Viimasel hetkel Krimmist Kanadasse, Harkivist Brnosse ja Kiievist Türki
Juba nädal enne 24. veebruari planeerisime sõbrannaga, kes õpib samuti Tartu Ülikoolis ning kellega oleme hetkel Erasmuse programmiga Tšehhis Masaryki Ülikoolis, et korraldame sõpradele Eesti Vabariigi aastapäeva puhul Eesti õhtu – kuulame eesti muusikat, sööme traditsioonilisi toite, haukame viina kõrvale hapukurki. Niisiis seadsin 23. veebruaril enne loengu algust sammud kohalikku Vene poodi, kus müüakse hapukurki, kalja, heeringat, kilu ja musta leiba. Must leib oli kusjuures külmutatud. Kohukesed ja viina leidsin ühika vastas asuvast Lidlist. Meil oli Spotifys hea eesti muusika playlist ja varasemast ajast meeleolukas Eesti teemaline Kahoot. Olime elevil, et saame vabariigi aastapäeval Bosnia ja Hertsegovina, Hispaania, Saksamaa ja Bulgaaria sõpradele oma kodumaad tutvustada.
24. veebruari hommikul mõistsin, et maailm on uppi pööratud, ummikusse jooksnud, katki. Enam ei olnud vahet, kas leib oli külmutatud, kilu konserveeritud koos peaga või hapukurk liiga äädikane. Sellest hetkest olid prioriteedid mujal. Tundsin esimest korda elus reaalset hirmu. Randmel olev pulsikell andis päeva jooksul mitmel korral märku, et pulss on tavapärasest kõrgem.
Kui jõudsin kooli, nägin esimese asjana oma leedukast kursaõde. Olime mõlemad hirmul, segaduses. Venemaa naabritena teadsime ju hästi, et sõjaoht on olemas. Kunagi ei käinud aga peast läbi, et see võib päriselt juhtuda. Terve päeva rääkisime ainult sellest. Värskendasime mõlemad iga natukese aja tagant uudistevoogu. Lootsime vist leida sealt mingisugust kergendust, mida aga ei tulnud. Üldine meeleolu koolis oli teistsugune, kõik tundsid muret.
Kui 24. veebruaril oma teise loengusse jõudsin, nägin, et ühel tüdrukul oli rinnas Ukraina lipuvärvides lindid. Selgus, et ta on Ukrainast pärit, Kiievist. Nägin, kuidas ta terve loengu telefonis uudiseid luges ja kellegagi kirjutas. Mõtlesin, et loengu lõpus lähen küsin, kuidas tal läheb. Loengu poole peal haaras ta äkitselt oma asjad ja tormas ruumist välja. Klassiruumis oli vaikus. Peale 24. veebruari ei ole ma teda rohkem näinud.