“This is the worst tour I’ve ever been on. By far,” ütles John Denverist. Mina Johni tuurigiidina pidin temaga nõustuma.

John tammus tusaselt käed puusal Julius Kuperjanovi tänava kõrval asuval murulapil keset Valgat. Minu vilkuvate ohutuledega tuuribuss, üheksakohaline Opel, seisis liiklust blokeerides keset Kuperjanovit, kõik uksed valla. Johni suvekuumuses higist leemendavateks muruplatsikaaslasteks olid veel kolm ameeriklast (Wyomingist), kaks austraallast (Perthist) ja paar hollandlasi (Utrechtist). Meie päevakorravälise seisaku epitsentris oli üks utrechtlannadest, kes luuüdini tungivalt valju krooksumise saatel väljutas endast mitte ainult paarisaja meetri kaugusel asuvas Metsise hotelli restoranis lõunaks söödud kana, vaid näiliselt kogu oma ihu, hinge ja olemust.

Minu tuur Tallinnast Riiga oli alanud petliku muretusega. Bussi istusid kaheksa soravalt inglise keelt kõnelevat avatud iseloomuga maailmarändurit. Kirss tordil: pooled neist olid jänkid, kes käivad jootrahaga ümber kiiduväärt liberaalsusega. Esimese punase lipuna mainis üks hollandlastest, et kõhus veidi keerab, kuid murelikule küsimusele “Are you sure you’re alright?” tuli vastuseks kibekiire “Oh, yes, I’m fine” koos sõbralikult sooja naeratusega. Järgmine punalipp heisati Viljandis, tuuri esimeses peatuspunktis. Tavaliselt said reisisellid pärast lossimägedes patseerimist teha Pärimusmuusika Aidas tualeti- ja snäkipausi, kuid just sel päeval oli kontserdimaja uksed sulgenud nii kohvitajatele kui pissijatele. Veel valas õli tulle lõunasöögimenüü, mille rändurid hindasid kesiseks, ja Metsise restoranis ees oodanud ebameeldiv avastus, et tellimused on segi aetud. John Denverist tellis kartuleid, aga sai riisi. Unbelievable!

Hetk pärast Metsise parklast lahkumist minu kõrval esiistmel sõitnud hella kõhuga hollandlanna lihtsalt plahvatas. Vähimagi ettehoiatuseta saatis see õbluke naine vastu tuuribussi tuuleklaasi oksejoa, mis oli nii intensiivne, et kattis armatuuri, rooli, tema enda ja minu. Jäi mulje, nagu keegi oleks tema sisemuses aiavooliku tööle pannud. Pehmelt öeldes ebausaldusväärseks osutunud “Oh, yes, I’m fine” enesediagnoosiga hollandlanna plahvatas uuesti, kuid liikus seekord sisikonna tühjendamise ajal instinktiivselt kõrvalistuja ukse suunas, mis suudeti kobamisi avada. Sel hetkel võisid õigel ajal õiges kohas viibinud valgakad näha kordumatut vaatemängu: mööda Kuperjanovit kulges Läti suunas sinepikarva Opel Vivaro, millest rippus välja kontrollimatult oksendav pisike punapea.

Ärritunud turistide põletavate pilkude all bussi pooleldi seeditud kanast puhastades julgesin loota, et päev enam hullemaks minna ei saa. Paraku on lootus lollide lohutus. Peagi olime uuesti teel ja kündsime tusases vaikuses Läti maanteid. Lisaks 30-kraadises suvekuumuses päev otsa higistanud reisiseltskonna aroomidele oli bussi sisemus mattunud peaaegu käegakatsutavalt imalasse okselehka. Hollandlanna, kes oli enne bussi naasmist kinnitanud, et nüüd tunneb ta ennast päriselt hästi, oksendas südamerahuga edasi, sedapuhku punasesse Rimi kilekotti. Järgmises peatuses, tsivilisatsioonist äralõigatud loodusrajal, tervitati värsket metsaõhku seega siira heameelga, mis haihtus aga hetkega, kui selgus, et üks meie tuuribussidest ei lähe enam käima.

Minuga paralleelselt tegi sama tuuri minu kolleeg, kelle sõidutada-giiditada oli samuti kaheksa turisti. Ta jõudis matkarajale enne mind, kuid avastas lahkudes, et tema buss on lootusetult üles öelnud. Keset paksu Läti metsa oli seega lõksus kamp tulivihaseid välismaalasi, kes tuli kuidagi mahutada ühte üheksakohalisse maomahlaloputuse läbi teinud sõidukisse. Nüüd särises õhus juba mäss: karjuti, ähvardati, süüdistati ja nõuti raha tagasi. Pärast eriti pingelist arutelu jõuti viimaks otsusele, et mina viin oma kolleegi grupi okserattaga (sellise hüüdnime sai minu buss) poole tunni kaugusel asuvasse lähimasse linna, kust liigutakse edasi Riiga liinibussiga. Seejärel naasen ma metsarajale, võtan peale enda grupi ja sõidutan ka nemad Riiga.

Riia suunas kihutades kujutasin juba vaimusilmas ette kaebuste ja hävitavate arvustuste laviini, mille see bussitäis inimesi esimesel võimalusel minu suunas teele läkitab. Ja siis hakkas John Denverist äkki ootamatult naerma, valjult ja südamest. Ta viskas paar nalja, esiti arglikult, Valga oksefiasko kohta. Kõik itsitasid kaasa, isegi hollandlased. Ühiselt läbielatud katsumuste kohta pillati veel paar kildu ja peagi ängistavalt pinev meeleolu hajus ning buss täitus esimest korda päeva jooksul elava jutuvadaga. Me rääkisime tööst, hobidest, Metsise köögist, Opel Vivarode lootusetult kehvadest mootoritest ja Rimi kilekottide vastupidavusest. Vahetati kontakte ja anti lubadusi koos õhtustama minna. Öö hakul Riiga jõudes astusime minu jätkuvalt metsikult haisvast bussist viimast korda välja juba sõpradena.

Olin teel Riiga möödaminnes maininud oma huvi Vana-Rooma ajaloo vastu. Pool aastat hiljem jõulude ajal jõudis minuni värvilises paberis pakk kahe raamatuga Caesari sõdadest Gallias. Ühe raamatu kaane vahelt pudenes välja kaart soojade tervitustega Johnilt ja tema perekonnalt Denveris.

Iga lugu võiks ühel või teisel moel lugejale midagi õpetada. Selles loos on peidus kaks õppetundi: