Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Eakate inimeste väärtus­tamiseks vajame uut vananemise kultuuri

Kristel Patzig | Foto: erakogu

Johann-Christian Põder. Foto: erakogu
Johann-Christian Põder. Foto: erakogu

Haiguste, vananemise ja surma vastu võitlemine või nende ületamine on loodusteaduslikult ja tehniliselt orienteeritud moodsa ühiskonna iseloomujoon,“ leiab Rostocki ülikooli eetika nooremprofessor Johann-Christian Põder.

Vastus küsimusele, kas surma teema on tabu, on Põderi sõnul mitmekihiline: „Ühiskonnas on surma suhtes palju meelelahutuslikku tähelepanu, eriti meedias. Samas käsitletakse surmaga seotud teemasid ka tõsises võtmes, kuigi tihti õhinapõhiselt või päevakajaliselt. Enamasti on surm ja surmaga seonduv siiski tabu, mida kardame või püüame vältida.“

Evolutsioonipsühholoogilise seletuse järgi võib surma tõrjumine ja näiteks jälestuse tundmine surnukeha suhtes olla vaimne kaitsemehhanism, selgitab Põder. Jälkustunne aitab alla suruda inimese teadlikkust iseenda surelikkusest – see on emotsionaalne protest surma vastu.

Vananemise ja surma tõrjumine on osa moodsast ilmalikustumisest

Kristlikud või traditsioonilised religioossed arusaamad ei ole enam ühiskonnas üldlevinud ja tõekspidamised on muutunud ilmalikuks. „Paralleelselt religioosse õndsuse ootuse taandumisega moodsas ühiskonnas tugevneb kalduvus näha tervist ja füüsilist vormi elu kõrgeimate väärtustena. Tervist samastatakse tihti õnne või elu mõttega, mis on ümbritsetud vitaalsuse, nooruslikkuse, saavutuslikkuse, produktiivsuse ja ilu ideaalidega,“ ütleb Põder ja lisab, et kui inimene ei usu igavikulisse õndsusesse, ihaleb ta täiuslikkust oma elu jooksul.

Kui ühiskond keerleb saavutusvajaduse ja produktiivsuse ümber, ei ole selles vananemisele, kehalisele haavatavusele ja surelikkusele väljapaistvat kohta. Põderi sõnul tõrjutakse need mõisted eemale kui midagi, mis on elu suhtes nii-öelda „teine“ või „võõras“ ja mille vastu kas võideldakse või mida ignoreeritakse. „Ka kohatine paljusõnalisus vananemise ja surma teemal võib olla ignoreerimise üks vorme. Rääkides suremisest ja vanaks jäämisest, tähtsustatakse sageli hoopis tervislikkust ning saavutuslikkust.“

Tervist samastatakse tihti õnne või elu mõttega, mis on ümbritsetud vitaalsuse, nooruslikkuse, saavutuslikkuse, produktiivsuse ja ilu ideaalidega.

Surma varjatus versus surma uus nähtavus

Põder selgitab, et surm on tänapäeval suurel määral lahti rebitud kollektiivsetest ja avalikest toimimismustritest, mis iseloomustavad traditsioonilisi religioosseid rituaale. Saksa filosoof Walter Benjamin on öelnud, et moodsa, kodanliku ühiskonna üks peamisi saavutusi on olnud võimaldada inimestel laipu mitte näha. Alates 19. sajandist on surijad pagendatud järjest enam haiglatesse ja hooldekodudesse, surnukehad laibakuuridesse. Surm on justkui institutsionaalselt ja anonüümselt korraldatud.

Samas on märgata ka teistsugust arengut. Põderi sõnul suhtuvad inimesed suremisse ja vananemisesse väga erinevalt, selles osas on toimunud paralleelselt ilmalikustumisega maailmavaateline individualiseerumine ja mitmekesistumine. „Surmaga tegelevas sotsioloogias räägitakse ka surma uuest nähtavusest ühiskonnas, näiteks seoses uue matusekultuuriga, mida iseloomustab uute tõlgenduste ja vormide otsimine.“

Näiteks loodususundilise-ökoloogilise kombestiku puhul puistatakse surnukeha tuhastamise jäägid loodusesse või maetakse puujuurte alla. Kasutatakse ka esteetilisi-esitluslikke võimalusi, näiteks saab kremeerimistuhast kokku pressida teemanti, mida sõrmusekivina kaasas kanda.

Lääne hilismodernsetes ühiskondades on levinud ka anonümiseeriv-altruistlik motiiv, mille puhul soovivad inimesed anonüümseid matusevorme, et haudade eest hoolitsemine ei jääks omastele koormaks.

Inimene elab kauem ja sureb kauem

Kuna demograafiline nihe vanemaealiste suunas on märkimisväärne, on vananemine lääne ühiskondades väga oluline teema. Põder juhib Rostocki ülikooli interdistsiplinaarses teaduskonnas osakonda, mis tegeleb indiviidi ja ühiskonna vananemise teemadega. Ta viib sel semestril läbi seminarisarja, mis keskendub elu alguse ja elu lõpuga seotud eetilistele probleemidele.

Vananemisega seotud küsimused on ühiskonnas tähtsal kohal. Samas levib ka hirm vananemise ees ja vanussurve (inglise k ageism) ehk vanuseline tõrjumine – negatiivne ja eelarvamuslik suhtumine vanuse alusel. Põderi sõnul mõjutab hirmu ja tõrjumise vaatenurk ka tervishoiu ja hooldeteenuste kvaliteeti ning rahastust. Samuti väga tugevalt seda, kuidas inimesed vananevad ja iseennast näevad.

Eakate inimeste väärtustamiseks vajame uut vananemise ja vanaks saamise kultuuri ja mõttekvaliteeti, mis ei arvesta ainult bioloogilise atraktiivsuse või turuväärtusega.

Põder selgitab, et meditsiin ja biogerontoloogia (bioteadus, mis uurib vananemist, toim.) kalduvad tihti nägema vanadust kui midagi, millel on patoloogia tunnused. Vanadus paistab haiguste või funktsioonihäirete summana, mille vastu peab võitlema. Vananemine ja surm näivad ebameeldivate bioloogiliste tõsiasjadena, mis esitavad väljakutse tänapäevasele teaduslik-tehnilisele suutlikkusele. „Kõrgtehnoloogilise meditsiini ümber koondunud professionaalid tunduvad nii mõnelegi justkui uue preesterkonnana, kelle pädevuses on ajalise igaviku ehk võimalikult pika elu võimaldamine,“ ütleb Põder.

Õnne saab kogeda läbi lõplikkuse tunnetamise

Evolutsioonibioloogiline lähenemine mõistab vananemist ja surma läbi bioloogiliste mehhanismide. Laiema filosoofilis-antropoloogilise käsitluse kohaselt on vananemine ja surm mitmekihilised, hõlmates eripalgelisi kogemusi, tähendusi ja väärtusi. Põder lisab, et näiteks inimese elu väärtust saab mõtestada läbi inimese lõplikkuse. „Ilma lõplikkuse mõõtmeta oleksid paljud õnnemomendid ja saavutused puudulikud või võimatud.“

Põder tõdeb, et positiivset tähendusseost ei saa leida iga haiguse või surma puhul, näiteks kui surevad lapsed või kui praegu Ukrainas inimesed traagiliselt ja ebaõiglaselt langevad. “Aga kõike ei saagi ühemõtteliselt võtta. Vananemine, kehaline haavatavus ja surm on elu osad ja kuuluvad elu võimalikkuse tingimustena inimeseks olemise juurde. Meie inimlik eluvorm laguneks tükkideks, kui me insenerliku ellusuhtumisega püüaksime vananemist ja surma ainult ületada, näha neid ainult millegi negatiivse ja tehniliselt võidetavana.“

Vajame vananemise taasväärtustamist

Põderi sõnul seostuvad vananemisega negatiivsed tunded, kui inimene defineerib ennast läbi aktiivse toimimise ja saavutuslikkuse, kui tal on hirm sõltuda teistest inimestest ja kui ta kardab kaotada autonoomsusega seotud eneseväärikust. Nii võib tekkida väärtusetuse tunne nii ühiskonna kui ka iseenda silmis. „Eakate inimeste väärtustamiseks vajame uut vananemise ja vanaks saamise kultuuri ja mõttekvaliteeti, mis ei arvesta ainult bioloogilise atraktiivsuse või turuväärtusega.“

Vana-Rooma filosoof Cicero kirjeldab oma klassikalises teoses „Cato maior de senectute“ („Cato Vanem vananemisest“) vananemise plusse ja miinuseid ja toob positiivsete külgedena esile väärikuse, tõsiduse ja respekti. Põder selgitab, et vanust on võimalik mõista ja väärtustada läbi inimelu eripärade tõlgendamise – avastades vananemise puhul oma vooruseid, huumorit ja vabadust ning võimalusi abistada inimesi teistmoodi kui läbi tööalase panuse. „Kui elu ei ole enam karjäärile orienteeritud, saab seda filosoofiliselt-antropoloogiliselt rikkamalt tõlgendada,“ ütleb Põder ja lisab, et tänapäeval seostatakse vananemise positiivsed külgi või ülesandeid näiteks elukestva õppimise, füüsilise liikumise ja sotsiaalsete sidemetega.

Armastuslik vastastikkuse sõltuvuse nägemine

„Cicero ütleb, et kõrgel eal on oma väärikus. Aga selle väärikuse tähendust peab igaüks iseenda jaoks avastama ja sõnastama,“ tõdeb Põder. „Vananemise ja surelikkuse tähenduse avastamine ei ole ainult intellektuaalide privileeg, seda võib kohata lihtsates igapäevastes seostes.“

Nii võib kõrge iga olla seotud kogemustega, mis aitavad näha meie elu kui kingitust. See tähendab, et “tegemine ja kõige suutmine” ei ole tähenduse ainuke allikas. Põderi sõnul õpetavad vanemaealised ja lapsed meid nägema, et inimene on sõltuvuses teiste abist ja hoolest. Nii võib taasavastada, et sõltuvus ei ole elule vastunäidustatud, vaid et vastastikused suhted ja toetus kuuluvad elu rikkuse juurde. Õpetajateks võivad siin olla ka loomad või isegi taimed.

Vananemine, kehaline haavatavus ja surm on elu osad ja kuuluvad elu võimalikkuse tingimustena inimeseks olemise juurde.

Põder tõdeb, et hoolimata uue tähenduslikkuse kujundamisest jäävad surm ja vananemine meid siiski alati veidi häirima, kuna märgivad tähenduse kriisi või lõppu. „Elu ja selle lõpp on mõistatuslikud. Me oskame üsna hästi seletada raku vananemist, aga me ei tea sama selgelt, mis on vananemine ja surm laiemas tähenduses,“ ütleb Põder ja lisab, et see mõistatuslikkus hoiab meid sellest, et me inimest teaduslike seletustega lõpuni ei samastaks ega objektiveeriks.

Vanadusega seotud sõltuvus, aga ka võõrandumise ja kriisi kogemused osutavad solidaarse ja armastusliku hoiaku vajadusele. „Vastastikused suhted, üksteise aitamine, altruistlik hoiak – need voorused ja väärtused aitavad ühiskonnal vananemise ja surma teemadega paremini ümber käia.“

Meil puudub rasketes eluküsimustes kogemuste ühtsus

Me kõik tahame tervemat ja pikemat elu ja sellega seotud hüvesid ja rõõme, tõdeb Põder. Sellega seoses on mõistetav ja hea, et meditsiini ja biotehnoloogia abil püütakse haiguseid vältida, vananemist pidurdada ja elu pikendada.

„Kriitiline võib olla ühekülgsete tõlgenduste suhtes, mis vananemist ja surma ainult vastupanu ja alistamise raamides näevad,“ ütleb Põder ja selgitab, et probleemid tekivad, kui ühiskondlik hoiak unustab inimese antropoloogilise haavatavuse, killustatuse ja lõplikkuse. Neid unustades võivad silmist kaduda ka sellised vastastikuse seotuse ja sõltuvuse positiivsed vormid nagu armastus, halastus, usaldus ja sõprus.

Vastastikused suhted, üksteise aitamine, altruistlik hoiak – need voorused ja väärtused aitavad ühiskonnal vananemise ja surma teemadega paremini ümber käia.

„Meie kogemused seoses raskete elu- ja tabuküsimustega on mõneti konfliktsed, meil ei ole kõigi kogemuste ühtsust. Küsimus on erinevate kogemuste asjakohases tasakaalustamises,“ tõdeb Põder ja kahtleb, kas neid erinevaid püüdlusi õnnestub päriselt lepitada. Siiski on mõistlik ja vajalik leida mitmetahulisi viise nendest teemadest kõnelemiseks.

Kellel on õigus otsustada elu ja surma üle?

Põderi sõnul tähendab kogemuste ühtsuse puudumine, et ka vananemise ja suremise kujundamine on moodsates ühiskondades eripalgeline. Ühelt poolt on suremine ja surm järjest enam disainitud – ühiskondlikult, institutsionaalselt, kõrgtehnoloogiliselt. Teiselt poolt on inimeste maailmavaateline ja kogemuslik ümberkäimine suremisega individualiseeritud ja mitmekesine.

„Sellises olukorras kerkib õigustatud küsimus, kas paralleelselt ühiskondliku disainiga ei peaks suurenema ka inimeste õigus oma surma ja suremise osas kaasa rääkida, kas ei peaks inimesel olema suurem enesemääramise õigus ja vabadus.“ Põderi arvates on abistatud enesetapu ja eutanaasia teemalised debatid Eestis suurel määral veel ees. Seejuures on vaja küsida, mil määral on ka need teemad seotud ühekülgse “tegemise ja kõige suutmise“ hoiakuga ja mil määral juurduvad abistatud enesetapu ja eutanaasia teemad mitmekülgsemates elu ja surma tõlgendamise viisides. Põder rõhutab, et selles kogemuste konfliktis peab tähele panema, et riik ei otsustaks paternalistlikult hea ja õige suremise üle, vaid arvestaks inimese otsuste ja huvidega.