,,Ei, kana!” karjatab meie taksojuht, kui ta maanteel väikesele valgele kanakesele otsa sõidab. Auto alt kostub kolks. Oleme äsja jõudnud Sansibarile ja taksojuht viib meid hotelli.

,,Kana jäi ellu, ta jooksis minema,” kinnitab abikaasa rahustavalt. Olen ise liiga hirmunud, et vaadata, mis kanast alles jäi. Kahtlen sügavalt, kas lind oli võimeline ära jooksma. Esimesed mõtted Sansibarist on seega järgmised: siin on tohutult palav, inimesed on sõbralikud ja ma tean, et üks pere sööb õhtuks kanapraadi.

Meie algne plaan oli reisida Taisse, kus oleme ka varasemalt käinud. Hotellid olid broneeritud, lennupiletid ostetud, kuid viimasel hetkel selgus, et koroona laia leviku tõttu sulgeb Tai end turistidele. Kuna enam ei olnud aega erinevaid sihtkohti põhjalikult kaaluda, valisime üsna huupi uueks sihtkohaks Sansibari.

Meie hotell asub saare põhjapoolses tipus, Kendwas. Siinsed rannad pidid olema kõige ilusamad. Ja ongi. Kõige helesinisem vesi ning valgeim liiv, mida olen kunagi näinud. See on täielik paradiis. Või nõnda ma arvasin.

Õhtul välja minnes kohtume rõõmsas tujus kohalikega, kes kutsuvad meid agaralt enda restoranidesse sööma. Kuna oleme äsja hotellis einestanud, otsime vaid toidupoodi. Leiame väikese putka, milles müüakse kõige hädavajalikumaid kaupu, kuid mis rahuldab turistide vajadused.

Järgnev nädal möödub peamiselt rannas peesitades, raamatuid lugedes ning kookosemaitselist jäätist süües. Siiski tunnen, et see reis ei ole selline, nagu ootasin. Kõik on justkui hästi, teisalt on midagi puudu, kuid ei saa aru, mis see on. Taban end mõttelt, et tunnen puudust saare ,,päris” elu nägemisest. Nõnda otsustame plaanitud kahe nädala asemel Kendwas viibida vaid ühe. Pakime kotid ning sõidame teisele poole saart – Jambianisse.

Jõukad on need, kel kodus elekter

Jõudnud väikesesse külasse, sõidame mööda teid, mida jagame kitsede ja lehmadega. Mõtlen endamisi, et broneeritud ööbimiskoht ei saa ometi olla selles külakeses. Tuleb välja, et saab ikka küll. Mere ääres, pisikeste majade keskel, asub kaks hotelli.

Küla koosneb tillukestest majakestest, mille külgedel jooksevad nöörid, kus kohalikud pesu kuivatavad. Eemal mängivad kilkavad lapsed paljajalu jalgpalli. Igal pool liiguvad kitsed, lehmad ning kanad. Õrn tuuleiil kiigutab palme. Poiss jalgrattal naeratab meile. Teda jääb saatma tolmupilv.

Järgmiseks päevaks oleme kokku leppinud ekskursiooni kohaliku noormehe Adamiga, kes elab siinsamas Jambiani külas. Adam tervitab meid laia naeratusega ning kutsub randa. ,,Näete! Naised korjavad vetikaid, see on nende põhitöö,” ütleb ta ja näitab näpuga naiste suunas. Adam räägib, et nad teevad hiljem kuivatatud vetikatest köisi, mida saab müüa. Mehed peavad kalameheametit.

,,Jambianis elab kolme tüüp inimesi: rikkad, keskklass ning vaesed,” selgitab Adam. ,,Kõigepealt näitan teile keskklassi elupaika. Käime minu kodus,” ütleb ta ning juhatab meid ühe majakese juurde. Astume sisse.

Vaatan ringi. Peale voodi on ruumis vaid üks vildakas kapp. Adam juhatab meid kööki, mis asub maja taga hoovis ja kuhu mahub sisse vaid kummargil. Nurgas on lõkke peal väike pada. Selle kõrval pesukauss erinevate nõudega. Vaesus. Ülim vaesus. Tunnen häbi, et nõnda mõtlen.

,,Varem sõime kolm korda päevas, aga nüüd koroona tõttu sööme vaid kaks korda.” Abikaasa uurib, mida nad tavaliselt söövad. Adam räägib, et peamiselt on igaks toidukorraks riis ning väikesed kalad, mida kalamehed merelt püüavad. Uhkemad mereannid lähevad alati hotellidele müügiks ning neid nad endale lubada ei saa. Adami sõnul on igal majal ka väike hoov, sest tava järgi einestavad mehed ja naised eraldi. Naised peavad sööma väljas, mehed toas.

Järgmisena näeme vaeste kodu. Vanem naisterahvas tervitab meid naeratusega ja palub sisse tulla. Tema kodu on väiksem kui Adami pere elamu ning selles on vaid üks voodi, mida jagab väike tüdruk oma vanaemaga. Kui Adami juures oli peale voodi ka kapp, siis siin on vaid magamisase. Rikaste kodu me oma silmaga näha ei saa. Kui uurime, kuidas saada aru, kas keegi on rikas, sõnab Adam, et jõukatel on kodus elekter. Tunnen klompi kurku tekkivat.

,,Kust te vett saate?” uurin Adamilt. Noormees juhatab meid põlvekõrguse toru juurde, mis maa seest välja ulatub. Selliseid on külas kaks tükki. ,,Muidu peaksime siit saama, aga sellega on keerulised lood. Vesi tuleb siia kaugel asuvatest koobastest. Meie torud on väikesed, aga hotelli omad on suured. Kui hotellis vett kasutatakse, paiskub vesi meie väikestest torudest mööda ja me ei saa midagi. Seega käime ise külast eemal koobaste juurest vett toomas. Naised kannavad suuri veeanumaid pea peal, mehed aga panevad anumad jalgratta külge.” Adami hääles ei kõla seda rääkides kurbust. Ta kehitab vaid naeratades õlgu.

Järgmisena tutvustab Adam meile kohalikku kooli, milles õpib pea tuhat last. Klassiruumides istuvad poisid ja tüdrukud eraldi – tüdrukud ühel ja poisid teisel pool. Lapsed uudistavad meid ilma piinlikkustundeta ning tahavad altilt suhelda. Kuna klassiruumid on avatud, kõlab ümberringi naerukilkeid ja jutuvada. Üks õpetajatest näitab meile arvutiklassi, mille uks on suletud tabalukuga. Klassis on 20–30 arvutit. Arvutitund hõlmab vaid kõige primitiivsema õppimist, sest internetiühendust koolis ei ole.

Uurime Adamilt, millega talle vabal ajal tegeleda meeldib. ,,Õpetan öösiti salaja meie küla elanikele inglise keelt.” Mõtlen, et ta teeb nalja. Tuleb välja, et mitte. Riigijuhid ei taha, et inimesed inglise keelt õpiks. See tähendaks nende iseseisvumist ning seda ei soovita.

Kurb või hoopis kadestusväärne?

Õhtul hotellis meenutan Adamiga veedetud päeva. Kui keeruline võib olla elada ilma vee ja elektrita. Kui keeruline võib olla, kui su majal ei ole aknaid või uksi, internetist rääkimata. Mõtlen paljajalu käivatele lastele. Ja siis mõtlen kõigele sellele, mis mul on. Ühtäkki saan aru, et vaatan olukorda enda mätta otsast. Nüüd meenutan hoopis naeratusi, mis meid terve päeva jooksul igal pool saatsid. Mõtlen naerukilgetele, mis klassiruumidest kostusid ning sellele sõnulseletamatule rahule, mis inimeste nägudest peegeldus.

Sansibari inimesed ei ole tegelikult õnnetud. Neil on nii vähe materiaalset, kuid nad on rõõmsad. Ehk on see miski, mille poole peaks pürgima? Võib-olla peaksime neid isegi kadestama ja võib-olla tuleb Sansibari võtta kui päästerõngast, mis tänapäeva väärtuste paljususes uppuda ei lase.

Arvan, et vähesed janunevad reisi järele, mis šokeeriks või teeks ehk isegi õnnetuks. Samas peaks iga inimene vähemalt korra elus nägema, mida tähendab päriselt vaesus ja puuduses elamine. Inimeseks kasvamine nõuab ebamugavaid olukordi. Nõuab arusaamist, et kellelgi teisel on halvemini. Inimeseks kasvamine nõuab tänutunnet. Ka selle eest, et on kraan, millest vett tuleb.