kodust Afganistanis. Teekond vabadusse võtab viis aastat, mille jooksul pereliikmed üksteisest lahutatakse.

Eesti kinodesse jõudis film juba jaanuari lõpus, kuid pakub Ukraina sõja valguses valusaid äratundmishetki. Asjaosaliste identiteetide kaitsmiseks on Amini lugu animeeritud, kusjuures 2D stseenid vahelduvad arhiivkaadritega kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest aastatest. Selline lähenemine tundub ainuõige, sest võimaldab vaatajal varem ainult ettekujutatud stseene põgenike teekonnast visuaalselt näha. Tundeküllane dokumentaal tõi Taani režissöör Jonas Poher Rasmussenile mitmeid tunnustusi – sealhulgas kolm Oscari nominatsiooni parima dokumentaalfilmi, parima filmi ja parima animatsiooni kategoorias.

Ühe perekonna lugu

Kuigi algusest peale on teada, et Amin on elus, tekitab Rasmusseni loo jutustamise oskus vaatajas ärevust, kas Nawabide pere pääseb või mitte. Animeeritud kaadrid on kord hüperrealistlikud, siis jälle primitiivselt must-valged – nii mängib režissöör vaataja emotsioonidega, justkui ette söötes, mida vaataja tundma peaks. Samas, see töötab.

„Põgenemine” ilmestab oskuslikult, kui ebakindel on kodumaalt põgenenud pagulaste teekond vabadusse. Intervjuuklipid vahelduvad mälestustega lapsepõlvest, võimaldades vaatajal Aminile kaasa elada. Esmalt pageb pere Afganistanist Venemaale, kus Nõukogude Liidu lagunemise järel on olukord ebastabiilne. Inimesed nälgivad, riiulid poodides on tühjad, politsei pole usaldusväärne. Pere plaanib vanima venna juurde Rootsi põgeneda. Kuna riiki saabuti turistiviisaga, tuleb Venemaalt lahkumiseks maksta inimkaubitsejatele, kuid see teekond on raske ja ebainimlik. Ahastust tekitavad kaadrid puupüsti täis parvlaevast, mis veega täitub. Sel hetkel on raske uskuda, et lool on õnnelik lõpp.

Põgenemine toob Amini pere ka Eestisse. Vastselt iseseisvuse taastanud riigis puudub põgenike vastuvõtmiseks vajalik infrastruktuur, mistõttu mõjuvad arhiivkaadrid pagulastest Harkus kontrastsena võrreldes abiga, mida antakse Ukraina põgenikele praegu. Toona tundus siia jäämine ilmvõimatu ning pere pöördus tagasi Moskvasse.

Uuel katsel peab Amin aga oma pere salgama – ainult nii on inimkaubitsejate sõnul võimalik asüüli taotleda. Venna juurde minek pole enam võimalik, Amin peab alustama uut elu Taanis. Raske on ette kujutada, kuidas mõjutab see inimese psüühikat. Intervjuu Rasmusseniga annab talle esmakordselt julgust tunnistada nii teistele kui ka iseendale, mis tegelikult juhtus.

Pääsemine mitmel moel

„Põgenemine“ räägib pääsemisest mitmel tasandil. Lisaks kodumaalt pagemisele seisab Amin silmitsi ka iseenda aktsepteerimisega. Südamlikult mõjub stseen, kus Amin imetleb Jean-Claude Van Damme’i postrit. „Homoseksuaalid ei eksisteerinud Afganistanis, nende kirjeldamiseks polnud isegi sõna,“ kommenteerib Amin. Taanis otsib ta isegi abi ning palub nõustajalt ravimeid, et „terveneda”. Rahu endaga toob hetk, mil noormees avaldab oma saladuse perele.

Mälestused on põimitud stseenidega olevikust. Täiskasvanud Amin on akadeemik ning valmistub elukaaslase Kasperiga abielluma. Vaataja näeb aga tema sisemist heitlust – kas osta koos kaasaga maja või minna Ameerikasse Princetoni Ülikooli järeldoktorantuuri. Ühelt poolt on tegemist vägagi lääneliku dilemmaga – armastus või töö. Teisalt on Amin mattunud süükoorma alla. Ta tunneb vastutust pere ees, kes tema heaks nii palju ohvreid tõi. Seetõttu püüdleb ta karjääriredelil muudkui ülespoole, näitamaks, et ohverdused polnud niisama. Kuigi filmist kumab selgelt Amini partneri toetus, pole peategelane talle oma minevikutraumadest rääkinud. See näitab ilmekalt, kuidas vägivaldselt perest ja kodust lahti rebitud lapse hingehaavad jäävad teda saatma ka täiskasvanueas.

Kas mineviku varjudele silma vaatamine toob vabanemise? „Põgenemine“ üritab sellele vastata.