Tudengina enda jaoks juhuslikult reisikire ja maailma põnevuse avastanud Terje Toomistust on nüüdseks saanud etnoloogiadoktor, antropoloog ja dokumentalist.

Kuldmedaliga Paides keskkooli lõpetanud ja seejärel Tartu Ülikooli majandusteaduskonda astunud Terje leidis enda jaoks etnoloogia alles magistriõppes, kus lõpetas üheaegselt cum laude nii etnoloogia kui kommunikatsiooniuuringute õppekavad. Ta on olnud külalisüliõpilane Indoneesias, Californias ja Amsterdamis ning töötab praegu Tartu Ülikoolis etnoloogiateadurina.

Terje on rännanud rohkem kui 50 riigis ning püüdnud filmile nii Indoneesias elavad waria’d, Amazonase jõe veeteed, Eestist lahkunud noored kui ka nõukogude hipikultuuri.

Kuidas sa tutvustaksid ennast, kui räägime reisimisest?

Reisimine on minu elus hästi palju muutunud ja olnud võtmetähtsusega antropoloogia juurde jõudmisel.

Kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma ei teadnud, mida ma tahan edasi õppima minna. Huvide ring oli hästi suur – meedia, ajakirjandus, ka sotsioloogilised ja poliitilised teemad. Ma olin südames humanitaar, aga ilma suurema pingutuseta tulid ka reaalained hästi välja. See kombinatsioon viis mind lõpuks majandusteaduskonda. Tol ajal ma vist veel ei teadnudki, et etnoloogia või antropoloogia üldse erialadena eksisteerivad.

Toona oli Eesti just liitunud Euroopa Liiduga. Korraga olid uksed valla ja võis minna lihtsalt Londonisse, astuda sisse esimesse ettejuhtuvasse restorani või baari, pista juhatajale pihku oma CV ja olla seal järgmisel nädalal tööl. Ma käisin oma klassiõel Londonis külas ja kui tagasi tulin, pakkusin sõbrannadele veiniklaasi taga spontaanselt, et võiks minna suveks lihtsalt Londonisse. Ja seda me tegimegi.

Selle mõte ei olnud raha teenida, vaid minna ägedasse suurde linna elama ja vaadata, mis saab. Aga kohe, kui esimene palk oli käes, tekkis tunne, et selle raha eest ei ole mõtet mitte midagi muud teha, kui osta lennupileteid. Niimoodi paar suve Londonis ettekandjatööga teenitud raha eest rändasime koos kalli sõbranna Berit Renseriga Indiasse, käisime Kuubal, Omaanis, Lõuna-Ameerikas ja kaks korda Aafrikas.

Oma vanematega ei käinud me lapsepõlves reisimas – ilmselt meil ei olnud sellisteks asjadeks võimalusi. Küll aga käisin Eestist väljas õpilasüritustel ja tantsugrupiga esinemas mõnel pool Euroopas. Aga esimene samm Euroopast välja oli Indiasse. Ja ma mäletan, olime kuu aega Indias ja kui sealt tagasi tulime, siis mõtlesin – kus ma õppisin rohkem, kas kuu ajaga ülikoolis või kuu ajaga Indias. Ja tunne oli, et Indias õppisin rohkem. Muidugi ainepunkte sealt ei laekunud, aga sel hetkel tundus olulisem reisi käigus omandatud perspektiiv.

Olime kuu aega Indias ja kui me sealt tagasi tulime, siis ma mõtlesin – kus ma õppisin rohkem, kas kuu ajaga ülikoolis või kuu ajaga Indias.

Me kirjutasime reisiblogi Avantüristid, millel oli omal ajal arvestatav jälgijaskond ja ma kuulsin hiljem, et see innustas ka paljusid teisi reisima. Blogimisega kaasnev kirjutamise ja fotografeerimise kogemus muutus ühel hetkel täiesti loomulikul viisil antropoloogiliseks. Loomulikult ei olnud selles huvis esialgu midagi teaduslikku, küll aga oli olemas siiras huvi selle vastu, kuidas inimesed päriselt elavad – mis on nende maailm, mis toimub sügavamal ühe linna või riigi pealispinna all. Kuidas inimesed oma maailma kogevad? Nende küsimuste põhjal kujunes välja reisimise filosoofia, mille keskmes oli soov jõuda päris inimestele võimalikult lähedale.

Me püüdsime reisides elada nii, nagu elavad kohalikud – sõime seal, kus kohalikud, kasutasime transpordiks busse. Vahel võtsime jonnakalt kõige odavama transpordi, et mitte saada turistidena petta. Mõnikord maksis see ka haledalt kätte. Näiteks sattusime Keeniast Tansaaniasse sõites sellise bussi peale, mis nägi välja nagu monstrum ja värises terve öö. Kaubapakid kukkusid pagasiriiulitelt alla, sest bussil amorte ei olnud, aknad olid lahti ja põrandad paistsid läbi.

Kui sellist asja oli juba mõni aasta tehtud, siis ühel hetkel tekkis mul mingi küllastus. Ma ei tahtnud minna jälle uude kohta, kus kuu aega olla, püüda nii öelda uurida selle koha kohta, kuid olla siiski rändur.

Mida sa siis oma reisilaadis muutsid?

Siis hakkas järgmine faas, kus mu reisid muutusid pigem projektipõhiseks ja omandasid juba mingi sihipärasema eesmärgi. Näiteks Indoneesias elades tegin dokumentaalfilmi waria’dest (Indoneesia transsoolised naised, toim), Peruus väntasin samuti dokumentaalfilmi. Või läksin teise riiki elama ja olin sealses ülikoolis külalisuurija.

Samal ajal hakkas mul tekkima suurem teadlikkus ökoloogilisest jalajäljest ja sellest, kuidas minu kui eurooplase kohalolu võib mõjutada kohalikku reaalsust. Eurooplasena oled paratamatult mingisuguste kolonialistlike hierarhiate kandja. Sul on teine taust, rohkem raha või vähemalt kordades suurem potentsiaal seda teenida. Sellised erinevused privileegides tekitasid tunde, et olgugi et enda eest hoolitsemine on oluline ja aeg ajalt võib olla vajalik minna sooja kohta puhkama, aga niisama mõnda odavasse riiki prassima ja nautima minemine ei tundunud köitvana. Sel hetkel muutus reisimine mulle rohkem professionaalseks, konkreetsetel eesmärkidel, mis minu puhul väljendus ennekõike filmitegemises või antropoloogilistes välitöödes.

Edasi arenes ka minu teadlasekarjäär ja tekkisid teistmoodi võimalused maailma näha – minna konverentsile, olla külalisuurija erinevates ülikoolides, käia filmifestivalidel.

Ka mina olin keskkooli ajal Avantüristide blogi suur fänn, sain sellest väga palju innustust ja rännutahet. Lugejana oli mul pidevalt kuklas küsimus, kuidas teil ei ole hirmu- või ohutunnet. Kuidas rännata ilma hirmuta?

Nüüd, mil sellest avantüristlikust reisimisest on möödas kümme aastat (mitte, et ma enam üldse avantüüre ei teeks), olen ma mõelnud, kuivõrd see hirmuta reisimine või hulljulgus teha aeg-ajalt sürreaalseid otsuseid oli seotud vanusega. Lihtsalt sel perioodil oligi elu üks suur seiklus ja tõesti ei tekkinud tunnet, et midagi võiks nüüd väga halvasti minna.

Samas õpetasid need reisikogemused ka seda, et valdavalt on inimesed head. Kui minna hirmuga, siis oled kuidagi krampis ja halvad asjad võivadki juhtuda. Meil oli Beritiga nii, et kui olime linnas, kus pole öömaja ning juba läheb pimedaks ja hakkab külm, siis kuidagi asjad lahenesid, tekkis mingi kontakt või võimalus.

See on olek, mis ilmestab väga hästi värskelt ellu astunud noort inimest, kel pole midagi kaotada ja kes saabki adrenaliinilaksu suhtumisest, et lähme vaatame, küll saab. Eks loomulikult kaasnes sellise suhtumisega ka eluterve ettevaatlikus, püüdsime veenduda, kas inimesed on usaldusväärsed. Kui ikka asjad tunduvad kahtlased, tuleb nuputada, kuidas olukorrast välja tulla.

Olen minagi hääletanud üksi Venemaal ja maganud rekamehega samas autos – tema rooli taga ja mina tema voodis, pipragaas taskus. Samas, selleks hetkeks, kui öö kohale jõudis, olime seitse tundi koos sõitnud ja rääkinud, mul oli vene keel suus. Naisena üksinda reisimine on kindlasti midagi muud kui mehena reisimine. Riskid on teistsugused ja teise kaaluga.

Mina kogesin seda, et kui sa räägid keelt, siis see keel ongi kaitse. Keel võimaldab muuta sind inimesele, kes oleks ehk valmis sind kuidagi survestama, armsaks, ta justkui annab subjektsuse. Sellepärast ongi kohaliku keele rääkimine reisides hästi oluline, teatud puhkudel toimib see justkui relv sinu enda kaitseks. Kohalik keel on mind aidanud olukordades, kui asi oleks võinud minna kahtlaseks – seeläbi olen pannud ennast maksma ja näidanud end inimesena, mitte lihtsalt suvalise naiskehana.

Kohalik keel on mind aidanud olukordades, kui asi oleks võinud minna kahtlaseks – seeläbi olen pannud ennast maksma ja näidanud end inimesena, mitte lihtsalt suvalise naiskehana.

Kui palju erineb etnoloogi- või dokumentalistipilk tavalise reisija omast?

Kui me Beritiga kuskile reisisime, oli meil alati antropoloogiline huvi. Olgugi, et me olime tudengid, kes ei teinud teadust, oli meie huvi ja püüd mõista kohalikku kultuurikoodi siiras. Nii et mingis mõttes ei pruugi antropoloogiline välitöö meie varasematest reisidest kuigipalju erineda. Küll aga on välitööd oluliselt süstemaatiliemad – välitöödel teed sa pikki intervjuusid ja pead samu küsimusi küsima hulga inimeste käest. Teadustööl on metodoloogilised nõuded, see peab olema põhjendatud teatud hulga andmetega. Teiseks, olulised ei ole ainult intervjuud, vaid ka kogu taustaga kurssi viimine – mis on koha ajalugu, kultuurilugu, mida teised teadlased on kirjutanud? Süvenemise aste on kindlasti erinev.

Samas olen kohanud rändureid, kes on väga tugevad nö taskuantropoloogid ja võivad mulle kui uurijale anda väga palju vajalikku infot, sest nad on väljastpoolt tulnuna olnud kohapeal nii kaua, et nende vaade on väga väärtuslik. Ränduri pilku ei saa alahinnata, see võib olla väga terav, kui kohapeal viibitakse kaua, räägitakse kohalikku keelt ja suheldakse inimestega.

Dokumentalistina on olukord erinev. Arvestama peab varustuse, plaani ja tavaliselt ka ajasurvega, sest filmimine on kallis. Juurde tulevad tehnilised või struktuursed piirangud, mis kohalolu-tunnetust mõjutavad. Sellepärast on tihti dokumentalistikas vajalik, et sa kõigepealt lähed kohale, teed eeltööd ja filmid alles siis, kui tead juba üsna täpselt, kus ja kellega on filmida vaja.

Mille põhjal sa otsustad, mida filmida?

See on laiem teoreetiline arutelu – et kui objektiivne saab üldse dokumentaalfilm või visuaalne antropoloogia olla? Sest iga hetk, kui sa paned kaamera tööle, on valik, ja alati jääb midagi kaamerasilmast välja.

Aga seda valikut mõjutab ühelt poolt varasem uurimistöö – sul on visioon olulisest, sest sa tead, miks see on oluline. Teiselt poolt mõjutab tunnetuslik või esteetiline dimensioon – mingi hetkel liiguvad inimesed kuhugi, valgus on õige, liikumine on õige ja tuleb filmida. Nii võib ka filmitud kaader omandada uusi metafoorilisi tähendusi, mida algselt filmides ei pruukinud üldse teadvustada. Montaažis filmirea kontekstis võib sellest saada aga sümbol.

Sa ütlesid, et filmi tegemine on alati valik, perspektiivi küsimus. Kas sa tunnetad kohalikke inimesi filmides, millal nad on autentsed ja millal hakkavad sulle mängima, etendama?

Teoreetiliselt võiks ju mõelda, mis see autentsus üldse on. Kogu eneseväljendus on paratamatult performatiivne, ja eriti kui ruumis on kaamera. Võib küsida, kas kaamera saab üldse olla “kärbes seinal”, mis ei muuda oma kohaloluga olukorda. Või on ta paratamatult agent – tuleb ja loob oma kohaloluga suhte või situatsiooni, on aktiivne osaleja.

See ongi dokumentalisti väljakutse – kuidas teha nii, et inimesed oleksid kaamera ees ausad ja vahetud ning väljendaksid oma seesmist tõde, mitte kuvandit, mis võib-olla tundub antud hetkel kasulik. Aga ma kujutan ette, et väga kihvti filmi saaks ka sellest, kui filmida ainult võltsi või etenduslikkust. Minu arvates on see okei, kuigi muidugi on dokumentaliste, kes on täiesti teist meelt – et kaamera võiks olla võimalikult märkamatu. Et kui saavutatakse olukord, kus inimene enam üldse ei märka kaamerat, siis see on puhas dokumentalistika. Mina ise ei paneks end sellistesse raamidesse, minu jaoks võib ka kaameral või filmitegijal ning inimesel olla väga produktiivne suhe.

See ongi dokumentalisti väljakutse – kuidas teha nii, et inimesed oleksid kaamera ees ausad ja vahetud ning väljendaksid oma seesmist tõde, mitte kuvandit, mis võib-olla tundub antud hetkel kasulik.

Kas sul on praegu käsil mõni uus filmiprojekt?

Just eile (18.04, toim) oli ETVs Eesti Lugude sarjas minu tehtud film „Põlvkond piiri taga”. Film on juba käinud Pariisis, Londonis ja Brüsselis ning läheb nüüd veel väiksele turneele. Järgmine samm on projekti laiendada ja teha versioon, kus saaksime filmis puudutatud teemadega rohkem sügavuti minna.

Ma olen ka nõustavas rollis ühe Indoneesia dokumentaalfilmi juures, mis on seotud orjusega. Ma ise filmima ei lähe, aga olen kaasautor. Olen aidanud uurimistööga, konsulteerin projekti ja aitan lugu jutustada.

Kas sulle mõjub hea reisidokumentaalfilm samaväärselt ise kuhugi reisimisega? On see üldse eesmärk, mida tegijana taotleda?

Need kogemused on nii erinevad. Hea dokumentaalfilm võib anda niivõrd palju sügavama, aga ka kitsama vaate kui üks reis samasse piirkonda. Inimene, kes on filmi teinud, on tihti kuid kui mitte aastaid, olnud mingi kogukonna juures ja nii intiimset vaadet keskmine rändur reeglina kätte ei saa.

Teiselt poolt on fantastiline reisikogemus just see, kui sa lähed kuhugi ja sul hakkab film silme ees jooksma. Selline film on justkui privaatseanss sulle endale. Ma arvan, et siin on see eksklusiivsuse moment – see ei ole film kinoekraanil, mida näevad tuhanded inimesed, vaid ainult sina koged seda.

Mulle meeldib öelda, et ainult jagatud teadmine on väärtus. Kui me mõtleme, kuidas muuta maailma paremaks, siis seda saab teha vaid nii, kui tekkinud representatsioon on jagatav ja loob seeläbi suuremat väärtust. Kui sa koged reisil liigutavat momenti ja see jääb ainult sulle endale, siis ainult sellega maailma ei muuda (iseennast aga küll). Aga kui sa lood sellest kogemusest foto, loo, kirjutad artikli või romaani, teed filmi või teadust, siis saab sellest jagatud teadmine, mis võib liigutada asju maailmas edasi kas suurema empaatia suunas ning tuua kaasa olulisi struktuurseid muutusi. Näiteks enne mainitud film orjusest – produtsent soovib väga, et see tõesti looks muutust ja aitaks saada lahti inimkaubanduse praktikatest vähemalt ühel konkreetsel Indoneesia saarel.

Kui sa koged reisil liigutavat momenti ja see jääb ainult sulle endale, siis ainult sellega maailma ei muuda. Aga kui sa lood sellest kogemusest foto, loo, kirjutad artikli või romaani,teed filmi või teadust, siis saab sellest jagatud teadmine, mis võib liigutada asju maailmas edasi.

Sa tõid välja empaatia. Kas sa suudad alati olla reisides kõige suhtes empaatiline või on asju, mis tekitavad liiga suure kultuurilise vastuolu või tõrke?

Kas kõige suhtes saab olla empaatiline? Näiteks kui sa lähed imelisele paradiisisaarele ja näed, et selle küla majade ümbrust katab 20–30-sentimeetrine plastmassprügikiht. Loomulikult sa oled empaatiline, sest need vaesed inimesed ei tea, et kui sa viskad aknast välja banaanikoore, on see üks asi, aga kui kilekoti, milles tänapäeval toitu jagatakse, siis hoopis teine – need kõdunevad väga erineva aja jooksul. Paratamatult tunned sa kurbust, mingit moodi tekib empaatia, aga teisalt ka kurbus ja jõuetus.

Või kohtades, kus näed vägivalda, ei saa ju vägivallatseja suhtes olla empaatiline. Paratamatult tekib küsimus, kas ma saan midagi teha, et olukorda omalt poolt muuta. Ma arvan, et mu esimene dokumentaalfilm „Wariazone”, mille tegin koos Kiwaga aastal 2011 Indoneesia waria’dest, tõukus konkreetselt sellest, et me kuulsime vägivallapuhangutest Indoneesia seksuaalvähemuste suunas, mis kulmineerusid 2010. aastal. Ühelt poolt nägime midagi, mis on kultuuriliselt nii huvitav ja leidnud oma rolli ühiskonnas. Teisalt olid tekkinud mingid inimesed, kes leidsid, et see on koht, kus nemad saavad öelda, mis on moraalne ja mis ei ole ning arvasid, et vägivallatsemine aitab kasvatada populaarsust. Me ei saa minna radikaalsete islamistide juurde ja hakata nendega mölisema, aga me saame tellida Amazonist videokaamera ja hakata pihta. Teeme filmi, mida inimesed vaataksid, et sellest tekiks teadmine.

Kui nüüd, aastaid hiljem, olen käinud waria’de juures, siis nad siiamaani tänavad mind selle filmi eest. Kui film tuli välja, kuulis sellest Vice, kes läks ja tegi oma loo ja seeläbi sai waria’de kogukond korraga hästi palju rahvusvahelist tähelepanu. Uued teadlased tulid waria’sid uurima, ajakirjanikud. Tänu meedia tähelepanule tekkis neil tunne, et nad pole oma muredega üksi, et neil on rahvusvaheline toetus.

See on konkreetne näide, kuidas reisijapilgust saab dokumentalistipilk, sest tekib empaatia ohvri suunas. Sa näed struktuurset vägivalda, mis vajab osutamist. Meil oli aega ja võimalus luua sellest teemast representatsioon. Sisuliselt nulleelarvega tehtud dokumentaalfilmil oli aga ootamatult suur mõju.

Kas saaksid anda soovituse, missuguse suhtumise või mõttelaadiga võiks reisima minna?

Minu arvates on hästi toredaks reisimise viisiks mingi missiooniga ühinemine – üleskutsed, kus otsitakse vabatahtlikke, kes aitavad kriisi lahendada või näiteks töö loomade varjupaigas. Vahel on küll sellised võimalused päris kulukad.

Igal juhul kui on soov kuhugi minna, tasuks minna pikemaks ajaks. Vabatahtlik töö võimaldab näha kohalikku reaalsust läbi enda panuse. Nii ei ekspluateeri me kohalikke läbi selle, et tuleme oma valgete dollaritega ja elame hästi, vaid toetame suuremat missiooni oma oskuste, perspektiivi või ajaga.

Tänapäeval kogub populaarsust diginomaadlus – lähedki kuskile seepärast, et sul on valged dollarid ja võimalus kuskil soojal maal mugavalt ära elada. Aga eetiline diginomaad jälgib ka oma erinevusi ja privileege. Millise jälje sa jätad kogukonnale – kas sa oled empaatiline, viisakas, austad kohalikke reegleid? Külalise eetika on väga oluline, isegi kui sa lähed kuhugi kaugtööd tegema.

Kui on soov kuhugi minna, tasuks minna pikemaks ajaks.

Mis toob sind alati Eestisse tagasi?

Ma isiklikult leian, et on privileeg elada kohas, kus ma saan rääkida oma emakeeles, osaleda emakeelses kultuuriruumis ja sellesse panustada. Kui mul on see võimalus, siis tahaksin seda kasutada. See on koguni justkui missioon kuuluda sellesse väiksesse eestikeelsesse kogukonda, kellega meil on ühine kultuuritekst ja võimalus koos luua oma olemist ja enesetunnetust. Need on kaks põhjust, miks ma tahan olla Eestis. Rääkimata juurtest, perekonnast ja sõpradest. Aga üldiselt arvan ka, et Eesti on kihvt riik. Siin on palju, mida mujal pole ja mis muudab elukvaliteedi, vähemalt potentsiaalselt, väga heaks. Siin on võrdlemisi puhas elukeskkond, lihtne logistika nii tehnoloogilises kui geograafilises mõttes.

Ei saa välistada, et ühel hetkel leian end kuskilt mujalt, aga praegu on mu südamesoov Eestis juurduda, et oleksin vähemalt ühe, kui mitte kahe jalaga Eestis.