Lennujaamas jalutades valdab mind ebamugav tunne, mida võimendab ootamatu kohtumine tuttavaga, kes läheb samale lennule. See ei ole eestlaslik kas-meil-ikka-jututeemasid-jagub-kohmetus, vaid midagi enamat, mis pressib vaikselt, aga järjekindlalt peale.

Mõnikümmend minutit hiljem valab oktaani tulle lennuki kapten, kes teatab, et meie lend kestab tavapärasest kauem ,,seoses muudatustega lennukoridorides”.

Ja juba tekkida jõudnud haavale raputab pärale jõudes Airbnb-korteri-soola peale võõrustaja, paludes õue minnes kindlasti välja lülitada küttesüsteemid, ,,sest gaas on praegu kallis”.

Issand, kas samal ajal kui käib sõda, peaks üldse reisima?

Otsides ettevaatlikult vastust aeg-ajalt pead tõstvale süütundele, saan aru, et see ei ole esimene kord. Olen seda sama küsimust kompinud varemgi, lihtsalt teistes vormides.

Koroonasüü

… oli tunne, mis tabas seoses reisimisega eelmiste ajutiste ja pidevalt muutuvate piirangute ajal. See tähistab närivat kahtlust, et kas isegi pärast kolmekordset vaktsineerimist ja riiki sisenemise vormide ausat täitmist ei ole sa äkki valel teel. Valitsus ju soovitas reisimist vältida. On variant, et kannad asümptomaatiliselt endaga kaasas mõnd tüve, mis sihtriigis puudub ja vallandad sündmusteahela, mis on võrreldav vähemalt Genua kaupmeeste naasmisega Konstantinoopolist aastal 1347. Või kuidagi niimoodi see mõte ähmaselt liikus, eriti kui avastasid end ootamatult kusagil päikse käes aevastamas.

Seda tunnet sai leevendada, ehkki mitte päriselt lunastada FFP2 maski kohusetundliku kandmise, käte desinfitseerimise ja kiirtestide kaasaskandmisega, et vähimagi ohu korral oma linnunokaga otsustavalt asjade käiku sekkuda.

Kliimasüü

… on praeguseks ehk juba nostalgiliselt armsakski saanud mure, vahepeal jõulisemalt esile kerkinud küsimuste taustal – kas on ikka õige lennata, arvestades, et see annab peamise osa transpordi poolt õhku paisatud ligi 15% maailma süsihappegaasist? On ju selge, et minu 70-eurose Ryanairi pileti sisse ei ole kuskilt otsast sisse arvutatud sõidu tegelikku kulu loodusele ehk majanduskeeli välismõju. Kapitalistlik vahetussüsteem ei suuda toime tulla avalike hüvede nagu värske õhu ja puhta vee väärindamisega. Kas ei peaks seda tegema siis mina?

Sellisele süükoormale on kaks võimalikku lahendust – paastuda või osta indulgents. Viimast on propageerinud muuhulgas Bill Gates, kes võitleb kliimasoojenemise vastu eralennukiga, ostes oma jalajälje puhastamiseks nn süsiniku tasakaalustamise krediite ning investeerides rohe-ettevõtetesse. Vastava raha puudumisel jääb siiski üle reisimisest paastuda või äärmisel juhul eeskuju võtta Eesti ajaloolistest suurkujudest – Kristjan Jaak Peterson kõndis jala Riiga, Ants Laikmaa Düsseldorfi.

Sellisele süükoormale on kaks võimalikku lahendust – paastuda või osta indulgents.

Turismisüü

Isegi kui kliimasüü saab hetkeks vaigistatud, kas siis lennunduse vältimise või muude süüde prevaleerimise tõttu, ei pea kaugemale vaatama oma mainitud Airbnb korteri aknast, et põrkuda juba uuele häbi- ja kahtlustunde tsüklile. On ju needsamad Airbnb korterid tõrjunud üle maailma kesklinnadest välja kohalikud elanikud, kuna tulusam on kortereid jupikaupa välismaalastele rentida kui pikaajaliselt oma kaasmaalastele. Kuni selleni välja, et mitmed Euroopa suurlinnad nagu Barcelona ja Berliin on Airbnb tegevust piiranud. Sinu viibimine mõnes kaunis piirkonnas võib vabalt tähendada mõne päriselaniku pagendamist tööstuslikku äärelinna.

Rääkimata kaunite piirkondade üldisest ühetaolisustumisest, teisisõnu globaliseerumisest, mis praktikas tähendab seda, et paradiisirand Sri Lanka lõunatipus ja kultuuri häll Mykonos näevad kokkuvõttes täpselt ühesugused välja. Iga saja meetri tagant järgmine vabaõhubaar tümpsumuusikaga ning ühtsetes valgetes särkides möirgavate briti poissmeestega. Loomulikult ei ole süüdi sina, kes sa lihtsalt rannas jalutad või sisuliselt ammu hotelliks muudetud korterit kasutad, hoolikalt prügi sorteerides ja koristaja eest eestlaslikult juba pool tööd ära tehes, aga võib-olla natuke siiski? Tsipake-veidike?

Koloniaalsüü

See võib tunduda imelik meie minevikku arvestades, aga olen tähele pannud, et enese pärisorjapärandile rõhumine Lõuna-Aafrika Vabariigis koos teiste valgetega hommikusööki süües, samal ajal kui kõik teenindajad on mustanahalised, ei taha miskipärast eriti toimida. Eurooplaste privileegidest osasaamine, samal ajal kui teiste Jüriöö ülestõus on võib-olla veel toimumata, ei mõju miskipärast oma kannatusterohke mineviku tasakaalustusena, vaid uue ebaõigluse sünnitamisena.

Rääkimata ebamugavustundest, mis hiilib ligi Ladina-Ameerikat külastades, kus kunagi eurooplaste poolt käima lükatud kolonialistlik vägivallatsükkel jätkub siiani narkokaubanduse näol. Selle nõudluspool on Euroopas ja lääneriikides, aga tootmise tagajärgede all kannatavad sealsed haprad ühiskonnad ja riigikorrad.

Siit ei ole pikk tee painava tõdemuseni, et kuna oleme majandustpidi seotud kõigega, mis maailmas toimub, oleme kaudselt ka selles kõiges süüdi.

Eurooplaste privileegidest osasaamine, samal ajal kui teiste Jüriöö ülestõus on võib-olla veel toimumata, ei mõju miskipärast oma kannatusterohke mineviku tasakaalustusena, vaid uue ebaõigluse sünnitamisena.

Privileegisüü

Mis toob mind viimase süütunde vormini, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada küsimusega: ,,Aga millega olen mina oma õnne ära teeninud?” Selle süü üks iseloomulikumaid väljendusi on reisil olles kodustega suhtlemisel oma heaolu pisendamine ja võõrastega suheldes isegi oma asukoha varjamine või teema vältimine. Häiriv teadmine, et mõned su kaasmaalased on end läbipõlemise äärele töötanud ja vajaksid puhkust palju rohkem kui sina, aga ei saa seda ajaliselt või rahaliselt endale lubada, ja teistel on väiksed lapsed, mis kokkuvõttes tähendab enam-vähem sama, võtab hästi kokku selle ebamugavustunde. Oma olemuselt meenutab see veidi juba pärispattu, mille kohaselt oled sa patune lihtsalt sellepärast, et sa oled.

Pärispatt on miski, mida ei saagi lunastada, ja sama võib öelda privileegi kohta. Õnneks on reisidel abiks patukahetsuspoed lennujaamas, kust saab kodustele kaasa viia tükikese reisi-heaolu maiuse või mõdu näol. Nende armulaualik jagamine kodumaal on ühtlasi kahetsuse ja andekspalumise eest. Et oled olnud privilegeeritud.

Kokkuvõtteks

Nii ei ole sõja ajal reisimine ja vargsi Ukraina lippude otsimine välismaistelt akendelt ja automarkidelt – koos aeg-ajalt rusuva mõttega, et kas reisiraha eest oleks pidanud hoopis veel annetama – midagi uut siin päikese all. Eriti arvestades ülejäänud ja üle-limiidi süükilosid, mida patune rändur seljakotiga oma õlgadel kannab.