„One more song,“ hüüdis mees mu selja taga rahvasummas, kui paavst Franciscus mööda Vatikani Püha Peetruse väljakut uhkel autol mööda tuhises ja publikule lehvitas.

Hüüdja oli tõenäoliselt üks minusugune patune, võib-olla isegi pagan, kes tuli vaatama roomakatoliku kiriku pea suurimat sõud ehk ülestõusmispühade missat ja tervitust, mis toimus Püha Peetruse väljakul pärast kaheaastast koroonapausi. See oli tõesti nagu kontserdi ära jätnud superstaari comeback, kuhu oli Vatikani uudistekanali teatel kohale tulnud umbes sada tuhat (!) palverändurit.

Sain uudisest teada, et ka mina olen palverändurite sekka arvatud. Tegelikult, natuke isegi piinlik tunnistada, ostsin lennupiletid Rooma möödunud aasta novembris, kui lennufirmal oli soodusmüük. Mineku päevaks valisin suure reede, mõeldes, et siis on ju töölt vaba ja kooli ka ei ole, mõtlemata sellele, et ilmselt on tol ajal Roomas ja Vatikanis erakordselt palju inimesi.

Saabusin Vatikani umbes kella 11 ajal. Parasjagu käis missa. Sel ajal sai Püha Peetruse väljakul isegi lahedalt hingata. Kui kell hakkas 12 saama, oli juba rohkem laulupeo moodi. Missa lõppenud, algas paavsti fännituur. Ta istus valgesse mersusse, ilmselt eritellimusel spetsiaalselt talle tehtud, ja sõitis rahvasumma sisse jäetud radu pidi edasi-tagasi. Inimesed lehvitasid, plaksutasid, filmisid. Ka mul õnnestus kõrge vaimuliku kukal ära näha.

Tuur tehtud, algas ülestõusmispüha kõige kuulsam osa – paavsti lõpupalvus Urbi et Orbi ehk tervitus linnale ja maailmale. Paavst ilmus Peetri kiriku suurele rõdule punaste kardinate vahele.

Ta pidas itaaliakeelse kõne. Kohapeal ma mõistagi keelebarjääri tõttu paljust aru ei saanud. Turist ikkagi. Kuid peale minusuguste lihtsakoeliste turistide oli rahva seas ka varmalt kuulavaid paavsti fänne, keda võib tõsimeeli nimetada palveränduriteks.

Minu ees seisis naine, kes tegi kõnest otseülekande WhatsAppi perevestlusesse. Kui rahvamass oli kõne ajal suhteliselt vaikne, siis ülekannet teinud naine oli unustanud telefoni heli vaikseks keerata ja nii võisime kuulda tema perekonnaliikmete emotsionaalseid hüüatusi, kui nad nägid läbi kaamerasilma palverändurite massi ja väikse valge täpikesena paistvat paavst Franciscust.

Hoolimata võhiklusest, valdas mind kõnet kuulates eriline, võib-olla isegi natuke pühalik tunne. Mõtlesin, et paljude kohalviibijate jaoks oli see ilmselt kauaoodatud hetk, mis nende hinge kosutas. Eriti arvestades (loodetavasti) seljataha jäänud pimedat koroonaaega ja nüüd maailma raputanud sõda Ukrainas.

Sel pühalikul hetkel käis aga üks suur plärts! Esiti arvasin, et keegi avas läheduses gaseeritud veepudeli, kuid mõne hetke pärast saabus selgus – tuvi kakas pähe! Tabamuse said kõik meetri raadiuses seisnud palverändurid. Pärast esmast segadusemomenti saabus kõigile selgus ja hakkasime vaikselt naerma. Nüüd olime kõik õnnega koos. Pähe lennanud linnukaka tegi meid äkki sõpradeks või vähemalt saatusekaaslasteks. Jagasime vett ja niiskeid salvrätikuid, et end õnnevalangust puhastada.

Sibin-sabin seljatatud, kuulasin kõnet edasi. Viimaks tabas kõrv äratuntava sõna – Ucraina. Hiljem tõlget lugedes selgus, et paavst soovis rahu Ukrainale ja lõppu sealsete inimeste kannatustele. Järgnesid taas äratuntavad sõnad: per favore, per favore (palun, toim.) – viimane rõhutatult aeglaselt.

„Palun, palun, ärme harju sõjaga ära,“ sõnas paavst Franciscus. Ma küll ei saanud tol hetkel sõna-sõnalt itaaliakeelsest tähendusest aru, kuid mingi sügav äratundmine tabas küll. See viimane „palun“ oli kuidagi äärmiselt sügav ja samal ajal väljendas sõja kohutavat mõttetust – inimelude hävitamist ei millegi pärast.

„Rahu on võimalik. Rahu on kohustus. Rahu on kõigi peamine vastutus,“ lõpetas paavst kõne, millele järgnes viimaks ka „Aamen“. Järgnes palverändurite kohisev aameni-kaja ja seekordne sõu oligi lõppenud.

Inimesed olid rahul ja rõõmsad. Keerasid selja uhke rõdu poole ja seadsid sammud taas argipäeva.