Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Üksi olemise mitu palet teatrilaval

Andra Roosmets | Fotod: Ilja Smirnov

Dokumentaallavastus „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ avab üksi olemise ja iseendaga koos olemise erinevaid tahke. Publiku ette jõuavad kuue inimese lood teekonnast üksindusse, üksinduses ja üksindusest välja. Lavastuse seovad elegantseks tervikuks improvisatsiooniline helikujundus, väljendusrikas liikumine ja poeetilised elemendid.

Lavastus esietendus Narvas 19. märtsil ja Tallinnas 22. märtsil, järgmised etendused toimuvad aprillis Tartus ja mais Tallinnas.

Andra Roosmetsale rääkisid lavastuse loomisest, kogutud lugudest ja oma suhtest üksindusega Mari-Liis Lill, Priit Põldma, Aare Pilv ja Joosep Uus.

„Ma võiksin sulguda pähklikoorde“

Tekst Mari-Liis Lill, Aare Pilv, Priit Põldma

Lavastaja Priit Põldma

Lavastusdramaturg Aare Pilv

Kunstnik Arthur Arula

Helikujundaja Kalle Tikas

Valguskunstnik Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Liikumisjuht Ingmar Jõela (Von Krahli Teater)Laval Mari-Liis Lill, Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Liina Olmaru, Gert Raudsep, Sander Roosimägi, Joosep Uus (Eesti Noorsooteater)

Korraldaja Vaba Lava

Kuidas tekkis mõte üksinduse teemaga tegelema hakata ja sellest lavastus teha?

Priit: Tegime koos Mari-Liisiga eelmisel kevadel Noorsooteatris lähisuhtevägivallateemalist dokumentaallavastust „Teises toas” ja ühes proovis jäi üksi elamise ja teistega koos elamise teema kuidagi õhku rippuma. Hakkasime seda kahe proovi vahel arutama ja läksime vaidlema, kas üksi elades on võimalik inimesi teenida.

Mari-Liis: Küsimus oli selles, kas inimene on mõeldud elama teiste inimestega koos ja kas tema ülim eesmärk on leida kontakti, näiteks teenida teisi, või on inimene täiesti täisväärtuslik, terviklik ja maailmale vajalik ka siis, kui ta otsustab olla eraklik.

Priit: Ja et kas eraklus on tänases maailmas alati mingisuguse haiget saamise või sellest tekkinud egoismi tagajärg või see võib olla ka puhas ja altruistlik seisund.

Mari-Liis: Jumal tänatud, et see küsimus tekkis, sest kui kõik ausalt ära rääkida, siis mina esindasin vaidluses ikkagi seda poolt, et kõik inimesed tahavad ju kellegagi koos olla, kuidas siis nii, et ei taha? Mõned lihtsalt tahavad salaja, nad lihtsalt eitavad või on teadmatuses, kui nad ütlevad, et nad ei taha. Aga see rännak, kohtumine nende inimestega ja nüüd sellega lavale jõudmine on küll pannud mind meelt muutma.

Priit: Mina esindasin pigem vastupidist seisukohta, et mõned inimesed ongi loodud üksi olema ja leiavad see-eest kontakti millegi suuremaga, aga pärast kohtumisi nende inimestega ma pigem usun, et kõik inimesed on loodud teiste inimestega kontaktis olema, lihtsalt kontakti võimalusi on rohkem, kui me oskame ette kujutada. Üksi elamise ja koos elamise vahel ei ole binaarset vastandust. Oma elukogemuse pealt kujutad ette mingisuguseid mudeleid, aga tegelikult on võimalusi palju rohkem. Alguses oli meie fookus laiem, tahtsime uurida erinevaid postmodernseid leibkondi ehk üksi ja koos elamise vorme praeguses Eestis, aga intervjuusid tegema hakates kerkis kõige kõnekamana esile just üksinduse, üksi olemise ja iseolemise teema, jäime selle ümber tiirlema.

Mari-Liis: Ma olen nõus, et kindlasti ei ole kontakti otsimine binaarne. Minu jaoks oli mingit pidi avastus, et see kontakt ei pea olema alati teise inimesega, see võib ka olla kontakt maailma või kosmose või jumala või kasside või koerte või männiokastega. Kontakt millegagi on meile vajalik, aga see ei pea alati olema inimene.

Kontakt millegagi on meile vajalik, aga see ei pea alati olema inimene.

Kuidas lavastuse jaoks materjali kogusite, milline protsess sellele eelnes?

Priit: Me Mari-Liisiga tegime umbes 35 intervjuud. Ühe väikese üleskutse tegime Peaasi.ee keskkonnas, aga enamik inimesi leidsime tutvuste kaudu. Rääkisime teemast oma tuttavatele ja trupiliikmetele, neil tekkis seoseid ja soovitusi, kellega võiks kohtuda ja rääkida. Kui intervjuud tehtud, hakkasime välja valima lugusid ja neist omakorda pilte ja seiku, mis võiksid kuidagi selles lavastuses kajastuda. Seda tegime juba kolmekesi koos Aarega.

Kujutan ette, et palju materjali jäi kõrvale. Kas see, mida võtta ja mida jätta tuli teie jaoks kergelt ja loomulikult või on kahju sellest, mis jäi seekord kasutamata?

Aare: Seal oli lugusid, millest oleks saanud isegi omaette tüki. Üks asi, mis valiku juures kaasa mängis, oli see, kuidas inimesed ise räägivad, kui huvitavalt nad räägivad.

Mari-Liis: Minu meelest on see kohutavalt raske, mida võtta, mida jätta. Kui sa kuulad kolm tundi kellegi elulugu ja ta tõesti julgeb ennast avada, siis igast ühest võiks teha lavastuse, filmi või mõneosalise sarja. Tegelikult on ju laval rohkem elusid, mälestusi ja tundeid kui need tegelased, kes otseselt sõna võtavad ja kelle nimed on kavalehel pseudonüümidega ära toodud.

Priit: Mulle tundub, et enamasti on laval kasutatavamad intervjuud inimestega, kes ei ole varem väga palju oma elu sõnastanud, vaid kes mõtestavad ja kirjeldavad neid olukordi kohapeal, loovad oma lugu siin ja praegu, sinuga kohtudes. Lavalises kontekstis on kõnekamad just need hetked ja äratundmised, mida inimene ei ole varem valmis mõelnud, vaid mis tal kohapeal sünnivad.

Mari-Liis: Jah, aususe moment või mingi enda avamise moment tegelikult, mis ei ole ju sugugi lihtne. Võib olla ka intervjuusid, kus inimene räägib väga huvitavaid mõtteid, on palju lugenud ja uurinud ja ta tõesti on just nimelt kujundanud mingi pildi sellest, millist elu ta elab ja kuidas on õige elada, aga see lõpuks ei ole nii lavaline materjal võrreldes inimesega, kes julgeb olla hästi aus iseenda vastu ja sõnastada hästi-hästi isiklikke, võib-olla mitte maailmafilosoofia ajaloo kontekstis nii huvitavaid, aga hästi isiklikke ja ausaid mõtteid.

Miks sai lavastusele pealkirjaks just see rida Hamletist”?

Aare: Algimpulss tuli esimeses proovis, minu mäletamist mööda Liinal (Olmarul – toim.) tuli jutu käigus see koht meelde. Siis tekkis mõte, et sealt võiks tulla pealkiri. Tööpealkiri oli alguses abstraktsem – „Üksi ühes“. „Hamleti” dialoog tuli lavateksti sisse alles tegemise käigus, alguses mõtlesime, et las ta jääb ainult pealkirja viiteks. Me otsisime mingit stseeni, kus inimene räägiks üksinda dialoogi, aga siis saime aru, et meil on ju tegelikult see dialoog olemas. Sellest kujunes lavastuse keskel olev sügavik, kuhu laskutakse ja kust hakatakse uuesti üles tõusma.

Mari-Liis: Jah, päris mitmed intervjueeritavad ütlesid, et nad räägivad iseendaga – kes meist ei räägiks –, aga vist kõik meist ei räägi kõva häälega, kuid väga paljud intervjueeritavad ütlesid, et nemad teevad seda kõva häälega. Sealt sündis küsimus, et mis oleks lavaline väljendus sellele, kus inimene on üksi ja tema vestluspartner on tema ise.

Kuidas te leidsite need näitlejad, kes lavastuses osalevad?

Priit: Aega trupi kokkupanekuks polnud väga palju. Arutasime Mari-Liisiga, kellega tahaks koos töötada ja kelle puhul tundub, et nad võiks sellise teema ja vormiga kaasa tulla. Hakkasin järjest neile inimestele helistama ja juhtus nii, et kõik olid kohe nõus ja kõigile ka ajaliselt klappis. See oli hästi julgustav. Olen selle trupi üle väga rõõmus, paljud inimesed ei olegi varem laval kokku saanud, on erinevate taustadega ja erinevates kooslustes varem mänginud, aga mingi ühisosa on hakanud tekkima.

Joosep, mida sa ütlesid, kui Priit sulle helistas?

Joosep: Ma ütlesin kohe „jah!”. Meil läks mõni aeg tagasi luhta üks võimalus Priiduga tükki teha, nii et olen oodanud, et saaks koostööd teha. Muidugi olin kohe nõus kaasa tegema kellegagi, keda ma väga hästi tunnen ja usaldan.

Kui palju sai trupp lavastamisel kaasa rääkida või oli see ikkagi Priidu töö?

Mari-Liis: Mulle tundub, et Priit oskas väga hästi hoida seda joont, et kõigil oli tunne, et nad saavad kaasa rääkida ja saidki. Dokumentaalse materjali puhul tundub millegi vähemaks võtmine ilmvõimatu. Eriti näitlejal endal, kes on juba kiindunud sellesse tegelasse ja absoluutselt kõigesse, mida see tegelane on kunagi öelnud. Samas kärpida on vaja selleks, et teatripublik jaksaks rõõmsal meelel lõpuni vastu pidada. Mulle tundub, et Priit hoidis seda tasakaalu väga-väga ilusasti, isegi kui olid keerulisemad kärpimise hetked. Näitleja sai öelda, et – olgu, võtame need neli lauset maha, aga see üks on mulle õudselt kallis, selle ikkagi jätaksin. Lõpuks kõik tundsid, et nad on kaasatud.

Priit: Ma ise igatsesin seda grupitöö-tunnet rohkemgi, aga see jäi eelkõige aja taha. Sellist aega, kus oleks saanud kogu trupiga koos olla, oli võib-olla veidi liiga vähe, põhimõtteliselt ainult Narvas viimased kaks nädalat enne esietendust ja selles faasis tuli juba hakata vormistama. Kui oleks saanud terve prooviprotsessi, kaks kuud järjest iga päev kõigi inimestega kokku, siis oleks saanud rohkem ühiselt katsetada. Osade inimestega tutvusime alles proovide käigus ja võtab aega, et tekiks tunne, et saame ja julgeme asju välja pakkuda ning ka üksteise ideid tagasi lükata. Nüüd on selline tunne, et järgmisel nädalal võiks hakata nende inimestega uut tükki tegema.

Muusika ja liikumine on lavastuses väga olulisel kohal, kuidas need sündisid?

Priit: Kutsusin helikujundajaks Kalle Tikase, kellega olen tahtnud tükk aega midagi koos teha, tema väljenduslaad ja suhtumine teatrisse on olnud hästi inspireeriv. Tutvustasin talle teemasid ja vormilisi ideid ning Kalle leidis, et kuna tekstid on valdavalt dokumentaalsed, siis võiks ka helid olla omal moel dokumentaalsed – me näeme, kuidas need sünnivad. Laval on optilised andurid, mis saadavad näitlejate käe liikumise peale signaali Kalle arvutisse. See, mis helidega tegu, on varem teada, aga heli algus, tugevus ja iseloom sõltuvad näitlejatest. Meil ei ole lavastuses ühtegi heli, mis ei pärine lavalt.

Liikumisjuht Ingmar Jõela on mu kursusevend ja temaga koos oleme varemgi mitme lavastuse kallal töötanud. Kirjeldasin talle küllaltki abstraktselt neid teemasid ja seisundeid, mis võiks liikumiste kaudu väljenduda. Ta luges teksti ja käis lugemisproovides. Ingmar lõi liikumise koos näitlejatega, osa liigutustest väljendab tegelaste sisemaailma, osa näitlejate isiklikke assotsiatsioone. Ingmar pani neist kokku variatsioonid ja kombinatsioonid, mis nüüd laval on.

Meil ei ole lavastuses ühtegi heli, mis ei pärine lavalt.

Mida see tähendab, kui näitleja peab laval olema lisaks ka muusik ja peaaegu et tantsija?

Mari-Liis: See, et me saame helikujundust kohapeal luua, on palju rohkem kui näitlejatel tavaliselt käes on. Liikumiste jadades pole meil samamoodi kõik fikseeritud, päris palju on improvisatsiooniruumi. Ma tean, et Sander (Roosimägi – toim.) mängib teatud hetkel flööti ja ma saan puldiga flööti mõjutada, aga milline see flöödiheli täna täpselt on, milline on see diapasoon, mida ma muuta saan – see kõik sünnib ainukordselt sellel õhtul. See loob meie vahel hästi palju suurema kohalolu ja kontakti.

Joosep: Mulle meeldib muusikalise kujunduse ja koreograafia juures see, kui palju seal on õhku vahel. Need ei ole sellised tavalised, mille kohta ütleks, et nüüd on tants ja nüüd on muusikaline vahepala.

Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ Vaba Laval. Esiplaanil Mari-Liis Lill. Foto: Ilja Smirnov

Kuidas üksinduse teema teid isiklikult puudutab? Missugused mõtted selle aja jooksul tekkisid?

Joosep: Minu jaoks on see hästi äge teema ja äge tükk. Just sellepärast, et üksindus on inimlik universaal – samal ajal kehtivad üksiklase ja karjalooma rollid. Ma suudan mingis mõttes samastuda mõlemaga, olenemata sellest, kas inimene on hästi ekstravertne või introvertne. Ma tahan üksi olla, aga samamoodi tahan ma inimestega koos olla. Me suudame mõlemat korraga – saame olla iseseisvad ja samuti vajame ka kommunikatsiooni. Mulle meeldib näiteks üksi matkama minna, aga veetlev on, et mõned inimesed teevad seda intensiivsemalt kui mina.

Mari-Liis: Absoluutselt kõikide tegelaste juttudes on hetki, mille ma ära tunnen. Mitte alati sellena, mis on juba kohal, vaid võimalusena. Ideaalses maailmas võiks teater tekitada selle tegijates ja võib-olla ka publikus väikese hingelise arengu. Minu enda jaoks on see hetk minu tegelase Ida jutus, kus ta ütleb, et ta avastas, et ta ei ole kunagi endaga olnudki. See on üks selline koht, mis mind kummitab.

Ma olen väga vähe oma elus üksi olnud, olen pärit kolmelapselisest perest ja samas minu introvertne loomus on mind kogu aeg utsitanud just nimelt otsima kontakti. Väiksena unistasin väga sellest, et saaks minna ülikooli, kus on hästi palju sõpru ümberringi loengus ja väljaspool loengut, öösel ja päeval. See avastus, et ma ei ole tõesti kunagi oma elus üksi elanud – ma ei olnud selle peale niimoodi mõelnud. Seda protsessi alustades hakkasin mõtlema, et mida see tähendada võib. Minu jaoks ei olegi üksinduse teema nii palju ruumiga seotud. See ei tähenda, et ma pean füüsilises maailmas üksi olema. Ma mäletan, et mul oli katartiline kogemus algkooli ja põhikooli piiril, kui lugesin esimest korda „Väikest printsi” ja väike prints küsis kõrbes mao käest, et kus inimesed on, kõrbes ollakse vist väga üksi. Madu ütles, et üksi ollakse ka inimeste juures. See on selline äratundmine, mis mind vahel külastab.

Aare: Mina olen kogu aeg arvanud, et ma olen hea üksi elaja, aga reaalselt olen väga vähe oma elus üksi elanud. Praegu on see aeg, kus ma elan üksi ja pean kuidagi ära mõtestama selle, et kuidas see käib ja selle lavastusega tegelemine haris mind tegelikult väga palju või aitas mingeid asju läbi mõelda. Kõik need tegelaste jutud, inimesed tõesti on mõelnud oma üksinduse peale. Mul oli kordi, kus tegelesin terve õhtu ühe tegelase üle mõtlemisega ja nii-öelda temaga vestlemisega, et – ahaa, niimoodi ongi. Just seesama Ida on selline hästi huvitav tegelane minu arvates. See koht, kus ta leiab, et ta ei ole endaga olnud ja kuidas ta siis hakkab endaga olema, on minu jaoks võtmetähtsusega. Üksindus pole seotud ainult sellega, kuivõrd oled kontaktis teistega. Esimene asi on see, kuivõrd sa oled kontaktis iseendaga, kas sa suhtled iseendaga, see on sõlmpunkt.

Priit: Ma olen palju üksi olnud, üksi elanud ja arvanud, et see meeldib ja sobib mulle. Eks meeldibki, mul ei ole probleem teha üksi mingeid asju, mida inimesed teevad pigem teistega koos. Aga mida aeg edasi, ka koroonaisolatsiooniga seoses, seda rohkem avastan, kui väga ma janunen inimeste järele, sellise sügava kontakti järele, ja kui laastav võib olla suhtlus ilma päris kontaktita. Nende küsimustega maadlen juba pikemat aega. Võib-olla on teatriga tegelemine ka üks selle teema väljendus või katse see probleem enda jaoks mingil moel ära lahendada.

Kohtumised nende inimestega, kelle lood on laval, ja nendega, kelle lood lavastusse ei mahtunud, on väga palju pidet andnud. See on tõepoolest hämmastav, kui keerulistest olukordadest inimesed läbi ja välja tulevad. Kõik need inimesed, kelle lugusid me jutustame, on teel mingisuguse sügavama äratundmise või taju, vahetuma kontakti poole iseendaga, nagu Aare ütles. See, et nemad seda jaksavad, annab ka endale jõudu liikumises olla.