2020. aastal avaldati Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellitud uuringu „Sooline ja seksuaalne ahistamine Eesti kõrgkoolides“ tulemused. Raportis kajastusid soovitused Eesti kõrgkoolidele. Kas ülikoolid on neid arvesse võtnud ning mida arvab sellest üks uuringu autoritest?s

Uuringu viisid läbi Ehti Järv, Kata Maria Metsar, Liisa Martma, Madli Raudkivi, Aro Velmet. Töö eesmärk oli anda ülevaade, mil määral ja millistes vormides soolist ja seksuaalset ahistamist Eesti kõrgkoolides tajutakse.

Uuringu valimisse kuulusid kuus Eesti ülikooli: Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikool ning Tallinna Tehnikaülikool.

Uuringus osalenute soovitused:

• Ülikoolid peaksid avalikult väljendama nulltolerantsi seksuaalse ja soolise ahistamise vastu.
• Ülikoolid peaksid korraldama põhjalikku, objektiivset, ennatlikke järeldusi ning ohvrile lisatraumat vältiva kaebuse menetlust ja juhtumialast uurimistööd.
• Ennetustöös soovitatakse ülikoolidel mõelda läbi võimaliku kaebuse ja juhtumi lahendamise protseduur, võttes aluseks vastavad juhendid ja eeskirjad.
• Ennetustöös soovitatakse harida soolise ja seksuaalse ahistamise teemal nii õppejõude, üliõpilasi kui ülikooli spetsialiste, kes ohvritega töötavad.
• Kaebus tuleks esitada erapooletule ülikooli töötajale, kes on eraldi struktuuriüksuses, mis tegeleb kaebustega.

Kas ülikoolid on soovitusi arvesse võtnud?

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) meediasuhete juht Krõõt Nõges sõnas, et ülikool on raportiga tutvunud ning peab seda väga oluliseks.

Nõgese sõnul algas juhendi väljatöötamine juba varem. Uuringust inspireerituna kontrollis TTÜ oma olemasolevat süsteemi. Tänaseks on ülikoolis välja töötatud võrdse kohtlemise juhend ja lepitusmenetluse kord. Juhend aitab Nõgese sõnul ülikooli töötajatel ja üliõpilastel ära tunda ebavõrdse kohtlemise juhtumeid, sealhulgas ka soolise ja seksuaalse ahistamise. Nõges lisas, et dokumentides on kirjas, kuidas neid juhtumeid ülikoolis lahendatakse. Dokumendid on kättesaadavad tehnikaülikooli siseveebis. Neid on tutvustatud ülikooli töötajatele uudiskirja kaudu.

Kui üliõpilane või töötaja pole probleemi lahendusega rahul, siis saab ta pöörduda ülikoolis selleks spetsiaalselt loodud lepituskomisjoni poole.

Nõgese sõnul on TTÜ-s arvestatud juhendite koostamisel just selle ülikooli eripära ja konteksti.

TTÜ-s on küll üksikud juhtumid jõudnud ametliku tasandini, kuid põhjalikul uurimisel pole need kinnitust leidnud. Nõges selgitas, et üliõpilane peaks ahistamisjuhtumi korral pöörduma esmalt oma õppeprogrammi juhi poole, kui sealt abi ei saa, siis instituudi direktori poole ja seejärel vajadusel teaduskonna dekaani poole. Töötaja peaks esmalt abi otsima otseselt juhilt ning kui temast abi pole, siis pöörduma struktuuriüksuse juhi poole. Kui neilt abi ei saa, siis dekaani või vastutusala juhi poole.

„Kui üliõpilane või töötaja pole probleemi lahendusega rahul, siis saab ta pöörduda ülikoolis selleks spetsiaalselt loodud lepituskomisjoni poole. Juhtunuga toimetulekuks on nii töötajatel kui üliõpilastel võimalik saada tuge ülikooli psühholoogilt,“ sõnas Nõges.

Ka Eesti Kunstiakadeemias (EKA) peetakse raportit oluliseks, sõnas kommunikatsioonijuht Solveig Jahnke.

Küsimuse peale, milliseid soovitusi on kool arvesse võtnud, vastas Jahnke, et EKA rektor moodustas eetikakoodeksi uuendamise töörühma, kes vaatas senised juhised läbi ja tegi uued ettepanekud, mis kinnitati senatis.

„Kaalusime soovitusi põhjalikult ja võtsime neist mitmeid koodeksi uuendamisel arvesse. Praegu on käsil võrdõiguslikkuse kava koostamine, mille käigus vaatame need teemad veelkord üle,“ rääkis Jahnke.

Jahnke sõnul valmib võrdõiguslikkuse kava juunikuuks ning kava läheb käiku sügisel.

„Saame täna juba ka tõdeda, et EKA-s on naissoost õppejõudude palgad kõrgemadki kui meestöötajatel, mille osas oleme riigi statistikast eesrindlikumad,“ rääkis Jahnke.

Jahnke ütles, et 2019. aastal oli EKA-s üks kaasus, mida uurides ahistamine tõendust ei leidnud. 2021. aastal jõudis eetikakomisjoni kaks juhtumit. Komisjoni lahenduskäik oli mõlemale osapoolele sobiv ja edasi ei vaieldud.

Teadlikkuse tõstmine on tähtis

Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär Tõnis Karki ütles, et ülikool on raportiga tutvunud. Uuringust rääkides juhtis ta tähelepanu ka selle puudustele.

„Nagu uuringu kokkuvõttes on öeldud, ei ole veebiküsitlusega valimi esinduslikkust tagatud ja tulemuste tõlgendamisel ei saa teha järeldusi üliõpilaskonna ega ülikoolide kohta tervikuna. Küll aga näitab uuring küsitlusele vastanute hoiakuid ja kogemusi ning see on oluline info, mis aitab sellisele keerulisele teemale edaspidi paremaid lahendusi otsida,“ ütles Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär Tõnis Karki.

„Kahtlemata soovime, et soolise ja seksuaalse ahistamise risk oleks ülikoolis võimalikult väike. Üks, mis sellele kaasa aitab, on avatud suhtlus,“ sõnas Karki. Ta lisas, et Tartu Ülikool ja ka teised suuremad ülikoolid Eestis on koostanud soolise võrdõiguslikkuse kava, milles kirjeldatakse soolise diskrimineerimise viise ning tutvustatakse võimalusi, kuidas olukordi lahendada. „See teema on meie jaoks oluline,“ lisas Karki.

Karki sõnas, et Tartu Ülikoolis on aastast 2016 olemas võrdse kohtlemise juhend, mida uuendati 2022. aasta alguses. Juhendit aitas teiste seas uuendada ka üliõpilaste esindaja. Lisaks võetakse Tartu Ülikooli peagi tööle võrdse kohtlemise tugiisikud.

„Seda rolli täitvad inimesed aitavad tulevikus üliõpilastel ja töötajatel mõista, kelle poole probleemiga pöörduda,“ sõnas Karki. Samuti on tema sõnul plaanis luua veebikeskkond, mis on hõlpsasti kasutatav ja koondab võrdse kohtlemise teemalist teavet. Lisaks on ülikoolil lähiajal kavas tõsta üliõpilaste ja töötajate teadlikkust neil teemadel, viies läbi koolitusi ja seminare.

„Oluline on, et oskaksime sedalaadi olukordi märgata ja sekkuda,“ sõnas Karki.

Tartu Ülikoolis saab probleemi korral esitada kaebuse eraldi struktuuriüksuses tegutsevale akadeemilisele sekretärile. Keerukamate juhtumite puhul kaasab akadeemiline sekretär probleemi lahendamisse ka ülikooliväliseid spetsialiste, näiteks psühholooge ja ohvriabi nõustajaid, kes on objektiivsed ja oskavad ka ohvrile tuge pakkuda.

„Kahtlemata soovime, et soolise ja seksuaalse ahistamise risk oleks ülikoolis võimalikult väike. Üks, mis sellele kaasa aitab, on avatud suhtlus,“ sõnas Karki.

Akadeemilise sekretärini viimase aasta jooksul seksuaalse ahistamise juhtumeid jõudnud ei ole. Küll aga on varem Tartu Ülikool lõpetanud sel põhjusel ka töölepinguid ja andnud selgelt mõista, et ei lepi sellise käitumisega. „Risk, et avalikkuse tähelepanu toob kaasa halvustavaid kommentaare, on Eestis väga suur, see aga võib mõjutada teisi võimalikke ohvreid, kes jätavad probleemist rääkimata, sest ei soovi sattuda avalikkuse tähelepanu alla. Seetõttu ei pea me õigeks ka viitamist ühelegi konkreetsele juhtumile, kuid võin kinnitada, et neid on olnud rohkem kui üks.”

Eesti Maaülikooli õppeprorektori Endla Reintami sõnul on kool raportiga tutvunud ning leiab, et iga soovitus on kasulik, kui see on aja- ja asjakohane. Et soolise ja seksuaalse ahistamise risk võimalikult madal oleks, peab Reitami hinnangul tõstma nii õppejõudude kui üliõpilaste teadlikkust.

Reintam selgitas, et õppejõududele on korraldatud erinevaid seminare akadeemilise eetika, hea tava ja võrdse kohtlemise teemal. Üliõpilastel on need teemad lisatud õpinguid sissejuhatavasse ainesse.

Soovitus, mida ei võetud arvesse

Uuringu koostajatel on hea meel, et ülikoolid on teema olulisust teadvustanud.

„See on juba üsna suur edasiminek veel mõne aasta tagusest ajast,” ütles üks uuringu autoritest Aro Velmet. „Kui me koos Ehti Järvega seda uuringut käima lükkasime, oli meil nii mõnigi kohtumine ülikooli esindajatega, kus leiti, et ahistamine võis olla ehk probleem üheksakümnendatel või siis mõne „eelmise põlvkonna“ professori puhul. Nii et selle suhtumisega võrreldes on olukord kindlasti parem,“ rääkis ta.

Velmet sõnas, et TTÜ puhul on kummastav, et menetlusprotsess on üles ehitatud risti vastupidi raportis soovitatule: kõigepealt tuleb pöörduda õppeprogrammi juhi poole, seejärel instituudi direktori poole. Raportis tuuakse aga välja, et vaja oleks muudest võimuhierarhiatest eraldiseisvat institutsiooni.

Velmet põhjendas eraldiseisva institutsiooni vajadust sellega, et kuna sageli on ahistajad ise ülemused või ülemustega heades suhetes, siis võib osakonna enda kultuur soosida ahistaja tegevust ja seepärast on oluline anda ahistatule turvalisi võimalusi oma kaebuse esitamiseks.

Velmet sõnas, et TTÜ puhul on kummastav, et menetlusprotsess on üles ehitatud risti vastupidi raportis soovitatule.

Rääkides TTÜ ahistamisjuhtumitega tegelemise mudelist, ütles Velmet, et sellisel juhul peaks kõigil asjassepuutuvatel isikutel olema kohustuslik väljaõpe, kuidas käituda, kui keegi tuleb tema juurde kaebusega – milliseid küsimusi võib esitada, milliseid tuleks vältida, kuidas delikaatsete andmetega ümber käia.

Velmet sõnas, et tahaks üldiselt kuulda vähem kavade ja juhendite koostamise kohta, millel on halb omadus teinekord sahtlisse jääda, ja rohkem kuulda konkreetsest tegevustest. „Hea näitena võib siin tuua Tartu Ülikooli võrdse kohtlemise tugiisikute rollide loomise, mis on ka üks hea viis, kuidas TTÜ lähenemisel tekkivaid kitsaskohti lahendada.“

Uuringu tulemused

2020. aastal tehtud uuringust ilmnes, et 72 protsenti vastanud tudengitest oli vähemalt korra kogenud seksuaalset või soolist ahistamist. Enim kogesid tudengid üldistavaid või stereotüüpseid märkusi enda suunal, nende juuresolekul räägiti seksuaalse alatooniga või tehti kahemõttelisi nalju. Tudengite sõnul on neid ka vaadatud viisil, mis tekitas neis ebamugavust.

Füüsilist kontakti nagu vastu tahtmist kallistamine; vastu tahtmist suudlemine; intiimpiirkonna katsumine; ettepanek seksuaalvahekorda astumiseks või seksuaalvahekorraga survestamine; seksuaalvahekorda sundimine, olid kogenud 1501st ankeedile vastanust 14,7 protsenti ehk 221 inimest.

„Mulle tundub, et ahistamise juures on eriti oluline see aspekt, et kui sul on raske ei öelda. Ahistamine saab toimuda suuresti siis, kui on võimusuhe. /.../ Ahistamise puhul on oluline, et kas sa tahad või ei taha seda – kui see on sulle ebamugav ja sa ei soovi seda ja kui sa seda ka väljendad kuidagi, näiteks tõmbad käe eemale, kui keegi puudutab su kätt, aga see tegevus siiski jätkub sellest hoolimata, siis see asi on juba ahistamine. Kui see on ühe poole pealt teadlik ja korduv. Kui üks ütleb ei, aga teine jätkab ja ta kasutab ka jõupositsiooni,“ kirjeldas üks vastanutest oma hoiakuid ahistamise suhtes.

Küsitlustulemustest selgus, et soolise ahistamise (sooline ahistamine leiab aset, kui käitumise või tegevuse eesmärk on alandada teise inimese väärikust tema soo tõttu – toim.) korral mainiti teo toimepanijaks sagedamini õppejõudu. Seksuaalse ahistamise puhul mainiti küsitlustulemustes kõige enam kaastudengeid. Intervjuudes aga märgiti teo toimepanijana pigem ülikooli töötajaid – õppejõude ning juhendajaid.