Matemaatik Juhan Aru töötab Genfi järve kaldal Lausanne’is Šveitsi Föderaalses Tehnikainstituudis. Tema päevad mööduvad keerulistele võrranditele lahenduskäike otsides, kuid nende mõtete sekka pikib ta ka luuleridu. Sellest saab lugeda tema päevikust.

Teisipäev, 26.04. Kell 22.39 oma Lausanne’i kodus

Päevikut tuleb ikka hea tujuga kirjutama hakata!

Hea tuju saabus kell 22.39 ja tuli sellest, et viimaks sai hommikune õpetamine ette valmistatud, hambadki pestud ning hakkasin tasapisi Weierstrassi elliptiliste funktsioonide kohta lugema.

Nüüd teen väikese kõrvalepõike sellest lõbust, et mõni rida tänase kohta kirja panna.

Teisipäevad on enamasti veidi tüütud, kuna varahommikul õpetan loengukursust kolmanda aasta tudengitele ja oma õpetamisega pole ma kunagi lõpuni rahul. Eriti peab see paika selle kursuse raames, kuna asendan ühte haigestunud õppejõudu ning seega pole ka kursus nagu päris oma. Ühelt poolt ei suuda ma teise õppejõu konspekti rida-realt järgida, sest igal matemaatikul on ikka oma maitse, kuidas asju peaks tõestama, esitama, selgitama. Samas pole ma ise piisavalt aega võtnud, et kõik oma käe järgi ringi teha.

Teisisõnu, oma leiba pole küpsetanud ja niisiis pakun leiba, mis endale hästi ei maitse ja üritan seda juustu, vorsti ja kurgiga veidi peita. Tulemuseks on midagi vahepealset, hüplikku ja improviseeritut, vahel on maitset liiast ja vahel üldsegi mitte.

Süüdistada, kui üldse süüdistada, saab ikka ainult ennast. Aga aega pole ma võtnud lihtsal põhjusel – tore sõber ja hea kolleeg Prantsusmaalt on kolmeks kuuks külas ja põnev töö on käsil. Kella kümneks hommikul oligi õpetamine möödas ning asusime temaga tööle. Kolleeg töötab Pariisis CNRS’is, aga kutsusin ta kolmeks kuuks siia Genfi järve äärde külla. Küll on temaga mõnus – oleks endalegi selline masinavärk kaela külge kinnitatud! Vahel ruttab ta oma mõttekäikudega mul eest ära, kuid üldjoontes sammume siiski koos ja selline pidev, pingeline üheskoos millegi poole püüdlemine on ikka suur lust ja rõõm.

Täna saime mitu tahvlit arvutustega kaetud. Lõpptulemus oli ühtaegu üllatav ja kaunis. Nimelt, kuigi vahepealsed valemid kippusid aina pikemaks ja tahvlile roninud funktsioonid aina keerulisemaks, siis lõppvalem, mida taga olime ajanud, osutus imelihtsaks – äkitsi kõik lihtsustus! Tunne oli umbes selline nagu mäetippu jõudes: ähid ja puhid, ronid ja ruttad ning järsku on kõik ümberringi vaba ja puhas, oled kohale jõudnud ja kõik teel olnud raskusedki ununevad, kui vaatad lähedast taevast, kaugeid tippe ning naudid seda vabadust, selgust.

Kell 18 olin tagasi kodus, sõime elukaaslasega ja asusin homset kursust ette valmistama. Tolle kolmapäevase kursusega on veidi lihtsam – on päris enda oma ja mõeldud kümmekonnale edasijõudnud tudengile. Siiski aega vajab seegi. Täna õhtul pidin näiteks ühe homse teoreemi tõestusega tublisti rammu katsuma. Nimelt üritan alati kõik asjad ise läbi tõestada ja nii mõnigi tõestus ei tule hetkega, vajab aega.

Nüüd aga tagasi Karl Weierstrassi seltsi.

Neljapäev, 28.04. Kell 9.22 oma Lausanne’i kodus

Eile õhtul jäin diivanile tukastama ja ärkasin hommikul. Elukaaslane oli pea alla padja sokutanud, sooja teki peale asetanud ja nii ma seal põõnasin, märkmikud kaisus. Tihti sulen mõtisklemiseks silmad ja seekord jäid nad siis hommikuni suletuks.

Eilne päev oli taaskord üsna tihe. Hommikul õpetasin edasijõudnud loengukursust, kus rääkisime juhuslike maatriksite (arvutabelite näitel) ühest ägedast fenomenist – universaalsusest. Nimelt seostavad juhuslike maatriksite spektrid omavahel bussi ooteajad ühes Mehhiko väikelinnas, Riemanni zeta funktsiooni ning raskete tuumade neeldumisspektri.

Selles peitubki universaalsuse fenomen – on tõenäosuslikke mudeleid, mis tulevad esile väga paljudes matemaatilistes ja päriselulistes situatsioonides. Kõige lihtsamaks näiteks on normaaljaotus, mis kirjeldab näiteks mõõtmisvigu füüsikalistes katsetes või näiteks kõikide naissoost tudengite pikkust Tartu Ülikoolis. Aga neid universaalseid objekte ja mudeleid on palju teisigi.

Pärast õpetamist lõunatasime koos minu doktorandi ja kolleegiga Pariisist ning siis asusime taas mõtisklema. Jällegi olid tulemused üllatavad ja nende üle siis üritasingi õhtul enne uinumist veel märkmiku ning pastaka abil arutleda.

Pärastlõunasse jäi veel prantsuse kolleegi antav kursus „Gaussi vaba välja geomeetria läbi juhusliku uitliikumise” doktorantidele ja kõigile teistele huvilistele, keda on kohale tulnud ka näiteks Genfist ja Fribourgist. Siis käisime väljas, jõime klaasikese kohalikku veini, sõime veidi Liibanoni toitu ja kuigi üritasime ka küsida, mis on see ühe inimese elu, ei jõudnud (seekord) suurte vastusteni.

Võib-olla on sellega seoses kohane lisada siia üks tükike hiljutisest luulevihikust „Oma olemise nägu“:

Juhan Viidingut ümber sõnastades

Mis on inimese elu? Keset tuba seistes

ja keset päeva, keset toimetust

ma nõnda küsisin. Eneses ja teistes

on palju imelist, väga palju imelist.

Ja kõik me, inimesed, kas teame seda?

Kas teame oma olemise nägu?

On asju, mis ununevad, lihtsaid asju.

On inimesi, kes ongi oma olemise nägu.

Neljapäev, 28.04. Veidi hiljem töö juurest

Metroos lugesin täna Tolstoid ja pärast kontorisse jalutades mõtlesin kirjandusele, teadusele. On üks uitmõte, mis ikka ja jälle minu juurde tagasi tuleb. Nimelt, mul ei ole telekat ja ma ei vaata arvutistki seriaale. Ühelt poolt pole selleks aega, aga teisalt olen aru saanud, et nad lihtsalt tüütavad maru ruttu ära! Nimelt, kui Eestis käies mõnikord pisut ka teleka ees istun, on ühe-kahe õhtuga huvi kadunud.

Tundub, et huvi ja uudishimu kahaneb pea kõige meelelahutusega – ainult mõttetöö, olgu see siis teaduslik, kirjanduslik või muu, näib uudishimu ja huvi aina kasvatavat. Nii polegi teadus või kirjutamine valik, vaid pea et sundus ja sõltuvus – ainus mis huvi ja uudishimu rahuldab.

Reede, 29.04. Kell 09.00 jälle kodust

Neljapäev on minu jaoks justkui nädalavahetus – õpetamise päevad on möödas ning võib rohkem mõtisklemisele keskenduda. Päris nii hästi eile siiski ei läinud, sest mõtlemist tükeldasid päris mitu kohtumist ning lisaks ka osakonna kollokvium.

Näiteks arutasin pärastlõunal tund aega kolme tudengiga, kes otsustasid loengute ja mu käekirjaliste märkmete põhjal loengukursusele konspekti kirjutada. Kogusin tagasisidet ja aitasin neil mõnest raskusest üle saada. Üldiselt trükin konspektid ise valmis, aga tollele kursusele, kus teist professorit asendan, ei ole jõudnud kirjutada. Võib-olla pole lihtsalt söandanud või ka tõtt-öelda viitsinud, teades, et võib-olla seda kursust ma enam tulevikus ei anna. Igal juhul mulle nende tudengite entusiasm ja aktiivsus meeldib ja seeläbi on vähemalt kolm tudengit, kes materjali hästi selgeks saavad.

Kui puhtalt kalendriliselt oma nädalat vaatan, siis oleks vaba aega justkui palju: õpetamist on kokku neli tundi klassi ees, kohtumisi vast veel kuue tunni jagu. Need kohtumised ja õpetamised jagunevad aga üle erinevate päevade ja nii on ühte ilma kohtumisteta, puhtalt teadusele jäävat päeva pea võimatu leida. Ometi tundub mulle, et isiklikult teen kõige rohkem edasiminekuid uurimistöös justnimelt sellistel päevadel – päevadel, kus ärkan matemaatika seltsis, söön matemaatika kõrval ja uinun samamoodi. See muidugi kurvastab!

Pühapäev, 01.05. Hommik kodust

Ka reede oli töine, toredalt töine. Hommikul arutasime-arvutasime kolleegiga Pariisist, kuni jõudsime arusaamani, et ühest asjast me siiski aru ei saa – ei saa aru kontseptuaalselt. Otsustasime sellele mõistatusele uuesti esmaspäeval otsa vaadata.

Pärastlõunal kella kolmest poole kaheksani vestlesin videosilla vahendusel kolleegidega Tšiilist ja Prantsusmaalt. Videosilla kaudu mulle tegelikult eriti töötada ei meeldi. Esiteks puudub inimlik lähedus, mõistmine ja suhtlemine ka kehakeele abil, vähem on väikeseid tobedaid kommentaare ning nalju. Lisaks meeldib mulle arutledes ja töötades pidevalt istekohta või asendit muuta ning ka veidi ringi jalutada – kaamera ja kõrvaklappidega tööarvuti ette kinnitatult on see väga keeruline! Nii ostsingi kontorisse kaamera, mis suudab kogu toas nii heli kui pilti üles võtta. Veidi parem on küll, kuid siiski pole see nagu päriselt – pole kriidiosakesi, mis üle toa tolmlevad, pole püstihüppamisi, seljakeeramisi, mõtetest pungil õhku.

Laupäeva hommikul tundsin, et olen üsna väsinud. Nii võtsin üsna vaba päeva ja nagunii – matemaatikut võib ju mängida, aga inimene tuleb olla.

~

ei taha olla luuletaja

tahaksin kirjutada

kui teisiti ei saa

ei taha olla matemaatik

tahaksin aru saada

kuidas mõtelda

ei taha olla luuletaja

ei taha olla matemaatik

lihtsalt inimene olla oleks päris hea

Teisipäev, 03.05. Kell 10.15 töö juurest

Nädal ongi möödas – nii rutakalt! Iga õhtu sai hiliseni tööd tehtud, aga tagasi vaadates ei saanudki nagu miskit tehtud – ainult tolm!

Tõesti, mõned arvutused, mõtisklused, aga osa neistki on vankuval pinnal, nagu selgus pärast eilseid arutlusi kolleegiga. Natuke sai ka õpetatud, aga kindlasti mitte nii hästi, kui oleks tahtnud. Ja ka siin päevikus pole ühtegi tuumakamat mõtet!

Nojah, tean küll, et matemaatika on tore, aga keeruline, et kõik sisukas nõuab aega, aga siiski on selle aja märkamatu möödumisega raske leppida. Seda tähtsam näib ka iga hetk, mida teadvustame – üks jalutuskäik metsas, üks tore arvutus kolleegidega, naeratav tudeng, veiniklaas sõpradega, kallistus elukaaslasega.

Lõpetuseks, kuna päevikut paluti luulevormis, aga seda ma sugugi ei suutnud, lisan siia veel tükikese viimasest luulevihikust, tsüklist „Hõbepael”:

~

Kuhu läheb aeg, kuhu jääb aeg?

lahkelt antud tunnid, kust sünnib kellalöök vaikuses;

Aeg, mille nabaniiti päevades lõikame

keerdub me ümber, ning jätab meid.

Ja kui viivu on pihus see hõbedane pael,

siis vaatad ning imestad –

kui lühike… kuid pikk on aeg.