Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Marge Taivere olukorrast Poola-Ukraina piiril: meele­heitel emad ja lapsed on lihtne saak moodsatele inim­kaubitsejatele

Kristel Patzig | Fotod: Marge Taivere, erakogu

Joonistus Przemysli põgenikekeskuse magala seinal. Foto: Marge Taivere
Joonistus Przemysli põgenikekeskuse magala seinal. Foto: Marge Taivere

Aktiivne seltskonnahing, suure südamega kaaslane, seikluslik spordifanatt, otsekohene maailmakodanik, professionaalne müügiinimene – need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad Marge Taiveret, kes sõja seitsmendal päeval Poola-Ukraina piirile appi tõttas.

Marge on pärit kakskeelsest perekonnast, ema poolt on juured Venemaal ja Ukrainas, isa poolt Eestis. Marge on ligi kümme aastat tegutsenud rahvusvahelise müügi ja turunduse valdkonnas. Praegu töötab ta neljandat aastat Cleveronis, kus müüb pakiroboteid Ladina-Ameerikasse ning Kesk-Euroopasse.

„Minu suur trump on näost-näkku suhtlemine. Ma olen no bullshit tüüpi suhtumisega ja väga aus,“ ütleb Marge enesekindlalt ja lisab, et äris töötab see hästi: „Olen kokkuleppe sõlmimise pooleli jätnud kui näen, et see ei ole kliendile hea lahendus. Minu jaoks on olulised pikaajalised suhted.“

Käed rüpes istumine muutus väljakannatamatuks

Vene vägede Ukrainasse tungimise teisel päeval tegi Marge oma Facebooki seinal ingliskeelse üleskutse: „Kutsun üles oma valitsust võtma vastu ja aitama võimalikult palju Ukrainast pärit põgenikke. Kutsun üles oma vene sõpru olema meedia suhtes kriitilised. Kutsun üles oma rahvusvahelisi sõpru olema toimuva suhtes tähelepanelikud ja vaatama, mida saate Ukraina toetamiseks teha.“

Marge hing oli mures ja tahe tegutseda suur. Cleveroni kitsama tööperega annetati meeskonna arenguks ette nähtud kolme kuu raha ukrainlastele droonide ostmiseks. „Sõja kuuendal päeval ei suutnud ma end enam talitseda ning võtsin ühendust pagulasabiga ja pakkusin ennast appi,“ ütleb Marge. „Neil oligi just tarvis inimest, kes Poola piiril põgenikekeskuses koordineerimisega abistaks ja sinna ühe matkaauto viiks.“

Kiire kooskõlastus tööandjaga, lähteülesanne Eesti Pagulasabi keskusest ja juba järgmisel päeval asus Marge teele. Kaaslasteks kaks Eestis elavat ukrainlannat, kes vabatahtlikena piirile kõnekeskusesse appi minna soovisid. Esimene takistus ilmnes juba 50 kilomeetri kaugusel, kui nende matkaauto keeldus edasi sõitmast. „Me ei lasknud eesmärki silmist, tegime kiired ümberkorraldused ja järgmisel hommikul sõitsime edasi minu isikliku Golfiga,“ räägib Marge.

Sõja kuuendal päeval ei suutnud ma end enam talitseda ning võtsin ühendust pagulasabiga ja pakkusin ennast appi.

Umbes 20 tundi hiljem jõudsid kolm naist Poola Przemyśli linna põgenikekeskusesse, mis asub 15 kilomeetri kaugusel Ukraina-Poola piiripunktist Medyka. Piiril tegutsev organisaator Andrew Paterson tegi Margele kiire töövestluse, küsides, mida naine teha oskab. „Müün tehnoloogiaettevõttes roboteid, räägin kuut keelt, suudan end arusaadavaks teha,“ kõlas Marge vastus. „Selge, siis keskendud ühele teemale – eratranspordi turvalisus,“ andis Andrew vähem kui kahe minutiga väga konkreetse, aga samas ka väga ebamäärase ülesande.

Tallinnas elav iirlane Andrew tegutseb IT-sektoris. Ukraina piiril oli tema esialgne missioon päästa oma kolleegide peresid. Nähes toimuvat, otsustas ta pikemaks appi jääda ja temast sai kohapeal eestlaste peamine kontaktisik ja koordinaator. Andrew vahendas infot Eesti Pagulasabi kontorile ning viis kokku inimesed, kes soovisid Eestisse jõuda ja bussid, mis Eestisse suundusid.

Kõik abipakkujad ei soovi head

Marge kirjeldab, et põgenikud ületavad Medyka piiripunkti enamasti jalgsi ja edasi liiguvad nad põgenikekeskusesse, mis on sisse seatud endise ostukeskuse ruumidesse. Poed on muudetud magalateks, kus on paarsada voodit ja madratsit. „Ööseks täitus keskus tihedalt, hinnanguliselt oli seal mitu tuhat inimest. Loomulikult polnud keegi võimeline nii kiiresti korralikke süsteeme paika panema ning valitses üleüldine kaos. Kõik ja mitte keegi olid ülemused,“ tõdeb Marge ja lisab, et kuigi süsteem ei olnud sujuv, kõik siiski toimis kuidagi.

Abiorganisatsioonide esindused ja riidehunnikud Przemyśli põgenikekeskuse esisel platsil. Foto: Marge Taivere

Piiripunkti ja põgenikekeskuse juurde tulevad kokku sajad sõidukid, et pakkuda põgenikele transporti järgmistesse sihtkohtadesse. On eelnevalt kokkulepitud kohtumisi ja erinevate riikide poolt saadetud ametlikke busse, aga ka hoomamatu hulk erasõidukeid, mille uksed on põgenikele avatud. „Inimesed seisavad plakatitega, millel kirjas näiteks Berliin, neli inimest, majutus ja töö,“ ütleb Marge ja lisab, et ühtegi süsteemi sõitude vahendamiseks alguses ei olnud.

Inimese edasine elu sõltub otsusest, millisesse autosse ta istub. See defineerib elukvaliteedi üsna pikaks ajaks. Meeleheitel ning rampväsinud emad-lapsed haaravad igasugusest õlekõrrest, see on lihtne saak moodsatele inimkaubitsejatele.

„Oli selge, et tuhandete eraautojuhtide seas polnud kõik heatahtlikud,“ ütleb Marge. Liikusid kuuldused inimkaubanduse kahtlusega juhtumite kohta. Ta on ettevaatlik konkreetsete näidete toomisel, kuna palju tõendeid ei ole. „Lood põgenikekeskustest kadunud inimeste ja väljapressimiste kohta on olemas. Näiteks on teada, et inimene on ületanud piiri ja jõudnud keskusesse, kuid hiljem jäljed kaovad ja ühendust temaga enam ei saa,“ selgitab Marge ja lisab, et üks kahtlane juhtum oli seotud umbkeelse mehega, kes pakkus 80 euroga transporti Eestisse, autol Poola numbrimärk. „Meie keskuse logistikakoordinaator teavitas politseid, kes pärast mehe tausta kontrollimist tal käed raudu pani ja minema toimetas.“

Teise piiril oldud päeva lõpuks mõistis Marge, kui oluline on põgenike turvalisus. „Inimese edasine elu sõltub otsusest, millisesse autosse ta istub. See defineerib elukvaliteedi üsna pikaks ajaks. Meeleheitel ning rampväsinud emad-lapsed haaravad igasugusest õlekõrrest, see on lihtne saak moodsatele inimkaubitsejatele.“

Võitlus inimkaubanduse ennetamiseks

Marge töögrupi põhieesmärk oli aidata põgenikel ohutult sihtkohta jõuda. Suur edasiminek turvalisuse tagamisel oli hetk, mil keskuses hakati autojuhte käsitsi registreerima. „Tegime igast autojuhist ja tema juhilubadest foto. Muidugi ei suutnud me kontrollida nende inimeste tausta, aga loodetavasti halvas registreerimise kohustus mõne kurja plaani.“

Marge räägib, et mõned juhid keeldusid ja lahkusid, kui neil paluti oma andmed kirja panna. Oli ka juhtumeid, kus eelnevalt kokkulepitud sõit ei alanudki, sest põgenik soovis koos autojuhiga pilti teha. „Aga miks peaks üks täiskasvanud inimene keelduma fotost või info jagamisest?“ juhib Marge tähelepanu kahtlastele olukordadele.

Inimkaubanduse eest hoiatav plakat. Allikas: erakogu

„Kõige lihtsamad ja töökindlamad vahendid olid hoiatava sõnumiga plakatid. Püüdsime levitada infot ohtude kohta, et inimesed üldse mõtleksid võimaluse peale, et kõik juhid ei pruugi olla heatahtlikud,“ selgitab Marge. Lisaks hoiatustele aitas ta koostada neljas keeles soovitused sõidu turvalisemaks muutmiseks: kasuta ainult registreeritud autojuhte, tee autojuhiga pilt ja saada see koos auto numbriga kellelegi, kes jälgib su käekäiku. Plakatid saadeti ka teistesse Poola ja Slovakkia piiripunktidesse ning põgenikekeskustesse.

See oleks lahendus paljudele muredele, kui sõidud toimuksid läbi jagamisplatvormi, kus on ainult verifitseeritud juhid. Praegu on see veel unistus, mille nimel töö käib.

Lisaks tehti koostööd BlaBlaCar sõidujagamisplatvormi meeskonnaga, kes lisas platvormile tasuta sõitude registreerimise võimaluse. Suure entusiasmiga pingutati ka selle nimel, et platvormil toimuks sõidukijuhtide automatiseeritud isikusamasuse tuvastamine. „Praegu peab autojuht sõidu jagamiseks üles laadima oma foto ja juhilubade info. Aga verifitseerimisega saaks kontrollida, kas piirile jõudnud Mati on päriselt see isik, kes ta väidab end olevat ja kas tal on kehtivad juhiload. Sõidu info jääb BlaBlaCari süsteemi ning hiljem on võimalik tuvastada, keda ja kuhu Mati sõidutas,“ selgitab Marge.

„See oleks lahendus paljudele muredele, kui sõidud toimuksid läbi jagamisplatvormi, kus on ainult verifitseeritud juhid. Praegu on see veel unistus, mille nimel töö käib,“ ütleb Marge ja lisab, et probleemi lahendamisele on kaasa aidanud Eesti ettevõte Veriff ning ka Bolt ja Uber on olnud suureks abiks turvalise transpordi tagamisel.

Marge rõhutab, et igasugune tegevus petturite hulga vähendamisel on töövõit. „Me tõenäoliselt ei taju täna võimaliku inimkaubitsemise magnituudi. Iga päevaga, mil kriis süveneb, kasutatakse olukorda järjest rohkem ära. Ma kardan, et inimkaubandus saab sellest kriisist täiesti uue tähenduse.“

Mitmekesised ülesanded emotsioonide virvarris

Marge ülesanded ei piirdunud vaid turvalisuse tagamisega. „Tegin kõike, mis parasjagu vaja oli, et inimestel natukenegi kergem oleks,“ ütleb ta. „Aitasin printerite ja arvutite seadistamisega, asjade transpordiga, inimeste toomisega piirilt, sim-kaartide jaotamisega. Aitasin vanainimestel omastega ühendust võtta, jagasin toitu ja informatsiooni, kleepisin postreid, suhtlesin Euroopa organisatsioonidega, kes kaosesse appi tulid. Aitasin uurida, kuidas saaks Kiievisse meditsiinitehnikat saata ja lohutasin nutvat kolmeaastast, kes oli oma ema kaotanud.“

Vabatahtlikud registreerivad Ukrainast põgenenud inimeste transpordisoovid. Foto: Marge Taivere

Marge rõhutab, et piiril ja põgenikekeskuses valitsevat kaost on väga keeruline kirjeldada, kuid on oluline mõista, et kõik, kes seal tegutsevad, annavad endast parima. „See on nii vajalik töö. Väikese vaevaga saab asju märgatavalt paremaks teha. Näiteks tegime keskuses teisaldatavatest aedadest, tekkidest ja mänguasjadest lastele mängunurga ja panime Ukraina multikad mängima. Aitas kasvõi hetkeks õudusesse leevendust tuua.“

„Õudus oli ümberringi kõikjal. Kaos, mille sees on lõhutud eluteed. Kui korra seisatasid ja vaatasid, mis toimub, siis lõi isiklik emotsionaalne tasakaal vankuma,“ tõdeb Marge. Siiski ei olnud võimalik nendest inimestest mööda vaadata. Ühelt poolt peegeldus stress, et peab kuhugi jõudma, aga ei tea, kuhu üldse teel ollakse. Teisalt peegeldus mure kodu ja mahajäänud inimeste, enamasti meeste ja vanavanemate pärast.

Piiril ja põgenikekeskuses valitsevat kaost on väga keeruline kirjeldada, kuid on oluline mõista, et kõik, kes seal tegutsevad, annavad endast parima.

Eriliselt puges Margele hinge viimane hommik, kui ta läks piiripunkti plakateid kleepima. Oli selge, et tehnoloogiliselt ei suudeta lähiajal midagi juurde tekitada, seega oli info jagamine sõiduohutuse kohta hädavajalik. Oli varahommik, lund sadas, mitu tuhat inimest ootas põgenikekeskusesse viivaid busse. Teisel pool piiri olid veel meeletud massid. Üks umbes 25-aastane mees vaatas plakatil olevat infot, suitsetas närviliselt ja kiitis, et õige asi. Ta oli tulnud piirile oma naisele ja lapsele vastu, aga oli juba kaks päeva oodanud, ilma et oleks nendega kontakti saanud. Pikalt ta rääkida ei suutnud, emotsionaalselt viimsel piiril olles said pisarad võitu. Kõik, mida Marge teha sai, oli võhivõõrale kallistusega tuge pakkuda.

Kõik peavad muutunud maailmaga kohanema

Marge oli Poola-Ukraina piiril viis päeva. Seoses suusatamise ja kaljuronimisega on ta varem mitu korda Poolas käinud. Viimati koos vendade ja isaga Bieg Piastów suusamaratonil osaledes ei oleks ta osanud uneski näha, et kaks aastat hiljem sõidab ta Poolast kodu poole Ukraina sõjapõgenikega.

Marge pakkus küüti Irinale ja tema kuueaastasele tütrele. 2014. aastal põgenes Irina Donbassist Kiievi lähedale väiksesse linna. Nüüd oli ta teist korda sarnases situatsioonis, kuid seekord otsustas olude sunnil kodumaalt lahkuda. Irinal oli oma puhastusfirma, Eestis loodab ta tütrele võimalikult kiirelt lasteaiakoha leida ning tööle asuda.

Keskendume Eestisse saabunud ukrainlastele. Avame oma kodud ja aitame leida tugiperekondi.

Marge räägib emotsionaalselt ja ilmekalt, pikib tõsise jutu vahele mõne nalja ja jätkab siis murelikult maailma probleemide üle arutlemist.

Paljud küsivad, kuidas saab aidata, kui rahaline annetus juba tehtud või pole rohkem võimalik annetada. „On väga oluline mõista, et olukord pole lühiajaline, vaid see võib kesta väga kaua. Kui sõda läbi saab, pole paljudel kodu, kuhu tagasi pöörduda. Me ei tohi lasta suurel entusiasmilainel raugeda,“ ütleb Marge. „Keskendume Eestisse saabunud ukrainlastele. Avame oma kodud ja aitame leida tugiperekondi, kes aitaks neil kiiremini sisse elada. Nad ei taha Eesti riigi kulul elada. Mida kiiremini leiavad nad kodu ja töö, seda iseseisvamalt nad hakkama saavad.“

Käepärastest vahenditest loodud laste mängunurk Przemyśli põgenikekeskuses. Foto: Marge Taivere

Marge kritiseerib tekkinud olukorda, kus märtsi keskpaiga seisuga oli põgenikel politsei- ja piirivalveametis registreerimiseks ootejärjekord kolm nädalat. „See on kaotatud aeg ja nii tekib riigile kulu. Kohe saabudes peaks inimestele isikukoodi andma, et nad saaksid ametlikult tööd otsima hakata.“ Marge sõnul peab põgenikele jagama infot, et kui nad töötavad ametlikult ja õiglastel tingimustel, on see kasulikum kogu ühiskonnale, sest siis saab aidata rohkem neid, kes päriselt tööd teha ei saa.

Marge mõistab, et põgenike mass on paljude eestlaste jaoks hirmutav, kuid samas on oluline meeles pidada, et keegi neist ei tule oma kodust vabatahtlikult ära ning kindlasti aitaksid teised Euroopa riigid sarnases olukorras ka meid. „Et me ei väsiks, et me ise ei väsiks! Mitte ühegi eurooplase elu ei saa jääda sama heaks kui see on seni olnud. Me kõik peame järeleandmisi tegema, isegi kui kuulid ja pommid ei lenda meie kodumaa pinnal.“

Ühiselt tuleviku poole

Marge lahkus piirilt 8. märtsil, kuid hoiab end seal toimuvaga endiselt kursis. 20. märtsi seisuga tegutsevad Medyckas ja Przemyślis ka inimkaubanduse vastu võitlevate professionaalsete organisatsioonide esindajad, kes teavitavad põgenikke sõidujagamise ohtudest. Sõidukijuhtide manuaalse registreerimise süsteemi on edasi arendatud, osaliselt suudetakse juhte ja põgenikke omavahel kokku viia. BlaBlaCari sõidujagamisplatvorm toimib, kuid endiselt puudub võimalus kasutada vaid verifitseeritud juhtide teenust.

Mitte ühegi eurooplase elu ei saa jääda sama heaks kui see on seni olnud. Me kõik peame järeleandmisi tegema, isegi kui kuulid ja pommid ei lenda meie kodumaa pinnal.

Marge lõpetab meie vestluse positiivsel noodil. „Tajun rohkem kui kunagi varem, et meie ümber on palju häid inimesi. Oleme üksmeelsemad ning see teadmine annab jõudu. Siia saabunud ukrainlased on meie väikesele rahvale ilmatuma tänulikud toetuse ja abi eest.“ Aktiivse maailmakodanikuna usub Marge, et Eesti järgmine majanduskasv tuleb koos vastsete elanike abiga, kes meie ühiskonda väga erinevatel viisidel panustama hakkavad. „Tulijate seas on õpetajaid, dirigente, kokkasid, koristajaid jne, kuid peamine – nad on motiveeritud, et anda oma panus ja ühiskonda sulanduda.“

Marge Taivere nädal enne sõja algust suusatamas. Foto: erakogu