Ragne Kõuts-Klemm on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudiga seotud olnud juba üle kahekümne aasta – teekond algas tudengina, jätkus lektori ja kaasprofessorina ning selle aasta suvest on ta instituudi juhataja. Rääkisime temaga uuest ametist, eesmärkidest ning teadlase tööst.

Kas väiksena unistasite kaasprofessoriks saamisest?

Oi ei, kindlasti mitte. Ma ei osanud üldse niimoodi mõelda. Ma proovisin tegelikult ajakirjanduses selles mõttes kätt, et gümnaasiumis tegin kooliajalehte, -raadiot, kaastöid toonasesse Viljandi linnalehte ning noorte- ja muusikasaadet kohalikus Mulgi Raadios. Selle peale ma vaatasin, et ajakirjanikuks ma ei taha hakata. (Naerab.) See ei ole mulle, sest see on liiga keeruline ja stressirohke töö.

Sellepärast ma tegelikult sotsioloogiat õppima tulingi – see tundus loogiline. Õppisin gümnaasiumis matemaatika-füüsika reaalklassis ja mulle tundusid reaalained huvitavamad. Sotsioloogia tollel hetkel oli ka pigem selline kvantitatiivne, mispärast see mulle tore tundus. Ajakirjanik minu jaoks ikkagi pigem kirjutas ja uuris asju ning sellepärast ma selle välistasin. Aga samas ära kunagi ütle iial.

Ütlesite, et ajakirjaniku töö on pingeline ja stressirohke. Kas teadlase töö siis ei ole?

Tegelikult on, aga eks ma ei teadnud omal ajal teadlase tööst midagi. Võimalik, et tollel ajal see oligi teistmoodi. Praegu on teadlasel hästi palju erinevaid ülesandeid ning peale uurimise peab ta oma teadmise nii praktikasse kui noorte põlvkondadeni viima, osalema ülikooli juhtimises, nõustama poliitikuid, ühiskonnas kaasa rääkima ja nii edasi. Jah, teadlase töö on ka väga pingeline töö, aga ta on ajakirjaniku tööga võrreldes teistmoodi pingeline. Kuid eks see on nii, et kui inimesel on piisavalt energiat, et tegeleda paljude asjadega, siis ei ole üldse vahet, kas ta hakkab ajakirjanikuks või teadlaseks – ta ikkagi sukeldub sellesse saba ja sarvedega.

Nüüd sügisest täidate uut rolli ja olete ÜTI juhataja. Mida ÜTI juhataja üldse teeb?

Väga palju sellised tähtsaid ülesandeid, mida võib erinevatel tasanditel lahti võtta. Minu enda jaoks kõige olulisem ülesanne juhatajana on luua oma meeskonnale selline tööõhkkond ja keskkond, kus kõik saaksid oma potentsiaali realiseerida. Et kõik tunneksid, et teevad tähtsat asja ja ei peaks koguaeg mõtlema tegutsemise kontekstile või tingimustele. Natukene looma sellist oaasi, kus inimesed saaksid olla loomingulised ja teha seda, milles nad on väga head.

Sarnaneb siis natuke nagu põhikooli või gümnaasiumi direktori ametile?

Põhimõtteliselt küll, sest siin teine pool on tõesti seesama finantspool – struktuuriüksused on ülikoolis autonoomsed ja peavad ise jälgima, et neil oleks inimestele palkade maksmiseks piisavalt raha. Kogu finantspool peab olema korras, et projektid toidaks ära ja nii edasi. See pool on ka tähtis, aga seda ma ülearu ei rõhutaks, sellepärast, et… ütleme niimoodi, et see on üks loomulik osa juhtimisest, kui seda teha sellises suhteliselt iseseisva eelarvega üksuses.

Juhina on muidugi hästi tähtis ülesanne ka mitte kõike ise ära teha ja jätta need asjad, milles teised on paremad, nende teha. Mitte trügida teiste inimeste marjamaale. Panna see meeskond tööle.

Kas teil on praegu ka mingeid eesmärke, visioone, mida tahaksite kindlasti uues ametis ära teha?

Ma olen olnud eelmises juhtkonnas mitmetes rollides – õppeala asejuhataja, teaduse arenduse asejuhtaja – ja selles mõttes see, kuhu me siiamaani oleme arenenud, on ka osaliselt kooskõlas sellega, mida mina olen oma rollides eesmärkideks seadnud. Selles mõttes mul ei ole olnud sellist tunnet, et nonii ma nüüd tulen ja nüüd me hakkame kõike teistmoodi tegema. Seda ma ei saaks sõnastada, sest on mitmeid protsesse, mida alustasime eelmisel aastal ja mis tuleb nüüd lõpuni viia.

Muidugi teine eesmärk, mis võib-olla kõlab hästi ambitsioonikalt, aga ma siiski tunnen, et instituudi potentsiaal – nende inimeste, teadlaste – ei ole veel täies mahus avanenud ja me tegelikult saame veelgi suuremalt mõelda nii teaduse kui ka õppe poole pealt. Ma tunnen, et selle potentsiaali avamine ja selle õitsele avamine on üks tähtis ülesanne.

Mainisite, et instituudi potentsiaal ei ole veel täies mahus avanenud. Milleks ÜTI siis võimeline on?

Mina tegelikult näen, et me oleme rohkem selline kompetentsikeskus. Ühiskonna analüüsi ja ühiskonda puudutava teadmuse kompetentsikeskus, kus tegeleme kõige uuemate trendidega. Näiteks, mis puudutab ajakirjanduses kogu selle digimeedia tarbimist ja arengut, siis meil oleks andmed selle kohta, kuidas inimesed digikeskkonnas käituvad – nii käitumuslikud andmed kui ka küsitlusuuringutest saadud andmed.

Me ei saa kasutada ainult selliseid andmeid, mida me inimeste käest küsides saame, vaid peaksime kasutama ka andmeid, mida meile produtseerivad erinevad süsteemid. Praegu on sellised andmed suuresti eraettevõtete käes ja akadeemia saab sealt näpuotsaga ainult. Ma näen, et suudame areneda selliseks kompetentsikeskuseks, kus meil jooksevad mõlemad andmed kokku ning eraettevõtted näevad ka selles kasu, et nad meiega oma andmeid jagavad. Meie saame nende andmetele juurde panna teaduse ja öelda midagi uut inimeste ja ühiskonna kohta. Oleme kompetentsikeskus, kuhu tulevad ka teised valdkonnad küsima, et kuulge, mis nüüd juhtub, kui me nii teeme? Ligitõmbavaks keskuseks kujunemiseks on päris palju tööd teha – nii teiste partnerite ja osapoolte veenmises, kui enda kõhualuse kasvatamises.

Kui palju teil endal üldse aega on teadust teha?

See aeg tuleb võtta. Võimalik, et ma olen naiivne, sest ma olen ikkagi nii vähe olnud juhataja, aga mul on tunne, et seda aega on võimalik võtta. Ma näen vähemalt enda kalendrisse vaadates, et mul on päevi, mida ma saan lihtsalt lugemise, kirjutamise ja mõtlemise peale pühendada. Millal see muutub, ma ei oska ennustada.

Kuidas te kõige jaoks aega leiate?

See on nii keeruline küsimus. Ma ei teagi, kes sellele vastata oskaks. Kuid mulle tundub, et mingite asjade ning tööülesannete kiiret sooritamist aitab see, et on teatud vilumus. Näiteks, kui teha õppetööd ja lugeda kursust kümme-viisteist aastat järjest, siis ilmselgelt ettevalmistustöö kursuse peale on juba lühem. Ka küsimused, millega tulevad tudengid või kolleegid, kujunevad aja jooksul välja ja tekib teatud vilumus või rutiin, kuidas neile vastata.

Teisalt mingid asjad sünnivad koostöös ja tõhus tööprotsess ongi selline, kus kõik osalised teavad, mida nad peavad tegema ja kuidas nende tükikene tervikusse sobib. Nutikas on võib-olla ise see protsess läbi mõelda ja tudengitele ja kolleegidele selgitada, et teeme nii ja nii ja tervik on selline. Endal on ka vähem tööd.

Mis teil väljaspool ülikooli ja tööd silma särama paneb?

Praegu ma unistan sellest, et saaksin seenel käia. (Naerab.) Ma arvan, et see teine pool minust ongi näpud mullas, looduse ja maa keskel liikuv inimene. Seenel käimine, peenarde harimine või tomatite kasvatamine aitab hästi laadida. Justkui energia tuleb sealt maa seest läbi näppude sinu sisse. Kui on hästi palju suhtlemist, inimesi, probleeme, muresid, rõõme ka, siis on tasakaalustamiseks hästi tähtis olla ainult iseenda ja keskkonnaga, mis väga palju vastu ei hakka.

Kus te näete end kümne aasta pärast?

Raske küsimus. Ma kindlasti ei tee selliseid plaane, et ma ütlen, et okei, ma kindlasti tahan sellesse kohta jõuda või kellekski saada. Tegelikult kogu mu arengulugu on selline juhuste ja võimaluste ära kasutamine. Ma ei oska üldse ennustada, milliseid juhuseid või võimalusi võib veel teel olla.

Kuid ma kujutan ette, et kümne aasta pärast ma ikkagi olen selles mõttes päris teadlane. See tähendab, et mul ei ole nii palju juhtimisülesandeid ja saan rahulikult uurida ja õpetada. Ma arvan, et see teaduse rada tõenäoliselt jääb ja kümne aasta pärast ma teen ilmselt rohkem ka selliseid suuri põnevaid koostööprojekte kolleegidega teistest Euroopa riikidest.