Eesti ja Soome teadlased uurisid, kuidas lastekaitsetöötajad ja juristid tajuvad ning rakendavad lapse õigust osaleda perest eraldamise protsessis. Spetsialistid väärtustasid lapse arvamuse olulisust, kuid tunnistasid, et vajavad rohkem teadmisi selle kohta, kuidas lapse osalemise õigusega päriselt arvestada.

Lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 üks üldpõhimõte on lapse õigus avaldada oma arvamust. Lapse arvamusega peab arvestama ka perega seotud keeruliste küsimuste lahendamisel. Lapse eraldamine vanemliku hoole alt ja kodust eemale viimine on õiguslikult kõige tugevam sekkumine pereellu. Perest eraldamine mõjub lapsele pikka aega ja tugevalt. Eraldamise otsus peab olema tehtud lapse heaolu nimel ja laps peab olema sellesse protsessi kaasatud. Kaasamine tähendab, et talle selgitatakse olukorda nii, et ta saab sellest aru ja tema arvamuse ning soovidega arvestatakse.

Spetsialistide suhtumine lapsesse ja suhtlemisoskused lapse jaoks haavatavas olukorras on võtmetähtsusega. Lastekaitse töötaja algatab perest eraldamise protsessi ja advokaat esindab last kohtus. Mõlemad esindavad last perest eraldamise menetluses, seega peavad nad laste seisukohti adekvaatselt mõistma. Kui spetsialist on aktiivne, toetav ja oskab last päriselt kaasata, mõjub see lapse heaolule positiivselt ja võimaldab tal protsessis paremini osaleda. Kui laps osaleb menetlusprotsessis, on tal kergem mõista otsuse tegemise tagamaid ja ta tunnetab tulemust õiglasemana.

Lapse kaasamine on oluline

Lapse osalemisõigust uurisid viie riigi teadlased ühise IDEA projekti raames aastatel 2017–2019 (IDEA - Improving Decisions through Empowerment and Advocacy; Building Children’s Rights Capacity in Child Protection Systems). Igas riigis vastasid perekonnast eraldamise menetlusega seotud spetsialistid kirjalikule küsimustikule. Eestis ja Soomes vastas kokku 222 inimest – Eestist 107 (89 lastekaitsetöötajat ja 18 juristi) ning Soomest 115 (42 lastekaitsetöötajat ja 67 juristi).

Uuringu keskne eesmärk oli koguda teavet, kuidas laste hoolekandega seotud spetsialistid mõistavad laste osalemise õigusi. Lisaks sooviti andmeid kasutada laste esindajatele mõeldud koolitusprogrammide koostamisel. Teadlased keskendusid sellele, kuidas spetsialistid tajuvad laste õiguste tähtsust ja oma isiklikku pädevust seoses laste õiguste ja osalusega.

Perest eraldamise otsus peab olema tehtud lapse heaolu nimel ja laps peab olema sellesse protsessi kaasatud. Kaasamine tähendab, et talle selgitatakse olukorda nii, et ta saab sellest aru ja tema arvamuse ning soovidega arvestatakse.

Uuringus otsisid teadlased vastust ka küsimusele, kas spetsialistide arusaamu ja tavasid laste õiguste arvestamisel mõjutab rohkem õiguslik alus või hoolekande süsteemis kehtivad tõekspidamised. Eestis ja Soomes on laste osalusõiguse seadusandlus üsna sarnane, kuna mõlemad riigid lähtuvad ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Kuid laste- ja peredesuunaline poliitika põhineb erinevatel alustel.

Eestis on riskidele orienteeritud sotsiaalpoliitika ehk riik sekkub pereellu siis, kui ilmnevad reaalsed riskid lapse heaolule. Soomes tagatakse lapse heaolu pere toetamise kaudu, mis tähendab, et peredele pakutakse erinevaid ennetavaid teenuseid. Näiteks laste väärkohtlemise põhimõtetes on kahel süsteemil oluline erinevus – riskipõhise ehk Eesti süsteemi järgi vajab laps väärkohtlemise puhul kaitset vägivaldsete või hooletute pereliikmete eest. Sekkumine tähendab siin eelkõige vanemate karistamist. Pere toetamise ehk Soome suuna järgi on väärkohtlemine märk pereprobleemidest, mida saab lahendada perele pakutavate teenuste abiga ehk siis sekkumine tähendab eelkõige vanemate abistamist.

Kuigi Eesti ja Soome laste heaoluga seotud süsteemid esindavad erinevaid sotsiaalpoliitika suundi, on uuringu järgi kahe riigi tulemused pigem sarnased. Uuringus osalenud Eesti ja Soome lastekaitsetöötajad ning juristid hindavad kõrgelt oma teadmisi ja võimekust toetada lapse osalemist perest eraldamise protsessis. Nad peavad lapse osalemisõigust väga oluliseks. Kahe riigi ühtne seadusandlik alus on vorminud tajud ja kogemused samas suunas.

Vaid õiguslikust regulatsioonist ei piisa – lapse arvamusega arvestamiseks on spetsialistidel vaja rohkem teavet ja koolitusi.

Kahe riigi tulemustes oli ka erinevusi. Näiteks hindasid eestlased laste õiguste alaseid teadmisi kõrgelt, kuid avatud vastustest selgus kõrgele enesekindlusele ka vastukäivat infot. Vastaja võis märkida, et ta peab laste osalusõigust väga oluliseks, kuid kommentaaridest selgus, et tegelikult ta lapsi pigem ei kaasa, põhjendades seda näiteks kohtumenetluse traumeeriva mõjuga lapsele. Selles väljendus Eesti spetsialistide hoiak, et täiskasvanud spetsialist teab paremini, mis on lapsele hea, kuid laps võib eksida.

Koolitused peavad suurendama lapse kaasamise oskusi

Uuringust selgus, et nii eestlaste kui ka soomlaste praktilistes oskustes on puudujääke ja uuritavad märkisid, et nad vajavad lapse osalusõiguse rakendamiseks rohkem teadmisi ja oskusi. Seega vaid õiguslikust regulatsioonist ei piisa – lapse arvamusega arvestamiseks on spetsialistidel vaja rohkem teavet ja koolitusi.

IDEA projekti uuringutulemuste alusel koostasid teadlased koolituskavad. Eestis oli põhieesmärk tõsta spetsialistide teadlikkust, et lapse kuulamine on väga oluline ning suurendada praktilisi lapsega suhtlemise ja tema kaasamise oskusi. 2018. aastal viisid Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ja õigusteaduskonna teadlased läbi koolitused laste esindajatele. 2020. aastal korrati täiendatud koolitusprogrammi veebipõhiselt ning 2022. aasta maikuus toimub õppesessioon kolmandat korda.

Oleks vaja edasisi uuringuid, et hinnata koolituste mõju ja mõista, mil määral need parandasid spetsialistide arusaamist lapse osalemisõigusest ja suutlikkust seda ellu viia.

Lapse perest eraldamise menetluses osalevate laste esindajate oskused on väga olulised, sest neil on haavatavas seisus olevale lapsele suur mõju ja võimekus menetlusprotsessi suunata nii, et lapse arvamusega arvestatakse. Seetõttu on spetsialistide koolitamine väga vajalik, et nad oskaksid last sisuliselt kaasata ja teha kõik selleks, et perest eraldamise otsus oleks tehtud lapse parimatest huvidest lähtudes.

Eestis võiks keskenduda ennetustööle laste ja peredega

IDEA projekti Eesti juht on Tartu Ülikooli sotsiaaltöö uuringute kaasprofessor Judit Strömpl, kelle uurimisvaldkond on laste olukord asendushoolduse ajal. Tema teadustöö keskendub haavatavas olukorras laste heaolu uurimisele. Strömpl on arvamusel, et koolitused on vajalikud, kuid üksnes koolitustest ei piisa. „Kui me tõesti hoolime tervest ja toimetulevast uuest põlvkonnast, tuleb laste heaolu valdkonda palju rohkem panustada, seda riiklikul tasemel. Lastekaitse poliitikat oleks õigem arendada laste ja perede heaolu poliitikaks.”

Strömpl ütles, et kohalike omavalitsuste juures tegutsevatel lastekaitsetöötajatel on väga palju ülesandeid. „Nad peavad olema universaalsed spetsialistid, kes lahendavad erinevaid laste ja perede probleeme, alustades õigeaegsest märkamisest ja ennetamisest kuni probleemide lahendamise ja järelevalveni.”

Strömpl selgitas, et lastekaitsetöötajal peavad olema heal tasemel juriidilised teadmised ja oskused, ning lapse- ja peresõbralik keelekasutus. Lisaks hea ülevaade nii perele pakutavatest kui ka puuduvatest teenustest. Lastekaitsetöötaja peab olema lihtsasti kättesaadav, sest oma plaanipärase töö kõrval on ta ka kiirreageerija, kui temani jõuab info abivajavast või hädaohus lapsest. Ta peab tegema kodukülastusi, vaatlema pere olukorda ja esitama selle kohta hinnangu. Lisaks on lastekaitsetöötaja ülesanne jälgida asendushooldusel oleva lapse olukorda ning tegeleda nende peredega, kust laps on eraldatud ja kuhu sünnivad uued lapsed.

„Lastekaitsetöötajate tegevused on ajamahukad, sest lapse või perega suhte loomine ei toimu viie minuti jooksul. Aga ilma usaldusliku suhteta ei saa rääkida kaasamisest või kvaliteetsest tööst lapse ja perega,“ lausus Strömpl. Tema sõnul ei ole laps objekt, mida võib edasi-tagasi liigutada, sest perest eraldamine tekitab lapsele sügava trauma.

Kui me tõesti hoolime tervest ja toimetulevast uuest põlvkonnast, tuleb laste heaolu valdkonda palju rohkem panustada, seda riiklikul tasemel.

„Eestis nimetavad paljud lastekaitsetöötajad ennast laste ja perede heaolu spetsialistiks – see on hea märk, mis näitab, et Eesti lastekaitsepoliitika liigub lapse ja pere heaolu poliitika suunas ja loodetavasti hakatakse ka Eestis rohkem keskenduma ennetustööle,” rääkis Strömpl ja lisas, et see eeldab koos ilusate nimetustega ka spetsialisti töö sisu muutumist. Tema sõnul on laste ja perede heaolu arendamiseks vaja valdkonda lisada erinevatele ülesannetele spetsialiseerunud töötajaid ja maksta neile väärikat palka.

Strömpl rõhutas, et laste õiguste ja heaoluga seotud teemad vajavad Eestis sügavat uurimist ja praktilisi lahendusi, mis ei lisaks lastekaitsetöötajatele lisakoormust, vaid tagaks olukorra, kus laste ja perede heaoluga tegeleb piisavalt palju kompetentseid spetsialiste.